Vestlesime Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga, kes juhivad arhitektuuribürood East Architecture Landscape Urban Design Ltd., mis on minu peamiseks töökohaks Londonis. Vahetame sageli büroosiseselt ideid ja arutleme teemadel, millel ei pruugi olla ühegi konkreetse käsil oleva projektiga otsest seost, kuid mis on osa laiemast arhitektuursest diskursusest. Käesoleva Maja numbri jaoks palusin neil arutleda selle üle, kuidas Easti büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.
Londoni olud on sageli äärmuslikud, seetõttu on selle linna põhjal viljakas uurida ka rahvusvahelisi arhitektuuriküsimusi. Linn on alati suure pinge all, kusjuures olulisimateks survestajateks on ilmselt raha ja katkematu inimvoog. Vastukaaluks sillutavad need omakorda teed proaktiivsele avalikule sektorile ja planeerimissüsteemile. Minu eesmärk oli arutleda, mil viisil olukord Londonis mõjutab seal praktiseerivate arhitektide töömeetodeid, millised praktikad sellest suhtest sünnivad ja millist tööd teeb nendes tingimustes East.
Laura Linsi: Töötades koos Eastiga olen mõistnud, mil viisil on autorlus hägune Easti tegevuses, aga ka seda, et see on laiemaltki Londonile omane. Palun kirjeldage lühidalt, mis on Londonis töötamise eripära.
Dann Jessen: London on lihtsalt üks koht, lihtsalt üks linn, seega füüsilises mõttes on ta väike. Kuid tiheduse, kasutusviiside ja raha mõttes on ta üüratu. Ta on nii üüratu, et paljud töötavad siin arhitektina, ilma muudesse linnadesse või riikidesse hajumata. Sellise ainult ühes kohas tegutsemise juures on nii mõndagi erakordset – esile kerkib igapäevasuse aspekt. Pole üldsegi tavatu sattuda juhuslikult mõne koha peale, millega oled paar aastat tagasi töötanud. Need on alati kohe nurga taga. Tunne, et töötad millegi väga igapäevasega, asetab nii inimesed kui ka linna, ja tegelikult kogu neid ümbritsevad tingimused esiplaanile. See on nõnda vaid eripärase olukorra tõttu, kus ruum on väike, kuid intensiivsus suur.
Judith Lösing: Planeerimisprotsess Londonis erineb kõigi teiste Euroopa linnade omast, millega kursis olen. Teistes linnades on tööde aluseks detailplaneering, mis annab selged juhised, mille järgi töötada. Neist juhistest lähtudes tead ka oma vabadusi. Seevastu on Londonis iga projekt algusest lõpuni täielikult läbirääkimiste küsimus, mitte miski ei ole tagatud. Iga projekt loob end ise.
Julian Lewis: Tavapärane detailplaneering viib järk-järgult ehitatud arenduseni, uudsuseni. Saab justkui öelda, et tulemas on uus tükike linna. Seevastu Londonis on arusaam selline, et linn on juba olemas ja uue projekti roll on liituda olemasolevaga. Paradoksaalselt aga keegi juba olemasolevat üheselt ei kirjelda. Niisiis, iga projektiga pead katsuma seda uuesti mõista. Meie läheneme sellele jooniste, makettide ja arutelu kaudu. Katsume olemasolevat mõista seda läbi rääkides, arutades. See viib isemoodi disainini.
Laura Linsi: Kuidas erineb see teistesse linnadesse kavandamisest, kus ju samuti tuleb suhestuda juba olemasolevaga?
Julian Lewis: See on seotud läbirääkimiste olemusega Londonis, mis on detailplaneeringu kinnitamise ajal laetumad ja enam mõjutatud keerukast valitsemissüsteemist kui paljudes teistes linnades. Kliendiks on sageli rühm inimesi, kuhu kuuluvad erinevad ametnikud, riigiasutused ja kogukonna esindajad. Nende huvid võivad omavahel vastanduda või üksteisest välja kasvada. Seega on juba lähtepunkt ise mingi kompromissi tulemus. Eeldatav lõpptulemus on ebaselge, ei pruugi teoks saada või võib valmida vaid osaliselt. Kogu selle ähmasuse ja sellest tuleneva ajakuluga kaasnevad komplikatsioonid – see kõik õõnestab uudsust, mida võiks oodata mõnes teises Euroopa linnas, kus ette valmistatakse detailplaneering, koostatakse projekt ja asi ehitatakse kahe aasta pärast valmis. Me peame selle keeruka olukorraga positiivselt suhestuma ja sellega arhitektuurselt töötama.
Laura Linsi: Kas sa leiad, et olulised ideed võivad sellises protsessis kaotsi minna? Kas projektid kipuvad Londonis päädima üheülbalise lahendusega?
Julian Lewis: Ideed on väga tähtsad, sest ilma nendeta hulbiksime kõik eksinuna merel. See on paeluv protsess, et hulk inimesi peab läbi rääkima selleks, et mingi projekt teoks saaks. Kuid ühel hetkel mõistad, et arutlusest on kadunud muu sisu peale tahtmise kindlustada ehitusloa saamine või sellest ilma jäämine. See tähendab, et protsess sisimas koondub nõõnsa tuuma ümber.
Kui nüüd su küsimusele vastata, siis oleme sageli olukorras, kus oleme sunnitud mõtlema, kust leiame rahulduse ja mida peame väärtuslikuks. Teadvustame, et meie valikud jaotuvad ebaühtlaselt. Selle asemel, et pidada kõike sama tähtsaks, laseme teinekord teadlikult mõnel asjal minna, kuid hoiame varmalt kinni mõnest teisest.
/…/
Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.
LAURA LINSI (1989) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, Rhode Island School of Designis USAs ja Delfti Tehnikaülikoolis Hollandis. Ta töötab kunsti-, näituse- ning avalike ruumi projektidega nii arhitekti kui ka õppejõuna. 2016. aastal asutas Laura koos Roland Reemaaga kollektiivi RLOALUARNAD, et uurida argipäeva keerukusi linnas ja maal.
