VÕRU KESKVÄLJAK
Arhitektuurivõistlus algas: 30.12.2014
Tulemused avalikustati: 07.04.2015
Võidutöö: „Urban Gadget“
Autor: Villem Tomiste (Stuudio Tallinn)
Meeskond: Risto Aim, Mirko Arras, Kaija Arroval, Helen Batista, Edgar Kaare, Kristo Klementi, Raiko Palm, Siim Porila
Ehituse projektijuht: TREV-2 Grupp
Masinate ehitaja: RMK-Invest
Väljak avati 2019. aasta juunis.
Võru
Mõjusa vormikeelega lummuslik väljak köidab tähelepanu, haarab mängu ja uurib kasutaja valmisolekut ruumiloomes osaleda.
Võru keskväljak on viies väljak, mis on valminud EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi raames. Eelmisel aastal valmis neli, sel aastal lisandub veel sama palju.
Võru võistluse eesmärk oli leida parim ruumiline lahendus Võru keskväljakule ja seda ääristavatele tänavatele. Žürii valis seitsmeteistkümne töö vahel.
Võru on tuntud oma lineaarse planeeringu ja hästi säilinud ajaloolise puitarhitektuuri poolest. Keskväljaku ja Tamula järve vaheline ala on täis korrapärastes ridades ühekordseid puitmaju. Keskväljaku ääres on erinevatel kümnenditel hoonestust tihendatud ja kaasajastatud, seal enam nii idüllilist miljööd ei kohta. Villem Tomiste väljapakutud väljaku kandev motiiv, sõõr-kaar-võru, on arvestades ümbritsevat arhitektuurset korrastamatust selge lahendus. See on lihtne ja lööv, vastandudes 2009. aastal valminud jutustavale, erinevate vormidega mängivale Tamula rannapromenaadile.
Väljakuruumi ümbritsevad erineva arhitektuurikeele ja otstarbega hooned: Võru Katariina kirik, 18. sajandi mõisahoones paiknev Võru gümnaasium, SEB pangakontor, endine pritsimaja, Võru Maavalitsuse hoone. Senine aegunud ja mitu korda üle kirjutatud väljak oli aastatega kaotanud oma identiteedi ning funktsiooni, samal ajal puudus linnal keskne koht, esindusväljak. Väljak oli muutunud hämaraks, kõrgete puudega metsistund pargiks. Kogu ala iseloomustas mahajäetus ja kaootilisus.
Millest koosneb hea linnaruum ja väljak? See on inimmõõtmeline, kõiki kaasav ruum, ilusate vaadetega, turvaline, päikseline ja samas varjuline, valgustatud, mitmekesine ja sundimatu kohtumispaik. Võru uuel keskväljakul on kõik need omadused olemas.
Uus muutlik väljak
Võru keskväljak koosneb justkui kahest erinevast osast. Esimene on rahulik kiriku ümbruse ala, kuhu on asetatud Estonia katastroofis hukkunute monument ja infomoodul. Haljasalad on terasribaga sillutatud pinnast eraldatud. Väljaku teine osa on mänguline, pööraste elementidega, hele ja avar tegevusruum. Selle väljakuosa ilme muutub pidevalt – just nagu 21. sajandi elu ise. Tardunud stsenaariume siin ei kohta.
Uus keskväljak annab Võrule tagasi tüki avalikku ruumi, kuid mitte ainult. Võru saab tagasi väljaku kõige klassikalisemas mõttes – neljast küljest hoonetega piiratud esindusliku ruumi. Valminud on muudetav, võimalusi pakkuv linnakeskkond, mis kõnetab silmapaistvusega. Võru tunnuslause „Üts ummamuudu liin“ ehk „Üks isemoodi linn“ on uue väljaku raames realiseerunud kõige ehedamal kujul. Võru keskväljaku lahendus erineb teistest EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi väljakutest mustvalge värvigamma ja jõulise geomeetria poolest. Võrudele, kaartele ja ratastele on üles ehitatud kogu linnaliste elementide süsteem.
