KOMMUNISMIOHVRITE MEMORIAAL
Asukoht: Maarjamäe, Tallinn
Autorid: Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus
Skulptor: Kirke Kangro
Maastikuarhitektuur: Lidia Zarudnaja
Meeskond: Kersti Nigols, Martin Prommik, Liis Voksepp, Annika Liivo, Marianna Zvereva
Graafiline kujundus: Martin Pedanik
Ohvitseride mälestusmärgi tehniline teostus: Margus Triibmann
Valgustuse konsultant: Siim Porila
Konstruktsioonid: Estkonsult
Tellija: Riigi Kinnisvara AS
Ehitaja: Haart Ehitus
Konkurss: 2016
Ehitus: 2017–2018
Memoriaali minimalistlik suurejoonelisus ja arhetüüpne kuvand kõnetavad, isegi vapustavad vaatajat.
Kuigi memoriaal on pühendatud aastail 1940–1991 kommunistide tõttu hukkunud eestlastele, on see samas pühapaik ka neile, kes jäid küll ellu, kuid pidid taluma sovetiaegset okupatsiooni kõigi sinna juurde kuuluvate alandustega.
Memoriaali üldvorm – kaks kõrget musta metallplaatidega kaetud seina, mille vahele jääb kitsas lõhe – on oma olemuselt arhetüüpne kuvand, selline, mis on eri väljendustes läbinud inimkonna kogu arhitektuuriajalugu.
Arvan, et sarnane vorm on pärit ajast, mil elasime koobastes, hirmuäratavate kaljulõhede vahel, kus paljud inimesed hukkusid. Sealt on meie ebateadvusse talletunud kuvandi mõjusus, mis Maarjamäe memoriaali lahenduses on konkretiseeritud isikupäraselt, kopeerimata varasemate, põhiliselt erinevaile usundeile pühendatud lahendusi. Arhitektid on siin saavutanud minimalistliku suurejoonelisuse, mida Eesti monumentides kohtab harva.
Suurele mahule vaatamata sulandub memoriaal loomulikuna Maarjamäe nõlva, olles samas nii esteetikalt kui ka vaimsuselt täiesti sõltumatu sovetiaegsetest ja hilisematestki mälestusmärkidest, millest üks lausa jutustab ja püüab pähe määrida kommunismi võidu ideoloogiat. Tänapäeval pole aga ülilevinud kristlik rist veenev, olgu see kuitahes suur (nt nagu Vabaduse väljaku monument). Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis. Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.
Memoriaali ruumiline põhielement, „tunnel“ kahe suure tasapinna vahel kujundab siin erilise metafüüsilise maailma, mis peaks külastaja argipäevast lahti rebima. Musta metallpinda graveeritud kümnete tuhandete ohvrite nimed muudavad rahvusliku tragöödia isiklikuks, tuletades ka neile poliitikutele, kes siiani kommunistlikke kuritegusid õigustavad, meelde eelkäijate hirmutegusid.
Võib öelda, et siinne ruum isegi vapustab vaatajat, ometigi ei kuuluta see õudu, sest monumendi kohal kõrgub avatud taevas päikese, vihma, lumesaju ja tähtedega. Seejuures on ohvrite järeltulijail või neile kaasatundjail võimalik siin lähedasi väärikalt leinata, tuues hingesideme kinnituseks lilli ja põletades küünlaid. Selline püha paik vajab rahu ja vaikust (hea, et siia pole komponeeritud mingit taustmuusikat, veel hullem – kellamängu). Oli lausa šokeeriv meediast kuulda kavatsust kohe memoriaali lähedale, pealegi linna maale, ehitada jalgpallihall! Memoriaali totaalne vaikus annab vähemalt võimaluse hellitada lootust, et sarnast vägivalda ei pea eesti rahvas enam kogema.
Memoriaalist avaneb muljetavaldav vaade Maarjamäele, samuti tunneli lõpust merele. Siit võrsus ka idee, et lahkudes objektilt ei peaks kohe sattuma tiheda liiklusega teele, vaid oleks võimalus laskuda maa alla tunnelisse, mis ulatuks mereni. Kes soovib, võib minna merepiirini ja pritsida näole vett; talvel aga jääni ning näha ees mere mõõtmatut pinda ja kutsuvat silmapiiri. Sedaviisi saaks memoriaal lisatähenduse – sõnumi niigi vaevatud hinge lõpmatust vabadusest, milleni on võimalik jõuda, olgu elu kuitahes julm olnud…
Selle tähendusega seoses tuleks lammutada sovetiaegse memoriaali mereäärne platvorm, saamatu arhitektoonika ja halva ehituskvaliteediga ebavorm, mida isegi kommunistid ei osanud oma rituaalides kasutada. Kellele on üldse vaja seda tähenduseta ehitist, mida rahvas kutsub Soome sillapeaks?
