Mõistatuslik arhitektuur

Kaja Pae: Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel seletamatuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda: „Arhitektuur on ruumikunst“?

Margit Mutso, arhitekt

Kui hoone mõjub, jääb kummitama, kui temas on midagi ilusat, poeesiat, mida lõpuni lahti seletada ei ole võimalik, siis seda võibki kunstiks nimetada. Ruumiline kunst, kunst ruumis, ruumikunst.

Kõik vanad majad, need, mis on valminud vähemalt sajand tagasi, on lummavad. Mida vanem, seda mõistatuslikum – ajalugu lisab ruumi ja fassaadidele kihistusi. Üks kõige mõjusamaid ehitisi Eestis on kindlasti Kuressaare loss, mida mäletan juba varasest lapseeast: võimas jõuline kivikehand, mille seinad on nii paksud, et sinna mahuvad sisse trepid ja käigud, labürintlik plaanilahendus, kus võib kulgeda ja eksida, erilise lõhnaga, pisut kõhedad ja ühtaegu erutavad müstilise järelkajaga võlvitud ruumid, mille kunagist otstarvet on raske ära arvata, ootamatud avaused, kust avaneb raamistatud saare loodus ja Kuressaare linna katused. Seda salapära võib ju proovida lahti muukida, plaaniloogika selgeks teha, ajaloolised ürikud läbi lugeda, aga lossi lummus jääb, see on nii võimas, et mõjub ka läbi foto või filmi.

On ka üksikuid uusi hooneid, mille salapärane metafüüsiline mõju jääb aastateks kummitama. Enamasti on need ehitised seotud ümbritseva looduse ja/või mingi erilise funktsiooniga, millegi sellisega, mida päris lõpuni ei mõista, aga on kuidagi tajutav hoone arhitektuuris. Näiteks Jaapanis Gifus Kakamigahara krematoorium (arhitekt Toyo Ito), mis vibreerib kerge valge hõljuva betoonkatusega mäe ja vee piiril, varjates endas lahkunute viimseid säilmeid ja lähedaste tundeid ning peegeldades uudistavale turistile jaapanlaste surmafilosoofiat.

Martin Melioranski, arhitekt

On mõned projektid – tihti valmis ehitamata –, mida on üle mõnekümne aasta hea taasavastada. Nad avaldavad juba esmasel kokkupuutel kontseptuaalse ja ruumilise tervikuga sellist arhitektuurset mõju, mis ajaga ei kuhtu, vaid pigem kasvab ning võimendub. Üheks olulisemaks selles reas pean Ameerika arhitekti Steven Holli 1989.aastal Phoenixisse kõrbe ja linna piirile projekteeritud Spatial Retaining Bars ruumielemente. Nende eesmärk oli vastanduda laiali valguvale urbaansusele, et peatada valglinnastumine, kontsentreerides äärelinna elanikke. Holli töö sai inspiratsiooni u 500 aastat tagasi kadunud Hohokami indiaanlaste kõrgkultuurist säilinud kanalisüsteemist. Tema kavandatud hooned on ühtaegu modernistlikult diskreetsed ja ajatud – see on ruumistruktuuride jada, mille füüsilist kehandit ergastavaks funktsionaalseks sisuks on elukohtade, töötegemise ja avalike kultuuriasutuste kett.

Helmi Langsepp, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 2019.a. lõpetaja

Olen Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali külastanud teadlikult hilisööl või varahommikul. Memoriaali peapääsu ees seistes näib see ruum lihtne ja loetav: paarimeetrise laiusega kaldtee, kahel pool mustad plaatidega seinad.

Käiku astudes tekib aga ruuminihe. Ühelt poolt mõjuvad külgseinad võimatult kõrgelt, teisalt on aga tunne, nagu oleks kogu kompositsioon miniatuurne ning tundub, nagu võiks seintest lihtsalt üle astuda. Nii väga väikeses kui ka väga suures ruumis on kohal lõpmatuse mõõde. See ei lase ruumil ära laheneda. Seinte kõrguse kaksiktaju võiks põhjendada kahe vaate põimumisega: seinte vahelt otse üles suunatud kitsas taevavaade kui suur mõõde, ning käigu tajutav lõpp-punkt roheluses, kus seinad on justkui maaga tasa, kui väike mõõde.

Seinte vahel kulgev käik paneb samaaegselt tundma kahe vastandi, suure ja väikese,  kohalolu. Mõlema mõõtme tajumine on pidevas võrdluses ja suhtes ruumis viibiva inimesega. Minu jaoks on ruumikunsti olulisim eripära see, et kunstikogemus avaldub eelkõige ruumi sees olemise kaudu, ruumi ja inimese vahelises suhtes. Teisisõnu, mastaabinihe kandub üle nihkele minus endas.

Ühel hetkel saab käik otsa ja jälle muutub arusaamatuks, kui suur ruum siis seljataha jäi. 

Seina kõrvalt kulgeb alternatiivne tee tagasi alguspunkti. Väljaspool käiku on maapinnale ulatuv seinaosa rahulikult keskmise kõrgusega, väljaspool nihet ei ole. See laseb kogejal end taaskord meeldivalt ära unustada.

