Andres Sevtsuk on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi urbanistika osakonna linnaplaneerimise professor, kes ühtlasi juhib seal ka linnauuringute laborit City Form Lab. Maroš Krivý on Eesti Kunstiakadeemia urbanistika professor. Nad jagasid oma tähelepanekuid Eesti arhitektuuri praegusest seisust ja väljavaadetest.
Kuidas iseloomustaksid viimase aja Eesti arhitektuuri?
Andres Sevtsuk:
Minu arvates on Eesti arhitektuur viimase kümnendiga tublisti küpsemaks saanud. Suur hüpe on toimunud põhjalikkuse ja ehituse kvaliteedi osas. Kui 1990ndaid ja ka uue sajandi esimest kümnendit iseloomustasid kontseptuaalselt huvitavad tööd, kuid kehvem tehniline kvaliteet, siis nüüd kohtame projekte, mis on põnevad nii ideelt kui ka teostuselt.
Eesti arhitektuuril ja linnakujundusel on palju ühist Põhja-Euroopa regionaalsete iseärasustega. Suur huvi on hea väliruumi ja avaliku funktsiooniga ehitiste – raamatukogude, koolide, lasteaedade, spordikomplekside, kontserdisaalide jm – vastu, millele ehitatakse uusi ja väljapaistvaid hooned. Selle taga on suuresti riiklikud tellimused ja rahastus, sedalaadi projektid aitavad väikelinnades kaasa ka kaasaegse maastiku kujunemisele. Kuid erinevalt Skandinaaviast õhkub meie projektidest ka huvitavat suhestumist nõukogudeaegse pärandiga, näitena võib tuua Eesti Rahva Muuseumi, Aparaaditehase või Tiit Silla garaažiboksi maja. Tundub, et hakkame viimaks väärtustama või vähemalt eksponeerima nõukogude aja viimaseid aastakümneid kaasaegse disaini kaudu.
Ajaloolised viited ja aina teravam kontekstitundlikkus on leidnud tee tagasi arhitektuuri ja linnakujundusse. Kõige markantsemad näited pärinevad ehk Kavakava tööde seast – paljusid nende projekte näib ajendavat soov astuda dialoogi antud paiga ajalooga (nt Tartu tervishoiukõrgkool, Narva kolledž, Tallinna peatänav). Kuid erinevalt postmodernistliku arhitektuuri ajaloolistest motiividest on meil nüüd tegemist tunduvalt nüansirikkama arhitektuuriga, kus on vähem ikoonilist keerukust ja vastuolulisust. Mulle tundub, et tee selleks sillutasid Alveri, Trummali ja Kaasiku lähenemised 1990ndatel, nagu näiteks De la Gardie kaubamaja ja Vabaduse väljak.
Ka turuhuvide pinnalt on sündinud arhitektuuri, mis püüab väljendada ajalugu ja keerukust. Näiteks Rotermanni ja Noblessneri kvartalid on visuaalselt köitvad ja ajalooliselt keerukad, kuid neid kannustab siiski kapitalistlik kasujanu. Nende arhitektuurse mitmekesisusega ei kaasne sotsiodemograafilist ega funktsionaalset mitmekesisust. Pigem on sotsiaalselt kõige mitmekesisemad ruumid arhitektuurselt läbini ilmetud kaubanduskeskused linna servas.
Kas Eesti arhitektuuris ja ruumikultuuris on mingeid unikaalseid omadusi, mida sooviksid välja tuua?
Minu arvates tuleb Eesti linnade juures kindlasti välja tuua nende ajaloolised lõpetamata megaprojektid. Iseäranis on Tallinna keerukas linnamuster täis ajaloolisi katkestusi – Rävala puiestee, Linnahall, piisava kasutuseta bastionivöö ning vastuolulised paneelelamurajoonid nagu Lasnamäe.
Viimasest kümnest aastast tõuseb tugevalt esile valitsuse keskendumine pigem virtuaalsele kui füüsilisele ruumile. Eestit tuntakse kõikjal maailmas e-riigi lahenduste poolest, mis hõlbustavad igapäevast asjaajamist inimeste, asutuste, ettevõtete ja valitsuse vahel. Samas on aga füüsilised avalikud ruumid prioriteetide seast välja jäänud. Kui eelnevalt mainisin, et suur hulk peamiselt riigi tellimusel valminud arhitektuuriprojekte on aidanud linnakeskusi kaasaegsete maamärkidega taaselustada, siis sama ei saa öelda tavapäraste tänavate ja avalike ruumide kohta.1
Eeskätt iseloomustab Eesti tänavaruumi aina suurenev autostumine ja autokultus. Tänavate renoveerimisprojektide puhul jääb viimane sõna liiklusinseneridele ja valdav enamus avaliku sektori transpordiinvesteeringutest on suunatud mootorsõidukiliiklusele, mitte ühistranspordi või kergliikluse arendamisele. Just neil kahel põhjusel on maastikuarhitekti ametit Eestis siiani alahinnatud.
