Eesti Sisearhitektide Liit tähistab tänavu sügisel 30. tegutsemisaastat. Väärikate sajandate sünnipäevade taustal näitab see number, et ollakse jõudnud täiskasvanuikka ning ühendus on end õigustanud.
Ühel juulikuu õhtul kogunesid ESLi Rüütli tänava büroosse liidu kujunemise, vajalikkuse ja praeguse probleemistiku üle arutlema eri põlvkondade sisearhitektid: Taevo Gans, Kadri Pärtelpoeg, Eero Jürgenson, Pille Lausmäe, Priit Põldme, Marje Karu ja Tarmo Piirmets. Vestlust juhtis Eero Jürgenson.
Eesti Sisearhitektide Liit tähistab tänavu sügisel 30. sünnipäeva. Kas Eesti sisearhitektuur ongi nii nooruke?
Eesti professionaalne sisearhitektuur oli olemas juba 1930ndate keskpaigas. Kõrgkoolis on sisearhitekte koolitatud üle 80 aasta. Sisearhitektuuri õppe alguseks loetakse 1938. aastat, kui loodi vastav eriala Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Koolis.
Sõjajärgne sisearhitektide põlvkond kujunes tugevaks, osa neist alustas juba enne sõda (Maia Laul ja Maimu Plees). Üks esimesi sisearhitektiks õppinud eestlasi oli Teodor Ussisoo, kellest sai hilisem Riigi Tööstuskooli juhataja. Teno Velbri ja Väino Tamm kujundasid sisearhitektuuri kateedris tervikliku ja professionaalse õhkkonna. Väino Tamm, kes praktiseeris 60ndate teisel poolel aasta aega Soomes, naasis kogemustega, mis määrasid Eesti sisearhitektuuri uue suuna. Just Väino Tamme Soomes saadud kogemused kujundasid arusaama sisearhitektuurist selliseks, nagu seda tänapäeval mõistame. Sisearhitektuuri projekte hakati vormistama detailsemalt ja suuremas koosseisus. Võib öelda, et aastatel 1960–1962 lõigati projektigraafikas justkui noaga: nägemused, ideesketšid (pliiats/ akvarell) asendusid päris projektiga.
ESLi asutamisele eelnenud aastatel jagunesid sisearhitektid arhitektide liidu ja kunstnike liidu vahel. Jaguneti vastavalt sellele, mis tüüpi projektidega keegi seotud oli. Kunstnike liidu tarbekunsti sektsiooni alla kuuluva kujunduskunstnike sektsiooniga liitusid sisearhitektid, kes tegelesid eelkõige näituste ja messipindade projekteerimisega. Arhitektide liitu kuulusid aga need, kes interjööre kujundasid. Kummaski liidus oli umbes kümmekond sisearhitekti. Tagantjärele võib öelda, et sel ajal arenes justkui kaks erineva kompetentsiga sisearhitektide koolkonda – suurte üleliiduliste objektidega seotud sisearhitektid, kes puutusid toonastes projekteerimisettevõtetes EKE projektis, Tsentrosojuzprojektis ja Tööstusprojektis töötades kokku suurte projekteerimismeeskondadega, ning näitusekujunduste loojad, kelle tugevus oli kiire improviseerimisvõime ja tehniliste probleemide lahendamine.
Miks ei tekkinud juba varem oma liitu?
80ndate lõpuks tuli impulsse eri suundadest sedavõrd palju, et oli lihtsalt õige hetk liidu vormistamiseks. Olulisemaks põhjuseks võib pidada 80ndatel üleüldist ehitusmahtude suurenemist. Sisearhitektidele lisandus tööd, hakati rohkem ehitama, väljakutsed olid suured. Sündisid kauakestvad unikaalinterjöörid. Sisearhitektid tundsid, et ühisosa kunstnike liiduga väheneb ja tegutsemine kunstnike liidu alasektsiooni juures muutub piiravaks.