Väljakut ümbritsevad hooned toimivad nõtke väljakuruumi kulissidena. Taastatud on hooneteesine avarus. Hooned on suuremas osas kasutuses ja on tõenäoline, et seoses väljaku valmimisega täituvad ka tühjad esimese korruse pinnad tegevustega, mis omakorda valguvad ka väljakule. Graniitväljakut katavad siia-sinna asetatud linnamasinad ja ala pinnakattelahendus mõjub õhuliselt ja rahulikult, tekitades n-ö neutraalse põranda.
Autor kirjutab oma töö seletuskirjas: „Katariina allee siht on musta värvi sillutisega viidud üle platsi kunagise mõisahoone, praeguse kooli peafassaadini. Väljakul allee siht avardub ning selle keskele on kavandatud platsiga samas tasapinnas asuv purskkaev.“ Kohapeal viibides tundub, et vihje järve lähedusele võiks olla isegi selgemalt tähistatud.
Idee mängida ühtsele kaaremotiivile allutatud mobiilsete esemetega ja luua nende abil toimiv linnaruum on teistest väljakutest selgelt erinev lähenemisviis. Eriti efektne on uus väljak pimedal ajal, mil platsi kohal ripuvad valgusvõrud. Võru keskväljakul puuduvad kohtkindlad jutustavad dominandid ja mastaapsed, mustrilised sillutuspinnad. Arhitekt soovis luua ala, mis jaotab linna esindusväljaku statsionaarseks linnaruumiks ja dünaamiliselt arenevaks programmiks, milleks on linnamasinate arendamine.
Väljaku avamiseks on valminud kuus ratastel linnamasinat: iste, pinksilaud, lett, lillealus, tuulevari ja bussipeatus. Vastavalt sellele, mida väljakule juurde vaja on, peaks objekte lisatama. Linnamasinate idee on teostatud vastavalt konkursitöö nägemusele. Rattamotiivil põhinevad emotsioone kütvad väikevormid domineerivad kujundina nii tugevalt, et väljaku tervik ja inimestele mõeldud ruum on avamiseelses tuhinas justkui unustatud. Ilmselt tuleb kohalikel Võru uue väljaku visuaalse identiteediga harjuda – puudub tavapärane väikelinlik väljakulahendus selgelt piiritletud istumisalade, rahvalikult kõnetavate skulptuuride, lilleklumpide ja põõsaridadega. Mobiilne inventar aitab luua lugematu arvu ruumiolukordi ja väljakuid, mis kõik toimivad erinevalt, vastavalt parasjagu vajaminevale funktsioonile. Istmeid saab liigutada üksi, teiste objektide liigutamiseks on vaja inimeste ühist jõudu.
Üleelusuurune
Väljaku eriilmelisuse ja kogu idee dominandiks ongi väikevormid. Samas on sõna „väike“ siinses kontekstis kohatu. Valguslaternate ja teiste väikevormide mahuline üleelusuurus on intrigeeriv, samas tihti küsitavusi tekitav võte. Ka Võrus mõjub totaalne üledimensioneeritus ootamatult, kuid mõjub kahe lihtsa materjali, värvitud terastoru ja valge puidu tõttu vabastavalt, mitte lämmatavalt. Tänu neile elementidele on Võru väljak justkui mõne kergelt ulmelise muinasjutu osa, kus õigesse kohta seisma jäädes satud teise maailma. Miniinimese tunnet võib hästi tajuda, istudes kookonikujulises bussiootepaviljonis või seistes turuleti hiigelratta kõrval. On märkimisväärne, et selline väljak ehitati väheneva ja vananeva elanike arvuga Kagu-Eesti väikelinna.