Memoriaali teljeruumist Maarjamäele väljudes jõuame haljastatud mälestuspaika, kus dominandiks on amfiteater, mille haljendavatele nõlvadele on rajatud õunaaed. Pean seda hiilgavaks lahenduseks, mis läheb eestlasele hinge. Õunaaed, mille idee on küll laenatud sakslastelt, kuulus iga korraliku eesti majapidamise manu – õunaaias kehastub meie kliimavööndi kogu aastaring, olles igal aastaajal meist lahutamatu kui pereliige. Minu lapsepõlvekodus Räpinas oli isegi kaks õunaaeda – vana ja uus; viimase rajasin koos isaga. Õun on üks meie rahvuslikke sümboleid – õuna pakume ikka sõpradele, paremaile veel õunasiidrit, -veini või -viina; vahest isegi võõrale, aga vaenlane jääb eesti õunamaailmast välja.
Õunaaiaga liitub memoriaalis üllatav, oma naiivsuses liigutav 12 000 metallmesilase parv, mille eemalt vaid hoomatavad täpid muutuvad lähivaatlustel konkreetseks. Minule kehastavad nad koju tagasi jõudnud ohvrite hingi, kes nagunii pärast surma lähedaste ellu tagasi tulid. Üks mu sõber rääkis, kuidas tema isa, kes oli Siberis vangilaagris, ilmus aeg-ajalt öösiti nende Pelgulinna kööki. Hirmunud, ent õnnelik tütar piilus lukuaugust, kuidas äkki pime köök valgusest küllastatuna esitles laua taga istuvat isa.
Juba eespool käsitletud mälestusseintega memoriaali põhitelg ristub rajaga, mis sildena läbib tunneli ruumi, ühendades selle sõjas hukkunud sõdurite mälestusrajatisega. Ma ise ei pea selle sideme arhitektuurset rõhutamist eriti tähtsaks, sest memoriaali põhiruumis viibides pidasin sillet tehniliseks elemendiks, selgust sain alles siis, kui nägin objekti asendiplaani. Pealegi on kahe vastandliku memoriaali vahele kasvatatud varjav metsatukk. Samas mõistan autorite soovi arhitektooniliselt sedastada, et ohvreid leidus mõlemal poliitilisel poolel. Olid lihtsad inimesed, kellest osa sunniti sõdureiks, osa küüditati ja vangistati. Inimesed on igaviku ees võrdsed ja ei saa silmi sulgeda ka aastakümnete ees, mil meid okupeeriti.
Memoriaali mälestuspaigaga on seotud nii amfiteatri dolomiidist geomeetriliselt komponeeritud väljak, lõunaseina välisküljel mälestustahvlid hukkunud Eesti vabariigi ohvitseridele (keda seni pole nii esinduslikult veel meeles peetudki), tahukad, mis meenutavad kaasmaalaste väljasaatmise- ja hukkumispaiku. Silm tabab seinas veel mingeid kujundeid ja justkui kuuliauke. Kokku tuleb hulk elemente, mis viib mõttele, et kas ei oleks võinud siingi säilitada põhielemendi minimalismi ja vältida jutustamist. Kogesin ka Vabaduse Kella ehitades, et vastutavad ametnikud tahavad linna olulisse objekti paigutada mõeldamatult palju sõnumeid, korvamaks seni puuduvaid. Sellele vaatamata on memoriaali loojail õnnestunud oskuslikult vältida kaost ja hoida kogu n-ö kivisse raiutava info kavalkaadi kindla arhitektoonilise struktuuri raames. Just sedaviisi on arhitekt loojana sageli vaimselt sõltumatu laiavast tellijast.
Eraldi tuleks kiita valgustuse autorit – memoriaali valgustuslahendus on meie oludes silmapaistev. Ehk jõuame nii tasapisi Euroopa arenenud riikide tasemeni oskuslikult valgustada arhitektuuri, valgusega fassaadil mitte lihtsalt pillerkaaritada, vaid tõsta esile objekti arhitektoonikat. Eestis, kus pool aastat on pime, on see olulisem kui näiteks Itaalias.
Memoriaali juures on tähtis ka see, kuidas on korraldatud hulkade liikumine. Siin viivad trepid memoriaali väisanud inimesi loogiliselt vastassuunas, tagasi alla algusesse, kus pärast arhitektoonilist etendust saab laskudes nautida Tallinna lahe avarust ja selles kehastuvat vabadust. Vabadust, mida meile – erinevalt kommunismiohvreist – on kingitud rohkelt demokraatliku vabariigina, mida peame hoidma! Pole vabadust, pole ka majandust, kultuuri ega arhitektuuri – veel hullem, pole inimestki, elu sellisena Maal, nagu seda praegu kogeme…
Lõppeks – memoriaal näitab vahetult, füüsiliselt ja emotsionaalselt, milleks on võimeline hea arhitektuur. Loodan, et see tõstab edaspidi mälestusmärkide kavad seni valitsenud 19. sajandi ruumikultuurist 21. sajandi omasse.
LEONHARD LAPIN on arhitekt ja kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
PÄISES foto: Arne Maasik
AVALDATUD: Maja 97 (suvi 2019), peateema Arhitektuur on ruumikunst
