Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt: minnalaskmise taktikud

MINNALASKMISE TAKTIKUD

Intervjueeris Katrin Koov

Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.

Karin Bachmann (1976), Merle Karro-Kalberg (1981) ja Anna-Liisa Unt (1982) on lõpetanud Eesti Põllumajandusülikoolis (praegune Eesti Maaülikool) maastikuarhitektuuri eriala. Karin on lisaks kaitsnud EKA-s magistrikraadi urbanistikas, Merle linnamaastike erialal. Praegu on Merlel pooleli magistriõpingud Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal. Anna-Liisa on end täiendanud Rootsi põllumajandusülikooli bakalaureuseõppes ja Edinburgh College of Arts’i doktoriõppes; kraaditöö kokkupanek ootab oma järge. Kõik kolm on pikemat või lühemat aega õpetanud Maaülikoolis, aga ka teistes ruumiloomet õpetavates kõrgkoolides.

Kolmekesi asutati 2009. aastal maastikuarhitektuuri pioneerajakiri ÕU, samuti kirjutatakse regulaarselt artikleid teistesse väljaannetesse, korraldatakse vestlusõhtuid ja kureeritakse näitusi. Merle toimetab juba mitmendat aastat kultuurilehe Sirp arhitektuurikülgi, avaldab seal arhitektuuri kõrval ka maastikuarhitektuuri ja linnaruumi teemasid ning töötab projektipõhiselt maastikuarhitektuuribüroos Artes Terrae. Anna-Liisa töötab põhikohaga Tartu linnavalitsuse arhitektuuriteenistuses, vastutab linnakujunduse eest; isiklikus pisibüroos Lahe Atmosfäär on jooksvalt käsil pigem mõõdukalt projekte. Karin töötab põhikohaga (Mirko Traksiga kahasse loodud) büroos Kino ning osaleb Aparaaditehase loomenõukogu igapäevatöös. 

Ühiselt kureeritud EALi aastanäitus “Kuhu kadus euro?”, 2016. Foto: Berta Vosman.

Hiljuti käis Tallinnas seoses arhitektuuribiennaali näitusega Taani arhitekt ja linnaideoloog Jan Gehl. Teie töös leiab palju ühist Gehli maailmavaatega – räägite avaliku ruumi tähtsusest, inimese mõõtkavast majadevahelises ruumis, innustades hindama ka maastiku rolli selles. Ideoloogitöö nõuab palju kannatlikkust ja entusiasmi. Olete aktiivselt tegutsenud kümmekond aastat ja nüüd hakkavad ideed tasapisi realiseeruma. Millisena ise kujutasite ette oma tööd maastikuarhitektina 10…15 aastat tagasi?

Merle Karro-Kalberg (M): Kui ma kooli lõpetasin, siis polnud seda tööd olemaski, mida teha tahtsin. Oli buumieelne aeg ja maastikuarhitektid tegid peamiselt planeeringuid, õueruumi disainimist ei tellinud pea keegi. Kümme aastat olemegi endale n-ö turgu tekitanud, et teha seda tööd, mida me vajalikuks peame.

Karin Bachmann (K): Kooli lõpetades oli mul ainult väga hägune ettekujutus sellest, mida tahaksin teha. Pärast ülikooli läksin Tartu linnavalitsusse linnaplaneerijaks, kus koostasin detailplaneeringute lähteülesandeid ja seal Indrek Ranniku mõjusfääris töötades sai tasapisi selgeks, et tegelikult kõnetab mind kõige enam avalik ruum. Varsti läksin edasi EKA-sse urbanistikasse ja seal toimus paradigma pööre – taipasin, et nüüd alles tuleb õppima hakata.

Anna-Liisa Unt (A): Mina kujutasin ette, et hakkan tööle kunstnik-tehniku või tarbekunstnikuna, ootusärevus oli suur.

Milline on olnud tegelikkus võrreldes kujutlustega?

