RESTORAN 0
Asukoht: Kraavi tn, Viljandi
Saate idee: Eero Reinu, Mikk Jürjens, Ott Tomik, Märt Metsallik
Disain: Maria Helena Luiga, Andrea Tamm, Henri Papson ja Hannes Praks (kuidas.works)
Kaasa töötasid: Kaisa Sööt, Ann-Katriin Kelder, Kaarel Kuusk
Savi tarnija ja konsultatsioon: Saviukumaja
Projekt ja teostus: 2021
Hiljuti linastus ETV eetris saatesari „Restoran 0“, mis kajastas Põhjaka peakokkade Ott Tomiku ja Märt Metsalliku eksperimenti rajada Viljandisse ühe nädala jooksul kontseptuaalne restoran. Esitati küsimus selle kohta, kuidas on võimalik maailmas jätkusuutlikult ja rahulikult elada ajal, mil ökokatastroof on parajasti pärale jõudmas. Kas restorani on võimalik rajada nulleelarve ja -jalajäljega? Restorani asukohaks valiti kasutuseta ja trööstitus seisus olev 18. sajandi hoone Viljandis. Selleks, et luua ruumiline lahendus, kutsuti appi stuudio kuidas.works.
Otsustasime siseruumide kujundamisse sekkuda minimaalselt: puhastasime need prahist ja eksponeerisime olemasolevaid materjale. Põrandad katsime liivaga ja seinad värvisime lubivärviga. Sellest kõigest sai foon 15 tonni kaaluva ühtviisi nii askeetliku kui ka piduliku tampsavist söögilaua jaoks.
Kuidas?
Mõni aeg tagasi asutasime Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna üliõpilastega stuudio kuidas.works. Leidsime endid praktika kaudu tegelevat vastuse otsimisega ruumiloome põletavatele küsimustele, milliseid tööprotsesse soovime, kuidas neid suunata ja kujundada ning kas ja kuidas lihttehnoloogiad1 meid selles aitavad. Kas lihttehnoloogiapõhine tootmine on mugav, ebamugav või inimkonna ees terendav paratamatu küsimus? Et vastuseid leida, oleme stuudioga keskendunud lihttehnoloogiate uurimisele tähtajatult.
Restorani 0 paradigmat analüüsides mõistsime üsna kiiresti, et jäätmeid ümber töödeldes ja taaskasutades vähendame küll kiirtarbimisest tulenevat jalajälge, kuid disainitulem ei pääse sellegipoolest pärast kasutusaega prügilast või põletamisest. Nii jõudsime materjalivalikul igavikulise savi juurde, mis on täiel määral taaskasutatav ja jäätmevaba. Valikut toetas ka restorani geograafiline asukoht: Viljandi järve ja Raudna jõge võib pidada tinglikult Põhja- ja Lõuna-Eesti piiriks, millest lõunasse jääb Eesti saviarhitektuuri laiem levikuala.
Uurimuslik mõõde
Tampsavi tehnoloogial on pikk ajalugu, kuid selle kohta napib tänases maailmas kogemusi ja oskusteavet. Harilikult lisatakse seinte ehitamiseks kasutatavas tehnikas savi ja tihendatakse see kiht kihi haaval. Selle tulemusena on valmivas seinas iga kiht visuaalselt eristatav.
Protsessi käigus uurisime eri savide esteetilist ja konstruktsioonilist toimet ning kas kasutada kohalikku või imporditavat materjali. Samuti oli arutluse all tampsavi valmistamisest tulenev laua püstitamise märkimisväärne ajakulu, mis tekitas küsimuse, kuidas on kuluv aeg seotud objekti lõppkvaliteediga ja kuivõrd altid on tänased ehitajad ja disainerid niisugust valmistusviisi kasutama.
Savilaua kasutuse järel vajab olulist ümbertöötlusenergiat vaid alla viie protsendi kasutatud materjalidest. Meie projektis olid sellised jäägid peamiselt muud tarvikud, nagu puitkandikud, kolmeliitriste klaaspurkide põhjadest ja terasplaatidest valmistatud taldrikud ning joogiklaasi statiividena kasutatud vasktorudest hülsid. Objekti põhimass, savi ja liiv, on probleemideta taaskasutatavad nii pinnasetäitena kui ka loodusliku ehitusmaterjalina. Ka varemeisse jäetuna ei koorma kõnealune objekt ja mateeria keskkonda.
HANNES PRAKS on lihttehnoloogia disainer, kes uurib savipõhiste ehituslahenduste võimalikkust kaasaegses ruumiloomes.
FOTOD: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
LOE KA: Kalev Rajangu, „Zerotopia”
1 Madis Vasser, https://madisvasser.com/lihttehnoloogia/
