Süveneva kliimakriisi ja kahanevate ressursside tingimustes arhitektuuristrateegiad otsides on tähelepanu keskpunkti tõusnud rahvaarhitektuur. Peamiseks põhjuseks on selle passiivne vastavus kohalikule ilmastikule ning võime rakendada „eestleitut“ – seda mitte üksnes loodusvarade ja ehitusmaterjalide, aga ka saadaolevate meistrite ja kohalike kogukondade oskuste tähenduses. Väärtuslikke teadmisi rahvaarhitektuurist – pragmaatilisest, ent poeetilisest ja tegelikult ka skaleeritavast nähtusest – kannavad edasi peamiselt ehitised kui episteemilised artefaktid ise.
Rahvaarhitektuuri eksperimentaalses iseloomus ja arengus läbi sajandite ilmneb katse-eksitusmeetod ja enesekorrigeerimine. Kuivõrd arhitekte polnud, kujunes see välja lihtsalt tegemise, asjade järeleproovimise ja pikema aja vältel tulemuste jälgimise kaudu. Iga käsitsi langetatud ja veetud puu, iga inimese saetud laua ja kantud kivi puhul pidi olema üks eesmärke võimalikult vähe materjali kasutada; seetõttu hoiti ehitised lihtsad ning taaskasutati kõiki saadaolevaid ehitusmaterjale. Mida lihtsamini parandatav ja paindlikum oli hoone, seda parem. Selle tulemuseks oli sajanditepikkusel kogemusel põhinev arhitektuuriline säilenõtkus.
Läänemere piirkonna maastikud olid allikaks isesugustele materjalipalettidele: siinne kliima eeldas erilist suhtumist, mis viis näiteks siinkandis levinud taluhoonete tüpoloogiateni. Läänemere ümbruse rahvaarhitektuuri vaadates võib vastaskallastel märgata tüpoloogilisi sarnasusi, mis on tingitud sarnastest keskkonnatingimustest. Et kättesaadavad olid vaid teatud materjalid kindlate omadustega, hakkasid inimesed neid kasutama sarnaselt, ilma et nad oleks üksteisega eales suhelnud. Ent kas saame üldse kindlad olla, et nad ei suhelnud? Võrdlemisi lihtsasti ületatav on sajandite jooksul väga dünaamiline koht. Hansa Liidu tegevuse kõrval oli ka palju mitteformaalset kaubandust. Pealegi läks sõdade ja nihkuvate riigipiiride tõttu liikvele terveid kultuure, kes võtsid endaga kaasa oma ehitustraditsioonid ja hoonetüpoloogiad. Üks selle näiteid on saksa saalmaja1, mis saabus siia piirkonda Hollandist.
Läänemere piirkonna rahvaarhitektuuri üks tugevamaid omadusi on selle kohanemisvõime hooajalise kliima, individuaalsete vajaduste ning majanduslike ja keskkonnaga seotud tingimustega. Samuti on sel võime tüüpraamistikku sisse tuua isikupära ja teha seda nii, et tulemus on endiselt äratuntav ühtse ehituskultuurina. Nüüd, kui me seisame arhitektuuris silmitsi üha keerulisemate väljakutsetega, võib lahendus peituda taas lihtsalt tegemises, rahvaarhitektuuri evolutsioonilise arengu jätkamises, juhindudes eksperimenteerimisest kui episteemilisest strateegiast. Selline strateegia, mis käsitleb arhitektuuri 1 : 1 mõõtkavas ehituslike eksperimentidena teadmusloome jaoks, kannab endas ühtlasi võimalust selle teadmuse siirdeks mitmetesse erialadesse ja valdkondadesse, uurimistööst ja õpetamisest kuni arhitektuuripraktika ja oskustööni
Uurimisprojekt
2016. aastal Berliini tehnikaülikoolis alanud projekti „Läänemere rahvaarhitektuur – tüpoloogiline uurimus kohalikust ehitamisest Läänemere piirkonnas“ eesmärk on Läänemere ümbruses valdavatest talurahvaarhitektuuri tüpoloogiatest ilmastikukohase disaini põhimõtteid ammutada. Uurimistöö keskendub ka taluhoonete ehituse ja materiaalsuse tihedatele seostele nende asukohaga. Paljude toredate Läänemere piirkonda hõlmanud reiside tulemusena tuvastati kümne aasta jooksul maapiirkonna rahvaarhitektuuri 32 näidisjuhtumit, mida uuriti etteantud kriteeriumite alusel. Näiteks simuleeriti arvutusliku vedelike dünaamika (ingl Computational Fluid Dynamics, CFD) abil tuult eri aastaaegadel, koostati päikese teekonna jooniseid, hinnati muid temperatuuri, sademete ja õhuniiskusega seonduvaid ilmastikuandmeid ning vaadeldi süstemaatiliselt ehitustehnikaid ja -materjale. Keskenduti ilmastikukohasusele ja ressursiteadlikkusele eesmärgiga selgitada välja põhimõtted, mis võiks arhitektuurilist projekteerimisprotsessi jätkusuutlikkuse suunas tüürida. Kohalikud passiivsed strateegiad osutusid selles kontseptsioonis keskseks.