K: Mitmekülgsem ja -kihilisem. Kui kooli ajal tundus, et maastikuarhitekti töö on seotud ainult projekteerimisega, siis tegelikkuses on seda tööd võimalik väga mitut moodi teha.

A: Igapäevane töö hõlmab lisaks loomingulisele tööle palju vaidlemist, selgitamist ja kohandamist – seda poolt ei osanud ise ette näha, aga see polnud pettumus.

M: Kui oleksin kooli lõpus olnud vähem naiivne ja teadnud, kui palju kordi tuleb enda arust loogilist mõtet üle korrata, siis see oleks olnud võibolla pelutav. Nooruse õhinust ja naiivsust ei tohi siiski alahinnata. Nüüd on mugav tagantjärele targutada, et ära väsida ei tohi. Peab olema järjekindel, iseseisev ja tahtejõuline.

K: Lisaks on ju nii, et me oleme kolmekesi või siis omade teiste meeskondadega, see annab tuge. Üksi olles jookseks kiiresti kinni, peegeldust on alati tarvis. Suurim kordaminek on see, kui kuskil räägitu sulle ringiga tagasi tuleb ja keegi sind su oma sõnadega veenda püüab.

A: See, et raske on, panebki tegutsema. Auhind on lõpus seda magusam.

Tänapäeva maailmas ei tule enam hästi toime ilma distsipliinideülest koostööd tegemata. Ülesanded on keerulised ja teadmised jagatud. Kuna olete avatud ja uudishimulikud, siis on teile avanenud põnevad koostööprojektid. Samuti on tekkinud niimoodi vastastikune usaldus arhitektide ja teiste koostööpartneritega. Teil on see kõik väga loomulikult välja tulnud.

K: Miskipärast tuntakse siin-seal ikka veel vajadust eriala kunstlikult populariseerida (näiteks voldiku abil) ja peetakse maastikuarhitekti kui ametit väärtuslikuks iseenesest. Mulle tundub küll, et kui sa teed oma tööd võimalikult hästi, siis see ongi erialale parim reklaam. Meie Kinos ei ole näiteks kunagi tunnetanud mingit müstilist maastikuarhitektide ja arhitektide vastasseisu või põdenud tunnustamatust. Kui püüad alati kvaliteeti, ei lase latti alla (ka pisiasjades) ja arvestad teistega, siis selle järgi hinnataksegi nii sind kui ka kogu eriala.

M: Paljud lõpetajad kujutavad ette, et ülikoolist diplomiga väljudes ootab neid ees unistuste töökoht, kus nad saavad kujundada ruumi selliseks, nagu ajakirjas või veebis nähtud. Enamasti see nii ei lähe, tuleb alustada enese tõestamisest, samuti veenda teeinsenere, omavalitsuse ametnikke, hooldusettevõtteid, ka arhitekte …

K: Autorijärelevalve on hea näide – kui Roosi tänaval tegin seda ise ja pro bono, siis Vaksali väljakule telliti järelevalve juba linnavalitsuse initsiatiivil. Sellistele arengutele aitab kaasa see, kui maastikuarhitekti tajutakse pädeva meeskonnaliikmena, mitte „hipina”, kel puudub kogemus ehituse ja n-ö päriseluga ning kes ei ole valmis milleski grammigi järele andma. Jäikus kuvandina on ohtlik.

Maastikuarhitektuuri õpetuses on vahepeal 50-aastane katkestus olnud. Vastukaaluks, arhitektide hulgas tekkis 90-ndate lõpus äratundmine, et uus ja põnev tegevusväli on maastik ja taasavastati kontekstuaalne arhitektuur. See omakorda lõi vajaduse maastikke paremini tundma õppida. Toonaste eksperimentaalsete EKA välitöötubade käigus kohtusimegi teiega esimest korda, kummalgi poolel säde silmis.

Kuigi konkurents arhitektuurimaailmas on igal pool tihe, siis teil on tulnud selle kõrvalt veel oma eriala uuesti käima joosta. Kuidas te tajusite oma positsiooni kooli ajal ja kuidas praegu?

