Kommunismiohvrite memoriaali minimalistlik suurejoonelisus ja arhetüüpne kuvand kõnetavad, isegi vapustavad vaatajat, kirjutab Leonhard Lapin. 
Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa".
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995. 
Tühermaad muutusid minu põlvkonna vaimuinimestele huvipakkuvaks materjaliks 1960.  aastate lõpupoole, sest enne seda me uitasime (flankeerisime) Tallinna kesklinnas. Idee oli tutvuda eestiaegse arhitektuuriga: sel ajal oli isegi algupäraseid sisustusi ja disaini säilinud ning lisaks väisasime Juhan Viidingu eestvõtmisel vanakraamikauplusi, milliseid oli erinevais linnaosades. Koos Andres Toltsi, Ando Keskküla ja Ott Arderiga ostsime, vaesed tudengid, sealt elegantseid eestiaegseid rõivaid, mida siis popilike lisandustega tõime uude ajastusse.
Maja suvenumber on kohal! Teemaks maastikuarhitektuur ja külalistoimetajateks Anna-Liisa Unt, Merle Karro-Kalberg ja Karin Bachmann.
Iga avalik võistlus ja projekt kannab endas potentsiaali ja vastutust teha midagi ära ka projekteeritava hoone keskkonna heaks. Pandeemia ajal inimeste liikumisele seatud piirangute tõttu puudub Saue vallamajja sisenemisel muidu avalikes hoonetes nii tavapärane anonüümse külastaja tunne. Sisenemine on isikustatud. Vallakeskuse uus hoone on seejuures nii kodune, et seal käiakse ringi sokkides või sussides. Välisjalanõude eemaldamise nõue ei paista tulenevat hirmust rikkuda uus vaipkate, vaid on töötajate mugavusest ajendatud kokkulepe – võim hoone üle on kasutajal ja mitte vastupidi.
Gordon Matta-Clarki looming ärgitab mõtlema arhitektuuri ja kunsti suhete ning arhitektuuri olemuslike küsimuste üle.
Postitused otsas