Kommunismiohvrite memoriaal
Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel, autorid Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Kirke Kangro ja Lidia Zarudnaja, 2018. Foto Arne Maasik

Veljo Kaasik, arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia emeriitfprofessor

Mul on kodus vana Rootsi arhitektide liidu ajakirja Arkitektur 1991. aasta detsembrinumber. Selles on pilt Rootsis Tomelillas asuvast katoliiklikust kloostrist, mille projekteeris hollandi benediktiinist munk ja arhitekt Hans van der Laan. See ei ole minu arhitektuur, üldse mitte midagi erilist. Kuid olen aeg-ajalt siiski ajakirja üles otsinud, samas veidi ka oma huvi häbenenud. Hiljuti aga tegi noor eesti kunstnik-dokumentalist EKKMis näituse van der Laani projekteeritud kloostrist Belgias Roosenbergis. Pärast seda ei häbene enam neid ridu kirja panna.

*

1944. aastal olin kuuene ning Urla majas (ka Laste Maailma maja) asus mänguasjade pood, kus vahel emaga käisin. Majast väljudes langes pilk vastasasuvale Draamateatrile, Estoniale ja turu kaubamajale. Estonia ja kaubamaja said sõjas kannatada, taastati vaid Estonia. Mulle on hiljem mõnikord kangastunud puuduv objekt – kaubamaja. Kui inimesel amputeeritakse mõni jäse, siis tundvat ta mõnikord selle fantoomvalu. Mina tunnen vastavalt ruumilise objekti fantoomvalu.

*

Olen avastanud Tallinnas uue, complexity and contradiction vaimus põneva linnaosa. Aeg-ajalt ikka külastan seda. Aga tõestavat fotomaterjali mul ei ole, vähemalt enne, kui ma ise ilmsi seda kohta üles ei leia.

Kristel Niisuke, arhitekt

Proua paneelmaja teise korruse rõdul karjub mu peale – ma parkisin oma auto joone peale. Üritan vabandada, ümber parkida. Asjata,  damage is already done. Hülgan õnnetuspaiga, lippan üle tee ja suman läbi võsa. Minu ees on lukustatud väravatega aed. Püüan leida nurka, kust proua mind ei näeks, ja ronin üle aia. Siin ma nüüd olen, siin see on, koht, millest olen nii palju kuulnud ja lugenud, vanades raamatutes pilte näinud. Siin see on, kadunud linn Z, kadunud laste aed.

Ado ja Niina Eigi projekteeritud Kirovi kalurikolhoosi lasteaia Piilupesa juurdeehituse (1981–1983) kujundusprintsiip on üles ehitatud peegeldustele. Astmelise fassaadi, eenduva aknapinna, viiluna kujundatud katuseakna  peegelsümmeetrilised kordused loovad struktuuri, mis  on silmakõrguselt vaadeldes piisavalt keerukas, et mitte kohe enda loogikat kätte anda, ja piisavalt arhetüüpne, et lubada huvitatud vaatlejal lõpuks kood siiski murda. Ahjaa, nüüd saan aru – tegemist on omaaegse ülipopulaarse Ruubiku ussi  (matemaatik Erno Rubiku leiutatud, esmakordselt 1981. aastal esitletud lelu)  arhitektuurse materialiseerumisega. Teen telefoniga pilte ja samal ajal mõttes peegeldan ja pööran lasteaeda üha edasi, moodustan uusi struktuure ja kujundeid.

Kaks nädalat hiljem loen, et tegemaks ruumi uuele arendusele, lükatakse aastakümneid kasutuseta seisnud endise Piilupesa lasteaia hooned kokku.

Vilen Künnapu, arhitekt, TKK professor

Kuulsaid ehitisi on maailmas palju, kuid neid, mis tõepoolest kõnetavad, leidub vähe. Need on ehitised, mis on vabad kavalusest, peenutsemisest ja libedusest, ehitised, milles on kirge, riskijulgust ja müstikat. Üks selliseid on Konstantin Melnikovi eramu Moskvas. Külastasin seda 70ndate aastate keskpaigas koos EKE Projekti arhitektide Ülevi Eljandi ja Rein Tomingase ning fotograaf Jüri Varusega. Vana Melnikov oli juba surnud, kuid meid võttis vastu tema maalikunstnikust poeg abikaasaga.

Ehitis hämmastas oma jõuga. Asudes Moskva kesklinnas kõrvuti suurte ja hiigelsuurte uusklassitsistlike elamutega, mõjus see tilluke kunstiteos vägeva ja kiirgava salalaekana. Kaks lõikuvat silindrit plaanis ja sadakond kuusnurkset akent hoone fassaadis olid komponeeritud unustamatuks arhitektuurseks skulptuuriks. Välisele lihtsusele vastandus komplitseeritud ja salapärane interjöör, mille ruumimõju oli maagiline. Melnikovi poeg rääkis meile majast ja isast ning puhkes järsku nutma. Pinge oli täiega laes, nutsin vist isegi natuke, ja siis sündis seal minu ja kõiksuse vahel salapärane leping, mida kannan siiani endaga kaasas.

Avaldatud Maja 2019.a. suvenumbris “Arhitektuur on ruumikunst” (nr 97).