ESLi kujunemist (ja sisearhitektide iseseisvumist) mõjutas ka see, et kaheksakümnendate teises pooles tihenesid juba kuuekümnendatel alguse saanud head suhted Soome sisearhitektide liiduga (SIO). Soomlased soovisid siiralt Eesti sisearhitekte aidata ja abi võeti rõõmuga vastu. Nii korraldati näiteks 1989. aastal Eesti sisearhitektide esindaja osavõtt Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra ja Taani) sisearhitektide kohtumisest Rootsis. Toonasest Soome sisearhitektide liidu esinaisest Lena Strömbergis on praeguseks saanud ESLi auliige.
Oma liidus nähti universaalset instrumenti, mis võimaldab rääkida mõjukamalt kaasa avalikes küsimustes, mõtestada sisearhitektuuri rolli arhitektuurimaastikul ning korraldada eriala kajastavaid üritusi. Liidu asutajaliikmed olid Vello Asi, Leila Pärtelpoeg, Leo Leesaar, Taevo Gans, Eero Jürgenson, Aet Maasik, Juta Lember, Krista Roosi, Teno Velbri, Rein Laur, Ivi-Els Schneider, Mati Leon, Malle Agabuš jaTaimi Soo.
ESLi asutamiskoosolek peeti 20. novembril 1990 Tallinna raekoja saalis pidulikus õhkkonnas. Mida liidu asutamine muutis ja millised olid esimesed saavutused?
ESL muutus kohe pärast loomist väga populaarseks, liituti väga aktiivselt. Koolitatud sisearhitekte, kes vajasid infot ja tuge suhestumisel rahvusvahelise inforuumiga, oli palju. Liiduna tehti koostööd katusorganisatsioonidega ja otsiti viise, kuidas suhestuda ühiskonnaga, suhelda riigiga. Liidu loomise ajal oli tunda, et nii eratellijad kui ka ettevõtted väärtustavad uut identiteeti loovat siseruumi – selle tulemusena sündis hulgaliselt kõrgetasemelisi ja selgelt eristuvaid keskkondi.
Muutus info liikumise kiirus. Tänu liidu tekkele jõudis teave uutest materjalidest ja võimalustest kiiremini sisearhitektideni. Paljud pikaajalised materjalimüüjad ja tootjad toetavad tänini liitu ning on aastaid eri tegevuste kaudu panustanud hea ruumi loomisesse.
Selles kontekstis on eriline tähendus 90ndatel toimunud näituseseerial RUUM & VORM, mille ellukutsuja ja vaimne mentor oli Bruno Tomberg. Sellest ettevõtmisest sai Eesti sisearhitektuuri mõtte ja loomingu omamoodi võimas paraad puuduse ja defitsiidi olukorras. Need väga populaarsed sarinäitused mõjutasid tugevalt terve põlvkonna esteetilist maitset, ruumiharidust ja ka nõudlikust keskkonna suhtes ning on tagantjärele ilmekaks tõestuseks, et materiaalne kammitsetus ei piiranud loomingulisust. Kuna enamik inimesi elas tollal jätkuvalt nõukogude pärandina jäetud trööstitus ruumilises reaalsuses, omandas heal tasemel lahendatud disainmööbel selles kontekstis kunstile omase ühiskonda muutva oreooli. Teistmoodi elamise kultuur, mida näitusel oli võimalik kogeda, justkui kiirendas Eesti ühiskonna liitumist Euroopaga, isegi kui poliitilised olud lasid aimata, et sellised protsessid võtavad paratamatult palju aega.
Seadusloome teemad hakkasid jõuliselt päevakorda tõusma liidu tegevuse teisel aastakümnel. Algusaastatel ei olnud seadusega reguleerimise, rääkimata ülereguleerimise teemat praeguses tähenduses olemaski.
Kuidas liit sisearhitektuuri rolli tutvustab? Mis on osutunud märgilisteks ja mõjukateks interjöörideks?
Algusest peale nägid sisearhitektid kõige olulisemate partneritena arhitekte. Sisearhitekt kannab selles tandemis inimese mõõdet: lahendab siseruumis detaile, millega inimene igapäevaste tegevuste juures kõige lähemalt kokku puutub.