K: Algul oli selline kahetine tunne, ühtaegu kerge ja raske: oled sattunud huvitavasse kohta, ei tea mitte midagi ja õpid kogu aeg. Ühel hetkel sain üllatusega aru, et me võime tegelikult kõike teha, sest maastikuarhitektuuri pole veel keegi õieti raamistanud, järelikult ei saa me ka väga eksida ning võime ise teda Eestis n-ö ehitada. Ükskõik, mida me teeme, pole see väga vale. Seega julgesime katsetada.

M: Kooli ajal ja pärast seda teadsin ma täpselt, mida ma teha ei taha. Mõnes mõttes on vastanduda alati lihtsam. Teisalt on opositsioon viljakas vaid alguses, mingil hetkel tuleb ikka koalitsioon luua, et ideed teostatud saaks.

K: Äärmused olid toona hästi selgelt välja joonistunud. Lihtsustatult öeldes olid skaala ühes otsas mõisapargid ja teises moodne maastikuarhitektuur ja linnamaastikud, kuhupoole meie liikusime.

M: Oma eriala sees pole meid siiani eriti tõsiselt võetud. Valdkonna sees vaadatakse siiani tihti viltu sellele, kuidas me asju ajame.

Milliseid etappe või maamärke tahaksite välja tuua oma erialases arengus?

K: Minu jaoks oli EKA-sse minek pöördepunkt, mis keeras mu vaimu heas mõttes pahupidi. Teine suurem muutus oli oma ettevõtte Kino tegemine. Enne seda K&H-s töötamine andis väga hea baasi ja õpetas reaalsust tajuma. Nende vahele jäi ka ÕU asutamine ja meie kolmiku vormumine. Kolmas suurem etapp on praegu käsil: Kino kontor asub Aparaaditehases, kus lisaks erialatööle on mul võimalus olla lähedalt seotud tehase arendamisega. Niisuguse suure organismi igapäevase toimimise suunamine on heas mõttes pingestav olukord.

M: Põllumajandusülikooli lõpetamine, EKA-sse minek, ajakirja ÕU loomine ja toimetamine, EAL-i aastanäitus. Sirbis arhitektuuritoimetajana töötamine on mõjunud tohutult avardavalt.

A: Kooliaeg ja proovimine teha seal rohkem, kui oodati. Tudengina konkursside tegemine. Õppimine Rootsis, mis tekitas soovi ka oma koolis midagi muuta. Seda saingi mõni aeg hiljem Maaülikoolis õppejõuna proovida. Kooli ajal oli Eesti nooremate arhitektide töö jalustrabavaks eeskujuks, Kavakavas praktikandina töötamist pean oma teel väga suureks mõjutajaks. Praegu töötan Tartu linnavalitsuses, kus asjaajamine ja paberitöö aitavad paremini mõista protsessi.

Koostööle aluse pannud installatsioon ÖÖ_ÕU Tallinnas Raekoja platsil (2009).

Milline on agenda, mida te oma töös alati järgite?

M: Võsa! Räägitakse, et selle vastu peab hirmsasti võitlema ja see on hääbumise märk. Tegelikult peaks selles nägema maastikuressurssi. Ausalt, me mõtlesime nii juba tükk aega enne Valdur Mikita raamatute ilmumist. Maastikuarhitektuuri seisukohalt on võsa võimalus: see iseorganiseerumine ja pidev kasvamine annab võimaluse lõpuks saada ökoloogilises mõttes vähese vaevaga mõjukas tulemus. Ei pea tegema liiga palju, et keskkond oleks meeldiv, tasakaalustatud ja inimväärne. Iseorganiseerumist on muidugi raske kureerida.

K: Me oleme alati püüdnud avalikult ruumilt elitaarsust maha keerata ja inimestele kasutatavaks muuta. Hästi toimiv ruum ongi hea ruum ja sellest peaks olema kerge aru saada.

