Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

KOMMUNISMIOHVRITE MEMORIAAL
Asukoht: Maarjamäe, Tallinn
Autorid: Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus
Skulptor: Kirke Kangro
Maastikuarhitektuur: Lidia Zarudnaja
Meeskond: Kersti Nigols, Martin Prommik, Liis Voksepp, Annika Liivo, Marianna Zvereva
Graafiline kujundus: Martin Pedanik  
Ohvitseride mälestusmärgi tehniline teostus:  Margus Triibmann
Valgustuse  konsultant:  Siim Porila
Konstruktsioonid: Estkonsult
Tellija:  Riigi Kinnisvara AS
Ehitaja:  Haart Ehitus
Konkurss: 2016
Ehitus:  2017–2018

Memoriaali minimalistlik suurejoonelisus ja arhetüüpne kuvand kõnetavad, isegi vapustavad vaatajat. 

Kuigi memoriaal on pühendatud aastail 1940–1991 kommunistide tõttu hukkunud eestlastele, on see samas pühapaik ka neile, kes jäid küll ellu, kuid pidid taluma sovetiaegset okupatsiooni kõigi sinna juurde kuuluvate alandustega.

Memoriaali üldvorm – kaks kõrget musta metallplaatidega kaetud seina, mille vahele jääb kitsas lõhe – on oma olemuselt arhetüüpne kuvand, selline, mis on eri väljendustes läbinud inimkonna kogu arhitektuuriajalugu.

Arvan, et sarnane vorm on pärit ajast, mil elasime koobastes, hirmuäratavate kaljulõhede vahel, kus paljud inimesed hukkusid. Sealt on meie ebateadvusse talletunud kuvandi mõjusus, mis Maarjamäe memoriaali lahenduses on konkretiseeritud isikupäraselt, kopeerimata varasemate, põhiliselt erinevaile usundeile pühendatud lahendusi. Arhitektid on siin saavutanud minimalistliku suurejoonelisuse, mida Eesti monumentides kohtab harva.

Foto Tõnu Tunnel

Suurele mahule vaatamata sulandub memoriaal loomulikuna Maarjamäe nõlva, olles samas nii esteetikalt kui ka vaimsuselt täiesti sõltumatu sovetiaegsetest ja hilisematestki mälestusmärkidest, millest üks lausa jutustab ja püüab pähe määrida kommunismi võidu ideoloogiat. Tänapäeval pole aga ülilevinud kristlik rist veenev, olgu see kuitahes suur (nt nagu Vabaduse väljaku monument). Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis. Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.

Memoriaali ruumiline põhielement, „tunnel“ kahe suure tasapinna vahel kujundab siin erilise metafüüsilise maailma, mis peaks külastaja argipäevast lahti rebima. Musta metallpinda graveeritud kümnete tuhandete ohvrite nimed muudavad rahvusliku tragöödia isiklikuks, tuletades ka neile poliitikutele, kes siiani kommunistlikke kuritegusid õigustavad, meelde eelkäijate hirmutegusid.

Võib öelda, et siinne ruum isegi vapustab vaatajat, ometigi ei kuuluta see õudu, sest monumendi kohal kõrgub avatud taevas päikese, vihma, lumesaju ja tähtedega. Seejuures on ohvrite järeltulijail või neile kaasatundjail võimalik siin lähedasi väärikalt leinata, tuues hingesideme kinnituseks lilli ja põletades küünlaid. Selline püha paik vajab rahu ja vaikust (hea, et siia pole komponeeritud mingit taustmuusikat, veel hullem – kellamängu). Oli lausa šokeeriv meediast kuulda kavatsust kohe memoriaali lähedale, pealegi linna maale, ehitada jalgpallihall! Memoriaali totaalne vaikus annab vähemalt võimaluse hellitada lootust, et sarnast vägivalda ei pea eesti rahvas enam kogema.

Foto Martin Siplane

Memoriaalist avaneb muljetavaldav vaade Maarjamäele, samuti tunneli lõpust merele. Siit võrsus ka idee, et lahkudes objektilt ei peaks kohe sattuma tiheda liiklusega teele, vaid oleks võimalus laskuda maa alla tunnelisse, mis ulatuks mereni. Kes soovib, võib minna merepiirini ja pritsida näole vett; talvel aga jääni ning näha ees mere mõõtmatut pinda ja kutsuvat silmapiiri. Sedaviisi saaks memoriaal lisatähenduse – sõnumi niigi vaevatud hinge lõpmatust vabadusest, milleni on võimalik jõuda, olgu elu kuitahes julm olnud…

Selle tähendusega seoses tuleks lammutada sovetiaegse memoriaali mereäärne platvorm, saamatu arhitektoonika ja halva ehituskvaliteediga ebavorm, mida isegi kommunistid ei osanud oma rituaalides kasutada. Kellele on üldse vaja seda tähenduseta ehitist, mida rahvas kutsub Soome sillapeaks?

/…/

LEONHARD LAPIN on arhitekt ja kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist. Osta number Apollo e-poest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.