Kommunikatsioonivallas on kõige mõjusam ja kestvam näide aastapreemiate sari, mis ulatub praeguseks juba 40 aastani (teadaolevalt ühed pikima traditsiooniga disainipreemiaid Euroopas). Aastatega on selle ürituse tuntus ja meediakajastus muutunud kaalukamaks.
Aastapreemiaga esitatakse auhinna kandidaadiks eelkõige ruumilised keskkonnad, mis on omas ajas aktuaalsed ja kuulutavad ette peatseid muutusi ühiskonnas. Hea interjöör ei käi kaasas pelgalt maailmas valitsevate trendidega – see suhestub üleilmsete tendentsidega vastavalt kohalikele oludele ja väljendab muutusi inimeste elamise viisis.
1973. aastal tekitas jõulist vastukaja Leila Pärtelpoja Tallinna raekoja kodanikesaali sisekujunduse konkursi võidutöö, mille kohaselt loodi hoone ajalugu respekteeriv, ent samas äratuntavalt kaasaegne sisustuslahendus: mustast kroomnahast detailide ja lihtsa konstruktsiooniga tammepuidust mööbel ning unikaalsete pronksist valgustite napp geomeetriline vorm kõnelesid julgelt juba ajale omases vormikeeles. Praeguseks on selline aus kunstnikupositsioonist lähtumine arhitektuuripärandi renoveerimisel muutnud üldtunnustatud praktikaks – muinsuskaitsealuste interjööride puhul välditakse ajaloolisuse imiteerimist ja eksponeeritakse olemasolevaid kihistusi eelkõige uute detailide tundliku lisamise abil.
90ndatel toimunud ühiskondlike muutustega kaasnes tormiline uute suhtlusplatvormide areng: KuKu klubi (sisearhitektid Eero Jürgenson ja Toivo Raidmets) kõrval andsid klubikultuurile hoogu ka Maile Grünbergi loodud baar Corrida ning restoran Eeslitall (sisearhitektid Toivo Raidmets ja Taso Mähar).
Kuna enamik inimesi elas tollal jätkuvalt nõukoguliku pärandina jäetud trööstitus ruumilises reaalsuses, omandas heal tasemel lahendatud disainmööbel selles kontekstis kunstile omase ühiskonda muutva oreooli. Teistmoodi elamise kultuur, mida näitusel oli võimalik kogeda, justkui kiirendas Eesti ühiskonna liitumist Euroopaga, isegi kui poliitilised olud lasid aimata, et sellised protsessid võtavad paratamatult palju aega.
90ndate alguses valminud madala teenindusleti ja sumeda kohtvalgustusega Eesti Telefoni teeninduskeskus (Pille Lausmäe) mõjus monopoolse ettevõtte visiitkaardina omas ajas ulmeliselt, kuid kuulutas juba ette kapitalismile omast püüdlikku teenusepakkumist.
Viimsi kooli arhitektuurikonkursi võidutöö (2003, arhitektid Illimar Truverk, Eero Endjärv, Priit Pent ja Raul Järg ja sisearhitektid Kristi Lents, Hanneloore Pihlak) andis vormi lapse arengut toetavale õpikeskkonnale, liigendades ruumi vastavalt eakohasusele ja arvestades laste vajadust veeta vaba aega ruumis, mis soosib suhtlemist. Ruumiprogrammi paindlikkuse kõrval nähti uudsena vajadust avada hoone pärast tunde kogukonnale kasutamiseks – nii saab peale tunde aatriumist, aulast ning hoone tagaosas asuvast spordikompleksist avaliku kasutusega tsoon.
Skype’i kontor (2006, sisearhitekt Tarmo Piirmets) murdis kohalikku arusaama töökeskkonnast – edaspidi hakati aina julgemalt nõudma digitaalse pilveeluga sobivat mitteformaalset töökeskkonda á la Skype, mis kloppis segamini 19. sajandist pärineva funktsionaalse anakronismi, hägustades märgatavalt senist töö-kodu piirjoont.
Ruumiline kogemus muudab inimeste harjumusi – tajudes mõnda ruumilist keskkonda teistest ajakohasemana, eelistatakse just seal oma igapäevaseid tegevusi läbi viia ning vaba aega veeta.
