Paide vanalinna muinsuskaitselal Rüütli tänav 9 paistab pisikeste puitmajade vahel silma kolmekordne raudbetoonist koljat – vana apteegilao hoone. Miljöösse sobimatu mastaabi tõttu on seda nimetatud kolemajaks ja Paide häbiplekiks. Raudbetoonkarkassil ja täiskeldriga mahukas hoone oli esialgu ehitatud varjendiks ja eriotstarbeliseks laoks. Praegu tegutseb esimesel korrusel sobiv asutus – uuskasutuskeskus. Hoone omanik, Riigiressursside keskus, on pidanud edasise kasutusväärtuse küsimuse alla seadma. Kaalutud on ümberehitamist kortermajaks, kuid see plaan on takerdunud. Isegi hoonest vabanemine on vaevaline, sest massiivne raudbetoonkonstruktsioon muudab selle õhkulaskmise keeruliseks ja kulukas. Kuigi hoone keldri algne kasutus varjendina on nüüd taas päevakohane, tuleb leida kasutus ka pealmaakorrustele. Õnneks on nii hoone omanik kui ka linnavalitsus avatud uutele ideedele.

Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.

Paide pärandihoidla

Roland Reemaa

Paide kohal kõrguvad kunagise apteegilao ja uue pärandihoidla tummad seinad on varjendiks asendamatutele objektidele. Selle asemel, et pidada hoone mahtu ja esteetikat väikelinna sobimatuks, näeb projekt olemasolevat ruumi ja kontekstist eristumist võimalusena.
Nii nagu Tartus või Zürichis asuvad viljahoidlate tornid¹, on ka uus pärandihoone maamärgiline tsiviilobjekt – auasi, uhkusega hoitud ja esitletud. Asudes Eesti geograafilises südames, on pärandihoidla logistiliselt hõlpsasti ligipääsetav üle terve maismaa. Raudbetoonehitis, mis Paide vanalinna muinsuskaitseala eesmärke, nagu puitarhitektuuri detailide säilitamist silmnähtavalt eirab, kehtestab paradoksaalselt neidsamu väärtusi enda sisemuses. Neid ruumilisi pärandeid, linna ja objekte, eraldab vajalik betoonist kest. Tuleb välja, et ehitist on vaja veelgi suurendada nii kõrgusesse kui ka seinte paksusesse. Olemasolevale hoonele on tarvis lisada kolm korrust, et saavutada u 7100 m2 pinda vajav passiivhoidla, mis tänu olemasoleva ja lisatava materjali suurele soojusmahtuvusele piiraks ja aeglustaks sisetemperatuuri ja -niiskuse kõikumist ning looks pärandobjektide hoiustamiseks sobiliku sisekliima.

Asjalised unistused, kasutud kasutused

Ulla Alla, Mari Möldre, Merilin Kaup, Margus Tammik

Paide südalinnas väikeste majade keskel laiutavas betoonmajas rulluvad lahti kolm alternatiivset olevikku. Tegu on mõneti kasutute kasutustega, sest raha teenimise eesmärgil on neid keeruline rakendada. Nende stsenaariumite “kasum” ja praktika avalduvad teistes elusfäärides. Kasvu suunas pürgimise asemel võtame omaks tasaarengu ja kahanemise.

Kõige maja
Hüljatud asjade varjupaik
Koguda, kuhjata ja kaasa võtta
Koduta jäänud ahju sisse lülitada, kooki küpsetada ja sünnipäeva pidada
Hunnikute, kuhjade ja virnade vahel
Asjavabadus, ruumivabadus, tegevusvabadus


Võsa, mida me vajame
Anda majale aega, et ta saaks omale juured kasvatada ja katuse maha ajada
Varjuruum rottidele ja uitajatele ja teistele
Kes tahavad asjaliku inimese valvsa pilgu alt ära

Lõputu vaip
Koos kududes, lõimides, kirjates
Kannab edasi pärimust
Väikese linna kardiogramm
Meie vanad kaltsud ühes otsas, ülejärgmise põlve omad teises otsas
Koid keskel

Illustratsioonid: Ulla Alla, Mari Möldre, Merilin Kaup, Margus Tammik

PÄISES illustratsioon: Ulla Alla, Mari Möldre, Merilin Kaup, Margus Tammik
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg

1  Vt Tartu viljasalve elevaator (August Komendant, valminud 1941) või Swissmill Zürichis (Harder Haasi arhitektid, valminud 2016).