Mariann Drell: ruumiluule, ruumiluul, ruumiloome, ruumiluuleloome

Küsimus lasub tundmatusel endal ja kuidas tundmatust ennast mõtestada. Sest lõpuks saab vast igale tundmatule luua tuntava, tuttava konteksti. Kuid kõneleme siinkohal tundmatuse tundest. Kas see võib olla midagi rohkemat, ehedamat või hoopiski delikaatsemat kui kõige ilmsem, näiteks mahajäetud hoone? Kas tundmatu võib jääda oma vormi keelelt lausa tundmatuks, et seda tähelegi ei pane? Ja täitsa tundmatu ta seejuures kunagi pole olnudki, vaid on hoopis olematu? Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?

Ja võibolla mulle meeldibki ruum sellisena, nagu ta on – mitte võtta ja mitte jätta. Ja võibolla ongi keeruline näha, mis lasub tundmatuse taga, kui kõik on ja ei ole tunnetatav. Ja võibolla sinu juures mind tõmbaski kõige rohkem sina kui küsimus. Millisesse olekusse sa jäänud oled. Sest tundubki täitsa nii, et sinu ülesehituse puhul kehtib korraga nii entroopia kui ka negentroopia. Oma korrastatud vormis lood sa siiski sügava segaduse oma eksistentsiaalses kriisis, kus sa nii oled kui ei ole arhitektuur välises ruumis… tekitades sisemisi mõtisklusi… Seda kõike küll ehk ainult minu peas, kuid seal, minu peas, olenemata olulisusest need mõtisklused sinust siiski on. Ma mõtlen sinust nii ühte kui teist ja vahetevahel täitsa mitte midagi. Isegi unustades, et eksisteerid või et olen sind külastanud lugematuid kordi.

Kas mäletad veel, kui tulin su juurde ja lõin silmad maha, maha läbi lume sammudes. Sama palju sind minu ees kui taga. Kui teaksid, mida tahan, naeraksid ehk, sest seda kõike tegelikult pole vaja ja sinust kirjutada või mõelda isegi pole vaja. Küllaltki kaugele olen jõudnud alast, mida kunagi arvasin end tundvat. Kuid mida rohkem ma lubasin tunda seda tundmatut, seda kaugemaks „tundvat“ jäi ja ala kadus, eriliselt kadus eriala, aga erisusi hakkasin märkama. Aga enda asemel see kõik, mida arvasin tundvat, polnudki nii lihtne, kui näis, ja näilise ees sulgesin valust silmad. Võibolla see kõik, mis sinust kirjutan ja mõtlen, polegi muud kui vaid iseenda segaduse kaardistamine, mõttevaramu arhiivi korrastamine, profülaktiline küsimuste üle arutlemine.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.

MARIANN DRELL on Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna magistrant. Ta on ka tööturul praktiseerinud, aga hetkel keskendub koolile.

Foto üleval: Mariann Drell.

Facebook

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.