Uurimisprojekti käigus kerkisid kohalike disainipõhimõtete väärtusliku allikana esile just Läänemere saared. Nende geograafiline eraldatus ja sellest tingitud ressursside piiratus on viinud väga iseäralike näideteni kohalike olude järgi kohandatud rahvaarhitektuuri tüpoloogiatest. On hästi teada, et teatud kultuuritraditsioonid, mis puudutavad näiteks kohalikke keeli ja käsitööoskusi, on säilinud Läänemere saartel kauem kui maismaal. Väike Taani saar Læsø, mis asub Kattegati väina põhjaosas, on kuulus oma merevetikatest katuste poolest, mida ei leidu kusagil mujal maailmas. Kuna pilliroogu ega õlgi polnud saarel eriti saada, võeti kohalikus traditsioonis ehitusmaterjalina kasutusele hoopis merihein. Muljetavaldavad vetikatest katused võivad kaaluda kuni 120 tonni ning kujutavad endast erakordselt vastupidavat konstruktsiooni. Tavaliselt ehitatakse need valmis kohaliku kogukonna abiga. Keset Læsø rannaniite, välju ja põõsastikke väikesteks küladeks koondununa näevad nad välja justkui loomakarjad karjamaal.
Tuultele avatud Rügeni saar Läänemere lõunaosas on kuulus oma aerodünaamiliste rookatustega majade poolest, mida nimetatakse ka suhkrupätsideks. Need kuuluvad saksa saalmaja tüpoloogiasse, ehkki nad on väga kompaktsed, palju väiksemad ning peaaegu ruudukujulise pinnaga. Arvatakse, et see väiksem versioon kujunes välja kas sealsete elanike suhtelise vaesuse tõttu või siis jäi saarel selle eraldatuse tõttu saalmaja tüpoloogia areng sajanditeks seisma. Samas tuleb märkida, et sarnase kujuga saalmaju võib kohata ka Põhja-Hollandi väga tuulisel rannikul.
Väike Fårö saar, mis asetseb keset Läänemerd Ojamaa kõrval, hoiab elus tarnkatuste traditsiooni (ning ühtlasi väga ainulaadset iidset dialekti, mida seal endiselt räägitakse). Igal aastal suundub kohalik kogukond sealsetele rannaniitudele, et üheskoos tarna korjata. Iga-aastasel Täckatingu-nimelisel üritusel, mis leiab aset augustikuus, valmistatakse tarnast ühe päeva jooksul ühiselt üks katus. Vetikate kasutamise tehnika Læsøl ja tarna kasutamise tehnika Fåröl ilmutavad mõningaid sarnasusi.