A: Maastikuarhitektuuris saavutab tundlikkuse ja aususe siis, kui ei paku välja üldtunnustatud lahendusi. Kui teed seda, mida alati on tehtud, siis on tulemus sisutühi vormitäide.

Iseorganiseerumine on ju väga ökoloogiline lähenemine, mõeldes näiteks kliimamuutuste mõjudele. Ka maju projekteeritakse tarkade „iseorganiseeruvate organismidena”.

M: Novot, see ongi väga mõistlik. Aga pikka aega on see maastikuarhitektuurist rääkides ainult meile mõistlik tundnud. Näiteks ERM-i ümber on rajatud loodusliku kooslusena lilleaas, mida ei ole ette nähtud niita, aga inimesed käivad kaebamas, et plats näeb räämas ja kole välja.

K: ERM pani lõpuks sildi välja, kus on selgitatud, miks maastik on selline. Eks meil tuleb veel mõned selgitavad artiklid ka kirjutada.

M: Väliruumis lööb eestlase konservatiivsus hästi välja: muru tuleb niita, puude alt lehed ära riisuda, peenrad peavad olema sirged ja lilled klumpides, umbrohi on kole jne. Oleme oma seni kureeritud näitustel ja vestlusõhtutel selgitanud ja julgustanud rohkem iseorganiseerumist usaldama.

K: Teine pool peab samuti poolele teele vastu tulema. Ametnike hulgas peab olema keegi, kes idee julgeks ellu lasta. Tartu eelmises linnavalitsuses õnneks neid julgeid jagus.

Loodusest õppimine ja looduse seaduspärade ülekandmine linna tundub olevat üks uue aja maastikuarhitektide põhiteemasid. Looduses pole enamasti selgeid piire, üleminekud on hajusad ja ruum pidevas muutuses. See on loomulik olemisviis. Kuidas see mõte võiks linnaruumis paremini kajastuda?

A: See teema käib meiega kogu aeg kaasas. Loomulikkus on ka minu doktoritöö teema – maastik on eeskujulik agent, mis demonstreerib, kuidas taktika pidev ümberarvestamine viib kõige mõistlikuma lahenduseni. Linnakeskkonnas on looduse eemärk eluruumi rikastada ja tasakaalustada, aga unustada ei tohi inimest kui süsteemi osa. Piiriala, kus need kaks kokku saavad, niinimetatud servaefekt ongi teema, mis mind tohutult kütkestab ja mida me ka kolmekesi oma asjade vundamendina näeme. Mitte ainult loodus ise pole linnakeskkonnas oluline, vaid see moment, kuidas ta inimesega koos toimib.

M: Loodusega koos toimimisest ja sellest õppimisest räägiti juba antiikajal. 19. sajandi kiire linnastumise ajastul kraamiti see teema taas välja. Sellest ajast saati on püütud linna „loomulikumaks” teha. Tegelikult pole selles vallas suurt innovatsiooni toimunud, loodust pigem kopeeritakse. Kui arhitektuuris on innovatsioon tehnoloogiapõhine, siis maastikuarhitektuuris on loodusega koos põhimõte siiani kõige innovaatilisem. Loodust võib muidugi imiteerida ka laboris, nagu sügisesel TAB-il nägime, kuid minu arust on meil Eestis veel loomulikku looduspotentsiaali väga palju ja pigem võiks teadusinnovatsioon maastikuarhitektuuris toimuda klassikalisema bioloogia ja ökoloogia tasandil.

K: Iseorganiseerumise korraldamises tuleb algusest peale teadvustada, et täiesti isereguleeruvat ja hooldusvaba ala ei ole olemas. Alguses koostatakse näiteks n-ö abistav seemnesegu ja suunatakse ka valikrohimise ja täpselt kalkuleeritud niitmisega koosluse välimust. Põhimõte on, et sa lepid sellega, et kooslus on pidevas muutumises – ühel hetkel inimesed loodetavasti harjuvad, et loodus on linnas. Selleks, et seda mõtet „söödavaks” teha, on vaja algul moone ja rukkililli külvata. Maastikuarhitekti teadmised botaanikast peavad muutuma palju põhjalikumaks, et mõista paremini looduse toimimist ja olla botaanikutele projektides võrreldavaks partneriks.