Millised on sinu jaoks kõige huvitavamad kaasaegsed Eesti hooned/linnaehitusprojektid/ arhitektuurialased tegevused või sündmused ja miks?
Mainin siinkohal kuute projekti, mis on mind isiklikult viimase kümne aasta jooksul kõige enam mõjutanud, need ei ole tähtsuse järjekorras.
Balti jaama turg (KOKO Arhitektid) armastatud ja ajaproovi läbi teinud tegevuse – vabaõhuturu – taasloomise pärast, millele on antud kaasaegne käsitlus suurepärases asukohas.
Eesti Kunstiakadeemia hoone (Kuu Arhitektid ja Eik Hermann) loova ja tundliku lähenemise pärast ajalooliste hoonete taaskasutusel, mis ei ole hingetud muuseumid, vaid kaasaegsele mõttemaailmale sobivad söakad keskkonnad.
Tartu Annelinna renoveeritud avalik promenaad (Tajuruum, visiooniprotsessi kuraator Kaja Pae), mis tõendab, et ükski paik pole lootusetu.
Tallinna peatänava projekt (Kavakava Arhitektid ja Toomas Paaver, eelnenud protsessi kuraator Tiit Sild), mis näitab, millise hoolega peaks ideaalis iga linnatänavaga tegelema.
Pärnu keskraamatukogu (3+1 Arhitektid) kompromissitult kaasaegse, kuid avalike väärtuste kontekstitundliku ja delikaatse lisamise eest ajaloolisse linnasüdamesse.
Toomas Tammise kodumaja Tallinnas, kuna mõtestab ümber avaliku ja privaatse suhted ajaloolise perimetraalse kvartali tüüpilises siseõues.
Mis on Eesti arhitektuuri praegused proovikivid?
Minu arvates eeldab hea ruumiloome nii ehituslikku asjatundlikkust – reaalset oskust kvaliteetseid objekte teha – kui ka intellektuaalset alust, mis esemetele identiteedi ja tähenduse annavad. Mens et manus, nagu ütleb minu koduülikooli MIT tunnuslause. Mulle tundub, et arhitektuuri ehitusliku poolega on Eestis praegu päris hästi. Ka kontseptuaalselt on viimase kümnendi arhitektuur sageli huvipakkuv ja mõjus. Kuid ma arvan, et meil on veel üksjagu minna, et jõuda arhitektuurini, millel on tugevamad teoreetilised alustalad.
Muidugi on meil vedanud erakordselt andekate kohalike arhitektuurikriitikutega – sealhulgas Andres Kurg, Ingrid Ruudi, Carl-Dag Lige, Triin Ojari –, kuid meil on vähem praktiseerivaid arhitekte, kes oma töö üle ka teoretiseeriksid. 1990ndatel kirjutasid Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik ja ka Vilen Künnapu mingil määral teoreetilisi tekste2 ja nende vaated on kindlasti mõjutanud Eesti arhitektuuri kulgu viimase kahe kümnendi vältel. Kuid kes on kaasaja praktiseerivad arhitektuuriteoreetikud? Eesti arhitektuuri seisukohast oleks minu arvates äärmiselt oluline edendada intellektuaalsemaid lähenemisi ja ühtlasi ka teoreetilisi töid.
Samuti arvan, et meil on veel ka ühiskonnana kasvuruumi linliku kultuuri kujundamisel – vajame ühiseid põhiarusaamu ja tõekspidamisi, kas ja kuidas tehiskeskkonna projekteerimine meile korda läheb ja millised disainikäsitused kõige paremini kaasaegsete linnaprobleemide lahendamisel toimivad.
Liigagi sageli tundub, et ka meie poliitilistel juhtidel on raskusi mõista, kuidas linnakujunduslikud otsused omavahel põimuvad ja millised laiemad mõjud või tagajärjed võivad teatud otsustel pikas perspektiivis olla.
Arvan, et aeglaselt, ent järjekindlalt õnnestub meil siiski jõuda kaalutletuma linnakultuurini, kus ka keskmisel informeeritud arutelus osalejal on üsna rikkalik ja läbinägelik arusaam linnakeskkonna nähtustest. Riigid nagu Holland, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Šveits on meist selles osas veel üsna kaugel ees, kuid küll meie ka sinna jõuame. Kindlust sisendavad mulle siinkohal jõulised avalikud debatid, mida tänapäeval Eesti meedias suurprojektidega seoses kohtame.
Millised on sinu tähelepanekud viimase aja Eesti arhitektuurist? Kas Eesti arhitektuuris ja ruumikultuuris on mingeid unikaalseid omadusi, mida sooviksid välja tuua?