Autoril on jätkunud fantaasiat ja kindlameelsust lahendada keeruliste väikeobjektidega seotud väljakutsed väga osavalt, mis on üldiselt tal ka väga hästi õnnestunud. Vormikeelelt on Võru keskväljaku linnainventar tavapärases mõistes liigitamatu. Keerduvad torud ja hiigelrattad kõnelevad igal sammul mängulisusest. Kasutaja seisukohast on mõned lahendused küsitavad, näiteks nagu erinevate kaarte rohkus. Kohati jäävad domineerivad kaared-rõngad-rattad ette objekti kasutusmugavusele ning funktsioonist saab illustratsioon. Rangelt geomeetrilised vormid on nii tugevad kujundid, et eeldavad väikevormide ülitäpset lahendust ja paigutust linnaruumis. Projekteeritud linnamasinad koosnevad enamasti erinevatest omavahel ühendatud kaartest, need lõppevad rattaga, sinna vahele on haagitud praktiline funktsioon.
Näiteks võib juhtuda, et ostusaginas komistab keegi turuleti konstruktiivse otsamooduli otsa. Ühtlasi oleks olnud mõistlik kasutada istmete puhul tavapärast linnaruumis kasutatavat istumiskõrgust. Vananevas ühiskonnas on üha enam neid, kes eelistavad istuda keskmise kõrgusega või kõrgemal pingil. Pinksilaua sidumine kaarega hoiab küll koos vormilist tervikut, kuid siin jääb funktsioon ja kasutusmugavus vormile jalgu. Samas on mobiilne, söödavate taimedega haljastusvanker atraktiivne ja moodne leid.
Ilmselt on paari vormiküsitavuse ja mõnede kummaliste detaililahenduste taga tootja tehnilise võimekuse piir, mitte autori mõtteviga. Linnamasinate praktilist töökindlust näitab aeg.
Väljak inimestele
Keskväljakut planeerides on äärmiselt oluline mõelda, mida see ruum tähendab inimesele ja linnale. Kas tulevasele ruumikasutajale – lapsele, kooliõpilasele, eakale, turistile – jäetakse ruumi? Kas loodud ruum kõnetab ja laseb fantaasial lennata, laseb inimesel korraks lihtsalt olla? Ideaalis peaks väljak olema koht, mis paneb peatuma ja kus on meeldiv aega veeta.
Ebakvaliteetse ja valesti projekteeritud ruumi puhul on oht, et kasutaja surutakse raamidesse, iga liigutus kirjutatakse ette, mistõttu kokkuvõttes ei võeta ruumi omaks.
Võrulased on saanud endale uue ultramoodsa keskväljaku. Senisest metsistunud mitteväljakust on saanud uus ja diskussiooni tekitav linnaruum, kus on võimalusi erinevateks tegevusteks: saab istuda, kontserte korraldada, lauatennist mängida, jalutada. Vajadusel on võimalik väljak inventarist puhtaks teha või seda vastavalt soovile ümber paigutada.
Loodan siiralt, et arhitekti mõte kohalike inimeste kaasamisest edasiste linnamasinate loomisesse ja linnaväljaku täiendamisse saab teoks. Poleks paha, kui mõni julge linnaelanik teeks esimese sammu ja liigutaks pingi just sinna vaatekoridori või jalutusrajale, mis talle kõige enam meeldib. Keegi peaks õhtul valgussõõride all piknikku. Lapsed nihutaksid pinksilaua kooli ette jne. Väljak hakkaks elama, tekiks diskussioon ja huvi ruumi muuta. Nii saaks Eestis esimest korda igaüks luua oma väljakut ja olla päriselt linnaruumi kujundamisse kaasatud.
MARIA PUKK on disainer ja maastikuplaneerija, kest töötab arhitektuuribüroos OAAS ning õpetab Eesti Kunstiakadeemias keskkonnadisaini. Maria oli ka Võru Keskväljaku arhitektuurivõistluse žürii liige.
PÄISES foto: Paco Ulman
AVALDATUD: Maja 97 (suvi 2019), peateema Arhitektuur on ruumikunst