Kui ERM-ile hooldusjuhendit kirjutasin, siis sain aru, et kõige suurem muutus, mis peab toimuma, puudutab maastikuhooldajaid. Nad ei saa enam olla kõige odavam tööjõud, kes kord nädalas tuimalt niidab, vaid peavad väga hästi taimi tundma – et teada, mida ja millal tohib niita ja rohida. Teistpidi on ka botaanikutel, bioloogidel ja ökoloogidel meid vaja. Nemadki tahavad loodust rohkem linna tuua, aga teistel põhjustel. Siin tuleb teadmised ühendada ja suunata linnaloodust koos, arvestades võrdselt nii esteetika, linnaruumi kui ka bioloogilise mitmekesisusega.

Kuna mu üks suur ja haakuv huvi on veel loomaõiguslus, siis püüan projektidesse kas otse või ridade vahele ka loomadega arvestamist sisse kirjutada: et põõsaid ei raiutaks pesitsusajal, et jääks nurgataguseid elutsemiseks, et oleks putukatele toitu, et siilide liikumisteid kinni ei betoneeritaks, et ei mürgitataks jne. Inimesed lihtsalt ei tule selle peale, et mingil väiksel teol või tegematajätmisel võib loomkonnale olla tohutu mõju.

Foto: Anna-Liisa Unt

Ajakiri ÕU on olnud oluline platvorm, kus olete saanud mõtestada maastikuarhitektuuri. Rääkige pisut lähemalt, kuidas tekkis ajakirja loomise idee ja mis olid selle eesmärgid.

K: Aasta oli 2009 ja oli tunne, et meil on palju öelda. Kuna šanss saada Majas avaldatud tundus tohutu aukartuse tõttu pea olematu ja Sirbis ruumiteemasid veel ei käsitletud, oli meil kanal puudu. Esimene number sai maastikuarhitektide liidu alt välja antud, aga järgmised juba omaette MTÜ-na. Algul oli kogu aeg selline tunne, et asi tuleb ruttu ära teha, muidu keegi teine jõuab ette. Tagantjärele tundub see muidugi naljakas, sest kedagi teist ju tegelikult tegemas polnud.

M: ÕU on olnud algusest peale tohutult õhinapõhine projekt. Me oleme seda ajakirja teinud une- ja palgatöö ajast, pere arvelt, liivakasti serval ja kohvilaua taga. Nüüd, kui platvorme on rohkem tekkinud, on ka õhin pisut vaibunud, sest maastikuarhitektuuri teemasid võetakse kajastada mujalgi. Mulle on ÕU väljaandmise kõige suurem õppetund olnud arusaam, kui erinevalt erialasiseselt asju mõistetakse ja käsitletakse. Me võtsime algusest peale selle seisukoha, et tuleb küsida eri valdkondade inimestelt kirjutisi selleks, et eriala laiemalt integreerida. Paljuski pandi seda pahaks.

Foto Marje Eelma
Foto Marje Eelma

Maastikuarhitektuur on ennekõike praktiline eriala ja oma ideid saab kõige tõhusamalt selgitada realiseeritud tööde kaudu. Õnneks on väliruumi projekte järjest enam tellima hakatud. Milliseid oma projekte tahaksite ise esile tõsta, arvestades nende ühiskondlikku mõju?