Maroš Krivý:
Kolisin Tallinnasse 2012. aastal, kui mind kutsuti juhtima ja arendama kunstiakadeemia urbanistika õppekava. Siiani olen seda kogemust ainult nautinud! Kõige enam pakuvad mulle huvi muudatused, mis on seotud linliku eluviisiga ning kuidas arhitektid ruumist mõtlevad ja sellesse sekkuvad: etnokultuuriline rahvuslikkus arhitektuurikultuuris; hilissotsialistlik postmodernistlik arhitektuur, mida on mõjutanud regionalism ja brutalism; liberaalsest ja reguleerimata kinnisvaraturust ja ajalooliste hoonete säilitamisest lähtuv keskklassistumine ning sotsialismiaegsete elamurajoonide üheaegne stigmatiseerimine ja n-ö taasavastamine.
Kaasaegset Eesti arhitektuuri kirjeldaksin kui pragmaatilise neomodernismi, introvertse ekspressionismi ja tööstusliku elegantsi kooslust. Paigutaksin ta ristteele, kus kohtuvad ühelt poolt kujuteldav põhjamaisus, mis keskendub lihtsusele, otstarbekusele ja mugavusele ning mida sümboolselt ümbritsevad looduse (metsa, järve) karged ja selged jooned, ning teisalt neoliberaalsetest muutustest tulenev reaalsus, mis tugineb kinnisvara- ja finantskapitalile ja mis käib kokku ebaühtlase linnaarenduse ja olematu aruteluga sotsiaalse võrdsuse ja õigluse üle.
See, kuidas kaasaegne arhitektuur Eestis loob, teisendab ja peegeldab ihaldusväärseid elustiile, näitab hästi, et eestlased on alati vaadanud Põhjamaade poole kui kujuteldavasse Läände. Vaatamata sellele, et siinne arhitektuur on taasavastanud ja teadvustab linnalikku tihedust ja linnalikkuse väärtusi, pöördub see oma sümboolses väljenduses pigem mitte-linna utoopiate – historiseeriva puutumata looduse ja edumeelse digivõrgustike utoopia – poole. Eesti arhitektuuri ja ruumikultuuri võib iseloomustada kui keerukat tasakaalustamisprotsessi ootuste ja reaalsuste vahel.
Millised on sinu jaoks kõige huvitavamad kaasaegsed Eesti hooned/linnaehitusprojektid/ arhitektuurialased tegevused või sündmused ja miks?
Kasutan sõna „huvitav“ mitte skaalal hea-halb, vaid viitan seeläbi objektidele ja sündmustele, mis markeerivad kaasaegseid sotsiaalpoliitilisi suundumusi. Mind on väga huvitanud Kultuurikatla ja selle ümbruse transformatsiooni kulg ning see, kuidas antud protsessis avalduvad vastandlikud arusaamad kultuurist.
Siinkohal tahan välja tuua ühe konkreetse aspekti, mida Kultuurikatel hästi ilmestab – tööstusliku elegantsi sisekujundusstiili populariseerimine targa majanduse narratiivi kontekstis. Oma artiklis „Targad ja rikutud“3 uurisin Kultuurikatla näitel sisekujundust, mis toob esiplaanile korrodeerunud pinnad, amortiseerunud masinavärgid ja päevinäinud seinad. Miks on selline stiil tehaste renoveerimisprojektides sedavõrd paeluv? Pakun, et see loob sümboolse fooni sellele, mida Itaalia poliitiline filosoof Paolo Virno kutsub „sotsiaalseks vabrikuks“, kapitalismi vormiks, kus väärtuse tootmine on hajutatud kogu ühiskonda. Sotsiaalse vabriku kesksele kohale on tõstetud iseenda ettevõtja4 ja minu arvates annab sellele mõistele suurepärase kujundi Eestis leviv vankumatu usk, et start-up-majandus ja digitulevik teevad imesid.
Mind rabas Kultuurikatla kasutamine Eesti Euroopa Liidu Nõukogu 2017. aasta eesistumisperioodi ürituste peamise toimumiskohana, iseäranis digitaalvaldkonna tippkohtumise võõrustamisel. Peenelt rõivastunud tippametnikud arutasid hiigelsuurte amortiseerunud katelde vahel digimajanduse tuleviku üle, samas kui konverentsi FreeTheData nime kandvasse wifi-võrku sisenemise juhend kuvati digiekraanidele, mille fooniks rõugearmilised grafitit täis seinapinnad.
