Leonhard Lapin: „tühermaade romantika”

Tühermaad muutusid minu põlvkonna vaimuinimestele huvipakkuvaks materjaliks 1960.  aastate lõpupoole, sest enne seda me uitasime (flankeerisime) Tallinna kesklinnas. Idee oli tutvuda eestiaegse arhitektuuriga: sel ajal oli isegi algupäraseid sisustusi ja disaini säilinud ning lisaks väisasime Juhan Viidingu eestvõtmisel vanakraamikauplusi, milliseid oli erinevais linnaosades. Koos Andres Toltsi, Ando Keskküla ja Ott Arderiga ostsime, vaesed tudengid, sealt elegantseid eestiaegseid rõivaid, mida siis popilike lisandustega tõime uude ajastusse.

Ajapikku siirdusid meie uitamised hoonestatud linnast välja, tühermaadele, mis vaheldusid tarastatud sõjaväeosadega, nii et seal pildistamine oli ohtlik, kuna iga püssimees võis fotoaparaadiga pikajuukselise kinni võtta ja ülekuulamisele viia. Seetõttu julgesid siin enam hulkuda kunstnikud ja arhitektid – Tallinna Kool – kui kirjanikud.

Tühermaadest kirjutades ei saa mööda vaadata paljudest neisse sulanud „aiamaadest“, kuhu põhiliselt sissesõitnud „kaasmaalased“ olid omavoliliselt rajanud väikesed aiakesed, kus suvel vohas eht russo-sovetlik elu. Ilmselt tekkis selline võimalus ametlikultki pärast sõda, kui valitses toidupuudus ja turgudel müüdav oli kordi kallim poest saadavast, kus midagi muidugi saada ei olnudki, ning selline potipõllundus elas jõuliselt. 

See oli oluliselt erinev eestlaste korraldatud aianduskooperatiividest, kuhu oli väikestele korrastatud kruntidele vastavalt normatiividele ehitatud korrektse välimusega aiamajad (olen isegi lühikest aega üht sellist omanud). Nende projekteerimine, tavaliselt kordusprojektidena, oli riigibüroodes viletsalt tasustatud arhitektidele hea lisateenistus, nii et mõnigi kolleeg rikastus ja ehitas endale maja. Nüüdseks on paljud neist ajamajadest ümber ehitatud veidrateks eramuteks ning väikesed krundid üksteisest eraldatud tiheda haljastusega.

Russo-sovetlikud aiakesed oleks oma ilmelt justkui peegeldanud sisserännanute igatsust sünnimaa järele, sest isegi tänapäeva dokumentaalfilmidest võib näha Venemaal sarnast olmeelu ja keskkonda. Aiandusala tervikuna oli tühermaast eraldatud eripäraste, erinevatest traatvõrkudest või metallijäätmetest kokkupõimitud piiretega ning ilmselt valitses seal sisemine kord: keegi elanikest valvas ja kaitses nii ööd kui ka päevad ala võõraste sissetungijate vastu. Muidu oleks võinud siit varastada nii puu- kui ka aedvilja, sest hooletusse jäetud asjade pihtapanemine oli tollal üldlevinud. 

Iga aiakese omanik kasutas pindala vastavalt oma tavale, mis ei pruukinud üldsegi haakuda naabri lahendusega. Seepärast ei valitsenud aiandusalal mingit kindlat struktuuri ega materjali: kasutati mulda, liiva, killustikku, betoondetaile, metalli, puitu, klaasi (lehti, anumaid), eterniiti, tõrvapappi ja veel kõike muud, lisaks vanu agregaate, mis sotsialistlikul maal laokile olid jäetud.

Enamus olid endale ehitanud katusealused või putkad. Ehitised olid tehtud erinevatest puidujäätmetest, plekkidest või eterniidist, need olid ebamäärase kujuga või üldse kujuta kuhilad. Näha võis ka üksikuid bussist või furgoonist äralõigatud osi. Kõneldakse, et suurel tühermaal Moskva lähistel võis kohata lagunenud, kõrvalteele suunatud rongi, mis oli eluasemeks paljudele. 

Kogu kraam veeti krundile käsitsi mööda rajakesi aiandusala servalt, kuhu viis ainus kruusatee. Elektrit, vett ja kanalisatsiooni siin ei olnud, ventilatsioon värske õhu näol oli ainus hüve. Joogivee (ja vodka) tõi igaüks endaga anumates kaasa ja kanalisatsiooniks oli plekkpang. Kuidas asjal käidi, ei tea, aga iga sellise ala juurde kuulus solgioja, kraav või isegi tiik, mis „kanaliseerisid“ ning „utiliseerisid“ jäätmeid. Võite arvata, milline hais veesilmadest eraldus! 

Huvitav oli päevasel ajal siinset tegevust-sagimist jälgida. Ega väike krunt ju palju töövaeva nõudnudki, pigem nautisid asukad, põhiliselt eakad naised ja nende lapselapsed, suvepäeva ning suhtlemist, mis mõnikord muutus dramaatiliseks. Kui mehi oligi, siis olid need peamiselt vanamehed, kes siin viina võtsid ning seejärel ergavas päikeses, hambad laiali, magama jäid. 