Eksperimentaalne Maja
Eksperimentaalne Maja Rügeni saarel Läänemeres on Susanne Brorsoni arhitektuuristuudio käimasolev praktikapõhine uurimisprojekt. Esialgsed hooned, mis „leiti“ 2005. aastal, hõlmasid ühepereelamut ja üht väiksemat maja selle taga. Nendes 1950-ndate algul ehitatud majades polnud pikka aega elatud, mistõttu olid nad üpris halvas seisukorras ja rookatus oli sisse varisenud. Üht esimese korruse tuba oli kasutatud kanalana ning veel 2006. aastal puudus tualettruum. Peamaja on ehitatud tüüpprojekti EW52 alusel, mis arendati välja endisel Ida-Saksamaal sõjajärgse eluasemekriisi leevendamiseks. Need viilkatusega ühepereelamud on endise Saksa Demokraatliku Vabariigi aladel levinud vaatepilt. Neid ehitati suurtes kogustest alates Läänemere rannikust kuni lõunapiiril asuvate mägedeni – mis käib risti vastu kontekstitundlikkusele ja isegi rahvaarhitektuurile. Eelmised majaomanikud olid teinud pragmaatilise otsuse teha katus pilliroost, mida sai lähedalasuvast laguunist tasuta. Asjaolu, et endisel Ida-Saksamaal valitses ressursinappus, viis seega rahvaarhitektuurist pärit ehitustehnika kasutamiseni.
Viimase 15 aasta jooksul on sellest väiksest Rügeni taluhoonest kujunenud Eksperimentaalne Maja – katseala, kus proovitakse järgi uurimistöö käigus rahvaarhitektuurist ammutatud passiivse ilmastikukohasuse strateegiate mugandamist. Majas toimuvad regulaarselt üliõpilaste töötoad, loengud ja muud sündmused ning Eksperimentaalne Maja ise on samuti käimasoleva uurimistöö teemaks.
Peamised remonditööd hoonete kallal algasid 2009. aastal tüüpprojektide ümberkontekstualiseerimise ja ilmastikukohaseks muutmisega. Kõige silmatorkavamaks muutuseks sai pikk kaht hoonet põhjakülgi mööda ühendav müür koos tõstetud terrassiga. See loob tuule eest kaitstud päikselise ruumi ja mikrokliima, mis on tavaliselt ümbritsevast aiast paar kraadi soojem. Seal kasvavad rõõmsalt kõrvuti virsikupuu ja Bornholmi viigipuu. Terrass on ühendatud esimesel korrusel asuva avatud köögiga suurte terrassiuste kaudu, kust soojal ajal majja sooja õhku voogab.
Tagaaias asub albeedo efekti rakendav Mustvalge Maja, mis on Eksperimentaalse Maja laienduseks. Polükarbonaadiga kaetud valges osas on küttekehata ruum, n-ö suveelutuba, mida saab suurte aia poole avanevate liuguste abil katusega väliruumiks muuta. Musta värvi soojustatud osas, mis on must ka seestpoolt, on suure lõunapoolse aknaga saun. Ruum püsib soe ka siis, kui sauna parajasti ei kasutata, sest päikesekiirgus soojendab selle musta värvi plaate ja puitvooderdust. Seda saab kasutada täiendava külalistetoana.
Kõige uuem lisandus Eksperimentaalsele Majale on 2023. aastal ehitatud Vetikakoletise Suveköök. Hamburgi HafenCity ülikooli üliõpilastele anti ülesanne kavandada köök, mis võtaks aluseks Läänemere ümbruse hooajalise õueselamise kontseptsiooni. Köögiehitamise ülesanne mängis vetikate kui materjali ühe konkreetse omadusega: nimelt on see tulekindel. Samuti oli projekti taotlus uurida vetikate kui loodusliku ehitusmaterjali esteetilisi omadusi. 2023. mais Hamburgi ja Aarhusi üliõpilastega korraldatud projekteerimise ja ehitamise töötoas panime ehitise püsti ning katsime selle Rügeni randadest kogutud vetikatega. Ehitamisel juhendas meid Henning Johansen, vetikatest katuste tegija Læsølt.
Hooajaline seinakate
2021. aastal alustasime 1 : 1 mõõtkavas maketiga, et uurida Läänemere rahvaarhitektuuris levinud hooajaliste seinakatete meetodit ehk seda, kuidas katta hooneid külmadeks ja tuulisemateks kuudeks looduslike materjalidega, nagu pilliroog või vetikad, ning arendasime selle põhjal välja moodulitest süsteemi Eksperimentaalse Maja tuulele avatud fassaadile.