M: Mulle on praegu Heiki Kalbergiga kahasse tehtud Keila raudteejaama ümbrus kõige olulisem, sest see sai lõpuni enam-vähem projekti järgi valmis, suuresti ka haljastuse osa, mis kummalisel kombel maastikuarhitektuuri projektist tavaliselt esimesena välja praagitakse. Ka selles osas on see õnnestumine, et kuigi oli tegemist tavalise tänavaprojekti hankega, siis teeinsenerid võtsid maastikuarhitektid kampa. Niisugust kergliiklusele orienteeritud raudteejaama polegi Eestis varem tehtud. Samas näitas see kätte kitsaskohad: inimesed ei oska näiteks kasutada erisuunalisi rattaradu. Samuti ei saada aru, milleks rattakohti niipalju vaja on. Aga ma usun, et kui luua võimalused, siis hakatakse neid lõpuks ka kasutama. Rattateed annavad inimestele signaali, et just seda liikumisviisi eelistatakse.

Keila raudteejaama ümbrus. Foto: Merle Karro-Kalberg

Keila raudteejaama ümbrus. Foto: Merle Karro-Kalberg

A: Kõik projektid on olnud omal moel õpetlikud selles osas, kuidas erialane töö üldse toimib. Kuna ma projekteerin teiste asjade kõrvalt pigem vähe, siis praegu on mul endal veel palju õppida. Avalikku dialoogi sattus vist Tartu Raekoja platsi jõululahendus kõige teravamalt, see oli tõeline tuleproov. Pakkusime ühel talvel skulptor Anne Rudanovskiga Tartu jaoks välja mittetraditsioonilise lahenduse, mis tõi esile emotsioonide teravaimad tipud. Osale meeldis vineerist installatsioon tohutult, teised seevastu ei paistnud olevat varem midagi nii jubedat näinud.

K: Mina ei oleks keegi ilma oma meeskonnata, alustasime koos Mirko Traksi ja Henn Runneliga, nüüd on lisaks Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppar. Mina näiteks füüsiliselt joonestan väga vähe, sest teised on selles nii palju paremad, seega on meil teistsugune töökorraldus. Projekteerin sõnadega. Aga kui midagi esile tõsta, siis Roosi tänav, mida tegime koos Mirko Traksi, Toomas Paaveri ja Tõnu Laanemäega (eskiisi staadiumis oli juures ka Tajuruum), on kindlasti olnud üks olulisemaid töid. See on projekt, mille me ise n-ö määrisime pähe Tartu linnavalitsusele, kui oli selge, et ERM tõesti tuleb. Kutsusin siis ise ennast linnavalitsuse koosolekutele jne. See oli alguses täiesti pro bono töö kuni eskiisini, mille linnavalitsus tellis. Veel on väga südamelähedased nii EKA väliruum koos KUU arhitektidega kui ka sel aastal valminud Aparaaditehase sisehoov.

Aparaaditehase taskupargi avaliku ruumi osa on ilmast sõltumatu vaheruumina toimiv kasvuhoone. Foto: Maris Tomba.

Tartu paistab üldse hea avaliku ruumi ja kaasavate projektide katselava olevat viimasel ajal.

M: Tartu on hea suurusega, inimesed tunnevad üksteist, selgitustööd on lihtsam teha ja sa oled ka füüsiliselt kogu aeg olemas, kui on vaja objektile tormata, et vaadata, kuhu pink panna või mida niitmata jätta.

K: Tartus on jah asjad hästi läinud. Kuidagi oli linnavalitsuse eelmises koosseisus sattunud kokku abilinnapeadest ja linnaruumiga tegelevatest ametnikest selline komplekt, kes tajus ühiselt vajadust senine autokesksus inimese kasuks ümber mõtestada.

Tõite juba välja, et maastikuarhitektuuri saab mitmel moel praktiseerida. Milline näeb välja teie tööpäev praegu?

K: Kui töötasin kunagi rohkem laua taga, siis oli aeg-ajalt tunne, et on igav, tahaks püsti tõusta ja midagi muud tegema minna. Nüüd on natuke vastupidi – vahel võiks olla selline päev, kus saaks istuda terve päeva laua ääres ja rahulikult mõnd lõiget nikerdada. Aga tegelikult on tööelu praegu ikka ideaalilähedane, nii et olen tänulik: mul on vedanud.

