Lõpmatus on nulli idee saada rohkem nulle.
Järgnevad 1096 tühikut koos tähemärkidega turgatasid mulle tervikpaketina pähe viimase jääaja järgsetes toredates liivaluidetes peituva Restorani 0 iidse savilaua taga meeldivat small talk’i veeretades ja enda väljavalitud filosoofistaatust meeliskledes ja pärast vastleitud toredate kaaslastega ööd veetes. Really big gang bang! Aitäh, Restoran 0!
De stagnationibus orbium
Füüsika 0, metafüüsika 0, ruum 0, Restoran 0! Mis need on? Res nullius! Nullide null, kõik on null, parafraseerides vana testamendi Koguja raamatut. Number null, mis vähehaaval leiutatakse IV sajandil kuskil Lõuna-Aasias ja mida kuulus Pärsia teadlane al-Khwārizmī (kelle nimest on tulnud sõna „algoritm“) X sajandil üliedukalt promob, on oma olemuselt sõna otsese mõttes tühi tähistaja, mis oli mõeldud tähistama mitte kui midagist, budistide shunya’t, tühjust.
Metafüüsika 0 ei võta ei füüsilist, metafüüsilist ega üldse mitte mingisugust ruumi. Ega kuulu kellelegi. Nii, nagu Rooma õiguse kohaselt on res nullius „mitte kellelegi kuuluv asi“. Kui asi ei kuulu kellelegi, siis kuulub ta loomulikult kõigile. Null nullib kõigi muude asjade hulgas ära ka võimu ja eraomandi, olles ilmselt just sel põhjusel olnud alati kõikvõimalike anarhistide ja kommunistide lemmik.
Iga lollgi saab aru, et parim ruum on alati olnud, aga on seda eriti praegu, ruum 0, ruum, mis ei võtagi ruumi. Või võtab võimalikult vähe ruumi. Või sisustab juba olemaoleva ruumi. Või loobub ruumistumisest üldse ja lihtsalt haihtub või lahustub. Ega kuulu kellelegi. Või kuulub kõigile. Sest täna pole täis mitte ruumid, vaid kogu maailm, üldse kõik kohad on ruume täis. Kohe väga täis.
Edasi: mida vähem asju, seda vähem ruumi, sest asjad ise loovadki ruumi, mitte ei asu ruumis. Seega, mida vähem hooneid, sildu, teid, jumalaid, süsteeme ja struktuure, seda vähem võtavad meie füüsikad ja metafüüsikad ruumi ja seda mõnusamad nad on.
Kui aga kõik on null, siis pole miski null, mis tähendab, et meie vastleiutatud null osutus Triksteriks ja pidi ühtlasi hakkama tähistama ka olemise pleromaatilisust, olemise mõõdetamatut täitumust. Ongi nii: igal revolutsioonilisel leiutisel on oma vari, omad luupainajad. Tõepoolest: peale nulli leiutamist pole maailm enam endine, null muutub hoopis lõpmatu kasvu, arengu, progressi ja kasumi sünonüümiks. Muuseas, Euroopa pangandus saab tõelise hoo sisse alles pärast nulli jõudmist Euroopasse, nii umbes XII sajandil. Pleromaatikast saab matemaatika, sest igale arvule saab nulle lisada lõputult. Igale hinnalipikule nõndasamuti. Null ongi lääne kultuuris hinnalipik ja sellisena üks kõige võimsamaid turutõhustajaid üldse. Ja ruum, mis ruumi ei võta – näiteks loodus –, ei maksa ju mitte kui midagi. Ja on sellisena kõige ehtsam turutõrge. Kõigele muule tuleb nullid otsa keevitada.
Seepärast võtavadki meie digitaalses neurokapitalismis kõik ruumid järjest rohkem ruumi. Mitte ainult meie keharuumid, vaid veel enam meie siseruumid, mõtted, usud, ideed, hirmud, lootused, armastused, unenäod, egod, hinged, vaimud. Mis enamasti tähendab juba olemasoleva ruumi ülekasutust ja seda eriliselt laastaval viisil: iga jumala asemel sada uut jumalat, iga maja asemel sada uut maja, iga ulma asemel sada uut ulma jne.
De evolutionibus orbium
Nii lösutavadki inimtekkelised ruumid järjest suuremates ruumides, võtavad järjest rohkem ruumi, ruumi, kus on järjest ebam olla, ruumi, mis paljundab ennast loojast sõltumata. Sest igal tehnoloogial on oma logos, oma agenda, mida see/ta tehnoloogia lõppkasutajast, st inimesest sõltumata ellu viib. Kreeklane Eukleides disainis oma geomeetria lihtsa praktilise maamõõtmisena (kr gē + metron), et orjalikult täita nende kreeka uusrikaste tellimus, kes rikastununa loendamatute sõdade arvelt hankisid imeodavalt juurde aina uusi ja uusi maatükke. Ja loomulikult vajasid nad usaldusväärset tehnoloogiat oma kinnisvara hindamiseks, selle väärtuse mõõtmiseks ja sellega hangeldamiseks. Eukleides osutas kasuliku idioodi teenuseid ja teeb seda siiani, kus iganes keegi „kinnisvara“, maad, metsa vmt mõõdab, ostab, müüb, vahetab.
