Iga avalik võistlus ja projekt kannab endas potentsiaali ja vastutust teha midagi ära ka projekteeritava hoone keskkonna heaks. Pandeemia ajal inimeste liikumisele seatud piirangute tõttu puudub Saue vallamajja sisenemisel muidu avalikes hoonetes nii tavapärane anonüümse külastaja tunne. Sisenemine on isikustatud. Vallakeskuse uus hoone on seejuures nii kodune, et seal käiakse ringi sokkides või sussides. Välisjalanõude eemaldamise nõue ei paista tulenevat hirmust rikkuda uus vaipkate, vaid on töötajate mugavusest ajendatud kokkulepe – võim hoone üle on kasutajal ja mitte vastupidi.
Igasugune ehitamine tuleb peatada. Tuginedes oma 2021. aastal EKA arhitektuuris kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles oluline roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali, mis omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab? Lõpuks jõuab kõik, mida oma keskkonnas korda saadame ka meie toidulauale ja see, mis on meie
toidulaual, mõjutab otseselt meid ümbritsevaid maastikke. Topeltnumbri teises osas keskendumegi osale maailmast, mis meie keredest läbi käib. Vaatleme ruume ja rituaale, mis toidu manustamist saadavad ja materiaalseid planeeringulisi praktikaid, mis toidu lauale toovad. Need paigad ja söömaajad toetuvad aga suuresti hiiglaslikele tööstuslikele süsteemidele, mis oma praegu levinud kujul jätavad meid kestlikkusejärgsel ajastul küll tõenäoliselt nälga. Ent toidul, selle kasvatamisel, valmistamisel ja jagamisel on ka võime olla eelkujundav praktika, st kompida ruumiloogikat ja ühiskondlike võimaluste piire.
Reedel, 8. detsembril 2023 jagati Lillepaviljonis arhitektuuripreemiaid. MAJA artiklipreemia laureaat 2023 on Madli Kaljuste artikkel „Raadio. Raha. Raamat".
Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.
MAJA artiklipreemia laureaat on Ingrid Ruudi, „Ralf Lõoke: Ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska“. Sirbi artiklipreemia laureaat on Krister Kruusmaa, „Arhitektuuri looduslugu“
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