A: Minuga on nii läinud, et ma polegi maastikuarhitektina kõige tavapärasemas mõttes töötanud. Mu päevatöö on kooli lõpetamisest alates olnud midagi muud ja projekteerimise osa käinud selle kõrvalt kodus diivanil, aga sisuliselt olen ikkagi alati erialast tööd teinud. Maaülikoolis juhendasin pikalt maastikuarhitektuuri üliõpilasi ja praegu teen Tartu linnavalitsuse arhitektuuriteenistuses maastikuarhitekti tööd, ukse peal on lihtsalt teistsugune nimetus.

M: Mina töötan praegu täiskohaga Sirbis, kõike muud teen selle kõrvalt aega pigistades. Mulle kohutavalt meeldib ajalehe töörütm: iga nädal saab midagi päriselt valmis. Projekteerimise puhul see nii ei käi, asjad võivad venida vaidluste tõttu kuude kaupa, ideest valmisobjektini jõudmine võtab aastaid. Mulle mõjuvad tähtajad väga motiveerivalt.

K: Meie ühisel projektil pole igatahes tähtaega ega üldse mingeid piire – see lihtsalt algas ja kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga. Tegelikult aga toimib meie kooslus ilmselt seepärast nii hästi, et oleme kõik natuke erinevad, kuid põhiväärtustes sarnased.

M: Huvitav on see, et me kolmekesi koos pole ühtegi maastikuarhitektuuri projekti teinud. Igasugu muid ettevõtmisi küll. Ja veel on huvitav, et kõigi meie projekti-partnerid on ühtlasi ka meie abikaasad-elukaaslased. See tagab üksteisemõistmise ja stabiilsuse.

Teie tegemisi iseloomustab paljusus, mis tähendab, et jälgite tähelepanelikult ühiskonnas toimuvaid protsesse, keskkonnatundlikud antennid välja sirutatud. Millised on teie hinnangul järgmised olulised väljakutsed, millega Eesti maastikuarhitektuuris tuleb tegeleda?

K, M, A: Iseorganiseerumise ja inimmõõtmelisuse heaks kõnelemine ja tegutsemine on ju tegelikult alles alguses, valmis ei ole midagi. Pööret ühiskonna mõtteviisis pole toimunud, vanad harjumused on visad kaduma. Maastikuarhitektuurist kõneldakse aina enam, aga endiselt nähakse selles väliruumi dekoreerimise viisi, mis väljendub kolmnurksete murupeenarde ja istutuskastide näol. Parkla servade mururibad, millega pole osatud midagi muud ette võtta, pole ju maastikuarhitektuur, mis kedagi kõnetaks või mitmekesisust toidaks. Tuleb edasi töötada, et maastikuarhitektuuri käsitletaks protsessina, et seda nähtaks laiahaardelisemate nähtuste nagu kliimamuutused, linnade ühetaolisus ja kohatute kohtade vohamine, leevendajana.

Erinevaid liikumisviise tasakaalustav Vaksali väljak Tartus, 2017. Autorid: Karin Bachmann, Mirko Traks, Henn Runnel, Tõnis Arjus. Foto: Tiit Grihin.
Ministeeriumite ühishoone väljak Tallinnas, 2017. Autorid: Karin Bachmann, Mirko Traks, Henn Runnel, Martin Rästa.
Kodasema Mere pst. Kodade väliruum Tallinnas , 2017. Autorid: Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart, Liina Liis-Pihu, Karin Bachmann. Foto: Karin Bachmann.
Uusnurga moodulitest jõuluinstallatsioon Tartu Raekoja platsil, 2013. Autorid: Anna-Liisa Unt, Anne Rudanovski. Foto: Marje Eelma.
Kultuurikatla aed, 2014. Autor: Anna-Liisa Unt, Henn Runnel, Robert Kähr, Liis Pihl. Foto: Anna-Liisa Unt.

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.