Muide, ingliskeelne real estate viitab muu hulgas ka teadvuse seisundile – nn päris asjale. Oma ruumi omamise paradoks on lakkamatu hirm. Hirm seda omandit kaotada, hirm, et keegi seda rikub või hävitab, hirm, et keegi selle üle võtab. Inglisekeelne having võtab kogu omamise metafüüsika kenasti, ehkki mõneti vulgaaretümoloogiliselt kokku. Mis see omamine siis eesti keele ja meele ruumis on? Having on „häving“, loomulikult. Äkki oleks hea, kui me seda aeg-ajalt meelde tuletaksime? Äkki meie ise ja meie loodud ruumid ei võtaks siis nii üüratult palju ruumi? Äkki jääks siis natuke ruumi ka teistele? Seda enam, et meie elud sõltuvad sõna otsese mõttes nendest teistest: viirustest, bakteritest, pagulastest, erineva nahavärviga inimestest, loomadest, lindudest, taimedest, putukatest. Üldse kõigist teistsugustest, kes ju kõik võtavad ruumi, seda sama ruumi, mis mingi jumaliku õiguse järgi tundukse hoopis meile kuuluvat.
Ja kui me selle ruumi jumala abiga oleme üle võtnud, osutub paradoksaalselt, et selles uues ja täiuslikult Teise-vabas ruumis ei tunne enam keegi end hästi. Ei meie ise ega ka need vähesed allesjäänud Teised, need eriti vintsked sörvaiverid, mingid eriti nurjatud (wicked) superviirused või bakterid, kes meile sõgedal kombel lihtsalt otsa peale teevad. Selle asemel, et meiega kenasti ühte ruumi jagada. Jaa-jaa, „Hull pole mitte see, kes on kaotanud oma mõistuse, vaid see, kes on kaotanud kõik peale oma mõistuse,“ nentis Chesterton. Pidades ilmselt siiski silmas inimesi, mitte eriti vintskeid ja hulle viiruseid. Mis tähendab, et mõistus ongi revolutsiooniline, mitte evolutsiooniline või stagnatsiooniline.
De revolutionibus orbium
Kas revolutsioon on mõõdetav? Jah, on küll, iga uus revolutsiooniline raha on erineva pildiga, Lenini või Washingtoni asemel on näiteks Georg Ots, maletaja, või Paul Keres, advokaat. Või oli see vastupidi? Või Zuckerberg. Või Musk. Iga uus revolutsioon kuulutab kõik eelmise revolutsiooni ruumid – nii füüsilised kui ka metafüüsilised – valedeks ja ohtlikeks. Terved infra- ja metastruktuurid on kuulutatud kas kapitalistlikuks või kommunistlikuks või mis iganes igandiks, mis kuuluvad hävitamisele. Nagu näiteks jumal või kitsarööpmeline raudtee 60ndate ENSV-s. Või nagu mets täna. Mets on ju neetult ohtlik ja metsik kommunistlik igand ja kuulub sellisena likvideerimisele. Inimestele ei tohi jumala (kes oli vahepeal reanimatsioonis) pärast meelde tulla, et mets on ju nn rahva ühisomand. Pole siis üldse imestada, et inimesed eelistavad lääne tüüpi kultuurides alati revolutsiooni. Jah, selles saab kaasa lüüa, sellega ei pea homseni ootama, see on hic et nunc, see on fun, see on sexy. Ja pealekauba saab kõik ruumid täiesti legaalselt segi peksta. Kuid revolutsioon on ka turvalise kategoorilisusega mõõdetav ja näiteks CAD-iga visualiseeritav.
Muidugi, ka evolutsioon on mõõdetav ja isegi visualiseeritav. Meenutame õpikupilte karvasest neljakäpakil nuiaga ahvlasest, kellest lõpuks torukübara ja soliidse põskhabemega inglise härrasmees saab. Sellest kõigest hoolimata on evolutsioon ikkagi niiiii boring ja niiiii aeglane, vajab niiiii tohutult pikka aega ja niiiii pöörast kompetentsi, mida ühelgi revolutsioonilisel kultuuril olla ei saagi.
Kujutage laulumeister Silver Seppa kirglikult lauleldamas: „Igaühe hinges on evolutsioon, lase südamel rääkida.“ Nojaa, evolutsioon on ainult märatsevate neodarviniitikute hinges, Dennetti, Dawkinsi ja Pinkeri hinges, võib-olla. Minu hinges küll evolutsiooni pole, revolutsioonist rääkimata. Mul läheb süda pahaks niipea, kui platsi ilmuvad arendajad. Ja selgelt pole ma ainus, kellel igasugu arendamine öökima ajab. Minu südames on hoopis vaikselt vulisev stagnatsioon, võsastunud arengupeetus, rabasaarestunud seisak, sulisev steady state, soomülkaline tasakaal, võib-olla isegi hall-leplik harmoonia. Või trap. Või zen. Või IDGF. Kas nood on mõõdetavad? Mudeldatavad? Testitavad? Sertifitseeritavad? Litsenseeritavad? Autoriseeritavad? Kus on struktuur, süsteem, referents, etalon, kasum või joonlaud? Pole ei algust ega otsa. Mõõta ei saa. Pole revolutsiooni, pole ka kasumit, kasvu ega progressi. Pole midagi. Ainult sumu, vihmapiisad või päikeselaik. Ainult suur ümmargune null. Või Restoran 0.
KALEV RAJANGU on kultuuriloolane, modell, hauakaevaja ja muusik.
FOTOD: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
LOE KA: Hannes Praks, „Lihttehnoloogiline laud“