Samal põhjusel väisavad huvilised massiliselt ka praegusaegseid heatasemelisi ühiskondlikke objekte: Balti jaama turgu, Lennusadamat, ERMi, Maarjamäe memoriaali jne. Pürgides terviklikumalt läbimõeldud keskkonna poole, tasub vaadata riikide suunas, kus seadusandlus väärtustab ruumikultuuri, näiteks on soomlastelt ja taanlastelt siin jätkuvalt palju õppida.
ESL on aastaid koos toetajaliikmetega aidanud pöörata tähelepanu viletsas seisus lasteaedade sisearhitektuurile – ruum suunab ju laste arengut. Sellised tegevused on järk-järgult kasvatanud sisearhitektide osatähtsust avalike ruumide projekteerimisel.
Sajandivahetusel muutus liidu positsioon. Ühistegemistele lisandus avalik kommunikatsioon ja koostöö erinevate partneritega. Kuidas need kujunesid ja millised on suhted naabrite ja maailmaga heitlikul 2020. aastal?
Aastatel 2004–2013, kui liitu juhtisid Priit Põldme ja Juta Lember, said alguse mitmed tänini kestvad traditsioonid. Alustati sisearhitektuuri ajaloo jäädvustamist, ilmusid raamatud „Pööningul“ (Leila Pärtelpoeg, 2005), „Tööraamat“ (Leila Pärtelpoeg, 2011) ja „Sajand sisearhitektuuri“ (Karin Paulus 2016). 2005 nägi esimest korda päevavalgust tänini ilmuv sisearhitektuuri paremikku koondav aastaraamat „Ruumipilt“, mis oli eeskujuks ka praegusele arhitektuuripreemiate kogumikule. Samal aastal registreeriti ESL tunnustatud loomeliiduks. Loomeliiduna tegutsemisest tulenevaid hüvesid, nagu loomestipendium ja loometoetused, saavad kõik liidu liikmed siiani kasutada.
EKA sisearhitektuuri osakonda ja ESLi sidusid neil aastatel töised ja samas ka heanaaberlikud suhted (ESL tegutses EKA sisearhitektuuri osakonna majas Suur-Kloostri tänaval). Toonane sisearhitektuuri osakonna juhataja Toivo Raidmets, kelle käe all sirgus mitu põlvkonda sisearhitekte, valutab ühiskondlikus plaanis siiani (sise)arhitektuuri hea käekäigu pärast südant.
2012. allkirjastati Euroopa Sisearhitektide Nõukogu (European Council of Interior Architects, ECIA) juhatuse väljasõiduistungil Tallinnas ESLi ametlik avaldus ECIAga liitumiseks.
ESL on kahe katusorganisatsiooni, Euroopa Sisearhitektide Nõukogu (ECIA) ja Rahvusvahelise sisearhitektide ja disainerite föderatsiooni (IFI) liige. Head suhted katusorganisatsioonidega said uue hingamise aastatel 2013–2015, kui liitu juhtis Urmo Vaikla. Mõlema liidu juhatuses on eestlasest sisearhitekt (Urmo Vaikla (IFI), Tüüne-Kristin Vaikla (ECIA), liit on katusorganisatsioonide tegevusse igapäevaselt kaasatud ja räägib olulistel teemadel kaasa.
ESL osaleb žürii liikmena igal aastal Leedu arhitektuuri aastapreemiate valimistel, leedukad teevad seda neile omase pidulikkusega ja väga põhjalikult. Lätlaste tegemistesse oleme kaasatud pigem ajakirjades kajastatuna.
Praegu kureerib suhtlust Põhjamaadega Reio Raudsepp (ESLi juhatuse aseesimees). Ühiseid teemasid jagub – sisearhitekti positsioon tööturul, sisearhitekti haridus kõrgkoolides ja riigihangete korraldamise põhimõtted. Tundub, et praegu oleme võrreldes põhjamaadega paremal positsioonil – arhitektuurist eraldiseisva, tugeva haridusbaasi ja kutsesüsteemiga sisearhitektuur annab avalike ruumide rekonstrueerimisel eelise.
