Märten Peterson: kohalike materjalide kombinatoorika turba ja põlevkivituha näitel

Kaitsesin möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas magistritööd, mis uuris täiesti uudset ehitusmaterjali – turba ja põlevkivituha komposiiti. Mõlemad substantsid on ehituses puhtal kujul halvasti rakendatavad või koguni kõlbmatud. Huvitavaks läheb aga siis, kui need kaks materjali liita. Tööd juhendas peale arhitektide Martin Melioranski ja Renee Puusepa ka Tartu Ülikooli materjaliteadlane Jüri Liiv, kellelt antud materjalide kombineerimise idee pärineb. 

Koolidevaheline koostöö võimaldas läbi viia erinevaid laboratoorseid katseid. Tõnis Teppandi juhendatud Maaülikooli mehaanikalabori katse andis loodud komposiitmaterjali survekatsetustel tulemuseks ligikaudu 1 MPa ning soojuserijuhtivuse testi tulemus oli 0,07 W/mK. Ühekihilise tarindi loomist takistab siiski asjaolu, et vihma eest on turbaseinu vaja kaitsta. Seda on võimalik saavutada näiteks tõrvaga immutamise või puidust sindlisüsteemi abil. Seevastu tule pärast muretsema ei pea. Põlevkivituhas sisalduv mineraalne aines muudab komposiidi praktiliselt tulekindlaks. 

Mind motiveeris ka isiklik äratundmine, justkui oleks turvas midagi Eestile väga omast ja kätkeks raskesti sõnastavaid lisandväärtusi (kasvõi oma kujunemisloo tõttu). Põlevkivituhk on toormena keskkonnale ohtlik. Selle tugevalt aluselist pH taset saab neutraliseerida turba abil, mis on looduslikult happeline. Sarnaselt süsiniku sekvesteerimisele võimaldab kahe materjali vaheline keemiline reaktsioon lukustada ka tuhas leiduvaid raskemetalle. Põlevkivituhas sisalduv kaalium muudab taimevaenuliku naturaalse turba sees peituvad humaadid lahustuvateks ning tekkiv materjal on ideaalne kasvumaastik taimedele. Kandva konstruktsioonimaterjali saamiseks on vajalik humaadid tuhaveega läbi pesta. 

Magistritöö põhiosa moodustab uurimus antud materjali käsitlemisest ja tugevamaks muutmisest. Pakkusin välja anisotroopse naturaalsete kiududega ellipsplokk-süsteemi, kus seina tugevust kontrollitakse plokkide täpse paigutamise abil. Lisaks töötasin välja mooduse tugistruktuurideta võlvide ladumiseks. Kõiki loodud võtteid sain rakendada Tallinna Loomaaia kiroptooriumi ehk nahkhiirte varjepaiga projektis. Jääb üle vaid loota, et suure potentsiaaliga materjali arendamisele antakse täiendavat toetust ning kohalikku ehituslaadi rikastavate turbakuplite rajamine võib alata. 

Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93)

LOE VEEL

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.