Esmalt kaeti lehisepuust lattidest tehtud ruutmeetrisuurused raamid kohapealt kogutud looduslike materjalidega, nagu pilliroog, vetikad või sõnajalad, ning seejärel paigaldati need fassaadi tuulele avatud osadele. Aasta hiljem laiendati katset suuremale pinnale. Tehnikat uuriti ja katsetati edasi üliõpilastega Riia RISEBA ülikoolist ja Wismari ülikoolist järgmises kavandamise ja ehitamise töötoas. Töötoa käigus muudeti Eksperimentaalse Maja terve tuulele avatud läänepoolne fassaad lehisepuust lattide ja kanepinööride abil suureks kangasteljeks. Seejärel asusid tudengid kangasteljele kuduma, katsetades mitmesuguseid kudumis- ja sidumistehnikaid, mida nad rahvaarhitektuuris ja ka tekstiilikunstis olid täheldanud.
Hooajalise seinakatte eksperiment jätkus 2023. aasta augustis kavandamise ja ehitamise töötoas Hamburgi HafenCity ülikooli tudengitega. Töötuba nimega „Korjamisest korrashoiuni“ rõhutas hoonete eest hoolitsemise vajadust. Jätkati looduslike materjalide katsetamist, pöördudes tagasi moodulipõhise kontseptsiooni juurde ja luues looduslikest materjalidest kokkupandavaid kihte, mida sai seejärel suurde puust kangastelje raamistikku sobitada. Hooajalise seinakatte soojustav mõju oli majaelanikele tunda ning fassaad on saanud koduks paljudele putukatele ja lindudele.
Rügeni ökoküla
Rügeni ökoküla on praktikapõhine uurimisprojekt, mis hõlmab üheksat uut kokkupandavast puitkarkassist ehitatud elamut. Hoonetest moodustuvad kolmekülgsed tuulte eest kaitstud siseõued, kus ühist maaelu elada. Hooned on laienduseks ühele varem olemasolnud külale Rügenil, mis asub saare keskel olevasse laguuni ulatuval tuulisel poolsaarel.
Moodulkonstruktsioonid põhinevad kolmel hoonetüpoloogial ning kohustuslikul projekteerimisjuhisel, mis näeb ette looduslike materjalide paletti ning ilmastikukohaseid detaile, nagu räästata katused, väljapoole avanevad aknad ja söestatud või töötlemata lehisepuidust fassaadid. Ka seinad ja põrandad hoitakse võimalikult lihtsad, kasutades poleeritud tasanduskihiga põrandaid, katmata paigalduskaableid ja puitkiudsoojustust ning vältides nii palju kui võimalik ehituskilet ja hermeetikuid. Igal siseõuel on oma maasoojuspump, päikesepaneelid ning vihmavee kogumise nõud. Lisaks kuuluvad majade juurde veel töökojad, ühisaed ning elektriautode jagamise süsteem. Aiatarad, autod ega täiendavad kõrvalhooned pole lubatud, et võimaldada loodusel maatükile naasta.
Üks Rügeni ökoküla eriomane tunnus seisneb hooajalistes korruseplaanides, mis lähtuvad rahvaarhitektuuri traditsioonidest. Hoonetüüp A ehk peamaja on suurem ja alaliseks elamiseks mõeldud üksus. Peamaja on keskse halli kaudu ühendatud väiksema elamuüksusega, mis võib majutada näiteks vanureid, väljaüüritavat puhkekorterit või lausa väikeäri. Hall on täielikult klaasitud ja kogub päikeseenergiat. Suviti saab selle avada ning katusega väliruumiks muuta.
SUSANNE BRORSON on Läänemeres asuval Rügeni saarel tegutseva arhitektuuribüroo Studio Susanne Brorson asutaja. Brorsoni töö keskendub kliimatundlikule arhitektuurile Läänemere piirkonnas.
Artikkel on avaldatud Maja ajakirja 2023 sügisnumbris teemal Saared (114).
Päises foto: Studio Susanne Brorson.
1 Saksa keeles Fachhallenhaus.