Minu arvates on Kultuurikatel ja teised hoolikalt taastatud tööstusvaremed – mis on restaureeritud kui varemete kujundid – justkui retroaktiivsed monumendid digiajastu kujuteldavale kangelaslikkusele, mille infrastruktuurilised komponendid – allveekaablid, globaalse lõuna haruldaste muldmetallide kaevandused või e-Eesti serverid – ei kanna monumentaalset sümbolismi ning seega on ebatõenäoline, et neid saaks mingilgi kollektiivselt tähenduslikul viisil monumenteerida.
Teine huvitav juhtum, kuigi nüüdseks paraku vaid ajaloolise näitena, on sealsamas lähedal asuv Kalarand, kus aktivistid vaidlustasid luksuslikku arendusprojekti. Samas räägib see endiselt raskustest, millega linnaaktivism postsotsialistlikus maailmas silmitsi seisab.
Aktivistid kasutasid mõistet „tühermaa“, mida käsitleti kui sotsiaal-keskkondliku erisuse positiivset tunnust. Kuivõrd Kalarand sulandus sealse spontaanse ökoloogiaga, sai sellest alternatiivse publiku meelispaik, mis iseorganiseerus altpoolt üles. Samas toob see välja ka postsotsialistliku linnaaktivismi piirangud Eestis, sest puudub võime väljendada antud probleeme ebavõrdsuse ja võimu valguses. Ühelt poolt on tore, et linna tühermaad äratavad ka üldisemat huvi alternatiivse poliitika ja ökoloogia ruumidena, kuid samas ei ole Tallinna aktivistid senimaani suutnud tegeleda sellega, kuidas klassi-, etnilised või soolised suhted vormivad oskust tühermaid väärtustada kui midagi huvitavat, väärtuslikku või üldiselt kasulikku (mistõttu saakski neid nimetada postsotsialistlikeks). Sedalaadi aktivismil on risk süvendada rohelist gentrifikatsiooni ja mängida trumbid kinnisvaraarendajate kätte, kes on juba pööranud pilgud nn tühermaaesteetika kui linnaplaneerimistrendi poole.
Samuti lisaksin, et üks väga huvitav kaasaegne projekt on Tallinn. Mitte ainult seetõttu, et kõik projektid põhinevad teatud kontseptsioonil linnast ja saavad teoks arhitektuurse objekti ja linna liidestamisel, vaid ka seetõttu, kuidas linnalikkusest on taas kord saanud proovikivi Eesti arhitektuuriareenil. Kuigi praegu esitatakse linnaküsimusi eeskätt linnaplaneerimise ja füüsilise avaliku ruumi valguses, siis tulevikus muutub loodetavasti olulisemaks ka intellektuaalne liiklus arhitektuuri ning poliitökonoomia ja -ökoloogia valdkondade vahel. Lauale tuleb panna ka võimusuhete küsimus neoliberaalses linnas. Arhitektid ei saa kõrvale põigelda küsimusest, kas soovime vähem või rohkem võrdseid linnu. Ja mida peaks selleks tegema?
Sündmuste koha pealt tõstaksin kindlasti esile Balti ühispaviljoni 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil. See intrigeeris mitmel põhjusel: julge kontseptuaalne lähenemine, pakiline teema ja muljetavaldav ruumikasutus. Samuti pani paviljon proovile selle, kuidas me harilikult arhitektuurist rahvuslikus võtmes kipume mõtlema. Kui kasutame sõna „arhitektuur“ ees täiendit „Eesti“ (või „Läti“ või „Soome“), mida see tähendab?
Kui aga püüad mult välja pigistada ühte objekti, mis on minu arvates ühtaegu nii huvitav kui ka üdini nauditav, siis oleks see nüüdseks juba suletud Patarei kohvik (mitte mingil juhul pop-up!
Küsis Kaja Pae, Maja peatoimetaja 2017-2022.
Päises: Eesti Rahva Muuseum. Dan Dorrell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane (DGT Arhitektid), 2016. Foto: BTH Studio
Avaldatud Maja 2020 kevadnumbris teemal Maja 100! (100)
1 Euroopa Liidu rahastatud EV100 linnakeskuste renoveerimisprogramm on siinkohal mainimisväärt erand.
2 Andres Alver, Veljo Kaasik, Tiit Trummal, Üle Majade. Alver & Trummal Arhitektuuribüroo, 1999.
3 Maros Krivy, The Smart and the Ruined: Notes on the New Social Factory. Thresholds, 47, 2019, lk 75−90.
4 Foucault väljend „iseenda ettevõtja“ (entrepreneur of the self) pärineb tema loenguseeriast „Biopoliitika sünd“ (1979) ja tähistab iseendale keskenduvat subjekti, kelle teod on tõlgendatavad investeeringutena, millel puudub sotsiaalne tähendus. Iseenda ettevõtja tegutseb lähtuvalt puudulikust turuinfost ja on neoliberaalsetele võimusuhetele allutatuna pidevas kohanemises.