Ööelust pole aimugi, sest kaua siinset elu jälgida võis lõppeda ebameeldivalt: vihane vene naiste kari oleks tormanud sinu kui võimaliku varga peale. Veel hullem oli fotokaamerat näidata: sa võisid olla lääne agent, kes ilusat nõuka elu halvustada kavatseb. Parem oli eemalt jälgida ja salaja pildistades liikuda ümber aiandusala, mis võis olla üpris suur. Viimane kord nägin sellist vaatamisväärsust kümmekond aastat tagasi Loksa paneellinnaosa kõrval, võib-olla toimib see siiani.

Tühermaa oli ala, kuhu kunagi võis midagi ka ehitatud olla, ent seejärel oli see lammutatud ja hüljatud: kõik allesjäänu laiali kantud. Mustamäe katlamaja taga oli üks selline, kus oli näha paeklinti kogu oma looduslikus köitvuses ning Peetri merekindluse paakunud betoonehitisi ja tunneleid segamini uuema aja prügiga. Prügihunnikud kuulusid iga tühermaa juurde, sest kel tuli pähe oma üleliigsest kraamist lahti saada, see selle siia kallas. Prügimäed olid siiski midagi muud ja neis me ei käinud. 

Tühermaadelt võis leida kõiki tollases tehislinnas kasutatavaid materjale ning juppe mingitest seadmetest. See, nagu praegu, et võid metsa alt leida mõne vana külmkapi või pesumasina, oli võimatu, sest kõiki defitsiitseid seadmeid parandati läbi aastakümnete – korduvkasutus kuulus lahutamatult nõuka elustiili juurde.

Kui pärast iseseisvumist tulid läänest arendajad meile „uut elu“ juhendama, sedastasin, et hoopis meie peaks minema sinna õpetama, kuidas väga väheste vahenditega saavutada enam-vähem tänapäevast olmeelu. Kuidas sitast seepi teha! Mõned taibukad ja kuldsete kätega „isemõtlejad“ ehitasid N. Liidus ise autosid, lennukeid, helikopteri ja isegi allveelaeva. Mäletan, et teismeliste poistena ehitasime kosmoselendude vaimustuses rakette, mis lendasid umbes saja meetri kõrgusele.

Mis köitis meid siis neis tühermaades? Sel ajal püstitati linnade äärealale paneellinnu, Tallinnas ja Tartus Eesti senises mõõtkavas suuremastaabilisi linnaosi, mis koosnesid ühesugustest hallidest betoonmajadest. Neist on raske rääkida kui arhitektuurist, pigem meenutasid nad eestlasele Vene kasarmuid, mis ei haakunud ümbritseva keskkonna ega meie arhitektuuritraditsiooniga. Ootamatu oli ka vabaplaneering, mis lõi majade vahele, kus puudus ühtlasi haljastus, täiesti uue kliima. 

Elasin sellal Mustamäe teises, alles rajatud mikrorajoonis, kus majade vahel lõõtsus tuul, lörts ja tuisk, ent hullem kui talv oli suvekuumus ning liivatormid. Mulle kui maapoisile oli see masendav ja ega Eesti Vabariigi aegses modernistlikus linnas üles kasvanulegi ei olnud selline tänavata ja sotsiaalse eluta keskkond, pealegi võõrkeelne, vastuvõetav. Just need paneellinnad, neelates osa vanadest tühermaadest, läksid ise üle tühermaadeks, milliseid nad oma laiutava hooletu ehitustegevusega taaslõid. Kui paneellinna kõrvale jäi metsatukk, siis peagi see „tallati surnuks“, kui veesilm, siis see saastati solgiauguks: linnud ja kalad kadusid. 

Selliste ilmingute taustal muutus meile tühermaa paradigma: tühjad ja saastatud alad linna ümber olid omamoodi sümbolid keskkonna negatiivsetele muutustele, milles on säilinud jälgi kunagisest loodusest või normaalsest inimtegevusest, säilmeid kihistunud ajast, hingust Eesti elu erinevatest perioodidest, nii headest kui ka halbadest, sisaldades kokkuvõttes pahupidi pööratud romantikat. 

Heaks näiteks oli siin vana Tallinna lennuväli, mis oli hüljatud ja nõukaajal juba tolle aja prügiga saastatud, aga kus öösiti käisid mehed oma ülesputitatud autode kiirust kogemas ning meie, Tallinna Kooli seltskond, päeval häppeninge korraldamas. Kõik lennuväljal toimunu sai sedaviisi uue mitmetähenduslikkuse. Nimetaksin seda dekadentsiks okupatsioonilise nõukaühiskonna suhtes, pahupidi pööratud Eesti elu veelkordseks pahupidi pööramiseks, nagu kunstis seda väljendas sovet-pop, kunstilaad, mida meistki mõned harrastasid. 

Ebaloomulik russo-kommunistlik ühiskond keeras lõppeks ise oma lõputu ebaloomulikkusega, dekadentsiga, sedavõrd üle võlli, et lagunes. Meie ebateadlik taotlus – pöörata see inimvaenulik ideoloogia ja kultuuripretensioon pahupidi – tundub takkajärgi meele puhastamisena selleks, et ka neis ebaloomulikes tingimustes elada vaba kunstniku loovat elu.

LEONHARD LAPIN on arhitekt ja kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Avaldatud Maja 2021.a. suvenumbris (105)

Fotod: Jüri Okas