Mida saab liit teha selleks, et tulevik tooks paremat sisearhitektuuri ja looks mõtestatumat ruumi?
Ruumikultuur on eesti kultuuri osa, mida tihtipeale ei teadvustata. ESLi ülesandeks on ühiskondlikult tähelepanu juhtida, et kasumimaailmas panustataks ka pikema vinnaga protsessidesse, nagu näiteks ruumikultuur, mis kohe sisse ei too. ESL on eelkõige loominguline institutsioon, mitte äriline, piltlikult ollakse liikmete ja ka mitteliikmete võimendatud hääletoru. Maailm muutub ja me oleme valmis muudatustele reageerima. Liit on justkui kompassinõel, mis seisab keskmisest rohkem paigal.
Mingis mõttes oli liidu algusaastatel töötamine lihtsam: vahetud kontaktid toimisid ja kokkulepped olid olulised. Praegu vajavad liidu liikmed üha enam juriidilist abi, tuge ja nõu suhtlemisel klientide ja partneritega. Hea ruum tekib mitme asja kokku langedes – pädev arhitekt, sisearhitekt, ehitaja, tellija jne. Kui sisearhitekt mõtleb ka ruumide funktsionaalsuse põhjalikult läbi, on see omamoodi jätkusuutlikkus ja kokkuhoid. Näiteks on ühiskondlike hoonete puhul saanud juba tavapraktikaks optimeerida pindu läbi ruumide paralleel- ja ristkasutuse. Jätkusuutlikkuse mõttes oleks oluline langetada raiskamist ennetavad otsused eelkõige riiklikul tasandil, näiteks projektide lähteülesannete koostamisel.
Väga palju liidu tegevusi tuleneb ühiskondlikust survest, näiteks sisearhitekti allkirjaõigus. Viimase paari aasta töö tulemusena on sisearhitektuur läbi kutsestandardite lahti seletamise saanud professionaalse suuna ja garantii. ESL suhtleb järjest tihedamalt partnerorganisatsioonidega, arhitektide ja maastikuarhitektide liiduga, on ruumiloome teemasid, mis vajavad ühist sekkumist, näiteks Rail Balticu stiiliraamat. Ühiselt teeme koostööd ka omavalitsustega – ikka selleks, et sünniks parem ruumielamus.
Liit algatab ka arutelusid, luues erinevaid platvorme, tutvustamaks eriala. Liidu pikimaks traditsiooniks on juba eespool kirjeldatud aastapreemiate sari, läbi mille tutvustatakse ühiskonnale head ruumi. Üle aasta korraldatakse rahvusvahelist sümpoosionit SISU, mille algne idee oli suuresti inspireeritud Tallinna Arhitektuuribiennaalist (esimene TAB toimus 2011) ning eesmärgiks eelkõige erialaga seonduvate arutelude jaoks laiema viljaka platvormi loomine. Liit koolitab ESLi akadeemia raames oma liikmeid ja ka teisi huvilisi. Akadeemia koolituste teemad valitakse lähtuvalt aktuaalsetest vajadustest – näiteks muutuv töökeskkond, riigihanked, akustika, erivajaduste planeerimine jne. Avalike ruumide külastussarja SISSE! raames viiakse huvilised sisearhitektuuri aastapreemiale nomineeritud interjööridesse, et koos sisearhitekti ja tellijaga uurida Eesti parimat sisearhitektuuri. Hea on tõdeda, et märgilised interjöörid leitakse üles.
Need on hetked, mil saame määratleda, mis on meile oluline.
Kuni sisearhitektuuri eriala rahastatakse riiklikult, peab riik seda oluliseks. See omakorda tähendab, et sisearhitektidel on ühiskonnas missioon, mida liit kannab. Eesti Sisearhitektide Liidul on kohustus kohaliku ruumikultuuri ees.
EERO JÜRGENSON on ESLi ja ARS Projekti asutaja liige.
KRISTIINA RAID on ESLi büroojuht.
PÄISES: Näitus „Ruum ja vorm“, 1984. Näitusekujundus: Maile Grünberg. Foto: Priit Põldme arhiiv
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2021) Sisearhitektuuri-eri
