Pikki aastaid Narva kuulsusrikka aja- ja arhitektuuriloo tumma tunnistajana keset hruštšovkadega ääristatud tühermaad seisnud Narva raekoda on taas ellu ärkamas, kirjutab Madis Tuuder.
Kaua paremat saatust oodanud linna üks sümbolhoonetest on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja loodetavasti saab linna esindushoonena tagasi osaliseltki oma algse funktsiooni ja muu sisu, mis aitab hoonet elus ja käigus hoida. Koos hoone rekonstrueerimisega sai uue ilme ka selle ajalooline Raekoja plats.
Narva hiilgeajal, Rootsi kuningriigi ühel õitsenguperioodil 17. sajandi teisel poolel kerkinud raehoone rajati samal ajal Narva vanalinna kuulsusrikka barokse hoonestusega, mis kujundas linna nägu kuni 1944. aasta karmide sõjasündmusteni. Kui sõja järel vanalinnas nende taastamise asemel varemed pea tervikuna buldooseritega kokku lükati, õnnestus raehoonel siiski säilida. Spekulatsioone, miks sõjas tõsiselt kannatanud raekoda otsustati üles ehitada, on mitmeid, neist levinum on see, et hoones oli tegutsenud Eesti Töörahva Kommuuni juhtkond ning selle kvaasiriigi mälestuse jäädvustamiseks sobis kunagise kapitalistliku kaubalinna valitsushoone kenasti, sümboliseerides justkui uue õilsa ideoloogia võitu varasema, orjastava üle. Uue funktsiooni saanud hoone ristiti pärast ülesehitustööde lõppu 1963. aastal samuti ideoloogiliselt sobiva ja üleva tiitliga – sellest sai Viktor Kingissepa nimeline Narva pioneeride palee. Hoonel taastati väliskuju ja eksterjöör, siselahendus sai lihtsa, nõukogulikule koolimajale eriomase kasarmuliku ilme, retrospektiivses laadis taastati vaid vestibüül. Majaesine, suvaliseks asfaltplatsiks taandatud Raekoja plats sai Kommunaaride väljaku nime ning ainsaks kaaslaseks raekojale sai platsi põhjaküljel endise apteegihoone ja vaekoja asemel lösutav, oma staažikama naabri kõrval ilmetu ja hallina näiv hruštšovka . Vanalinnast oli 1960. aastate lõpuks saanud suvaline magalarajoon ja linna keskus aina kindlamalt kinnistunud Peetri platsile ja selle ümbrusesse. Säärane vastuoluline ja isegi groteskne ning esmasel kokkupuutel paljudes küsimusi tekitav ruum linna kunagises südames on suuresti säilinud tänapäevani.
Esimene katse vanalinna piirkonna elavdamiseks tehti 1980. aastal, kui Narvast pärit arhitekti Elva Kilpsi juhtimisel valmis Narva kesklinna uus hoonestuskava, millest suur osa käsitles ka uinuva ja kõrvale jäänud vanalinna hoonestuse tihendamist ja täiendamist. Kilpsi kava oli lahendatud veel modernistlikus laadis ning palju vihjeid endiste narvakate taga nutetud sõjaeelsele vanalinnale poleks selle realiseerimine andnud. Teisalt vindus Narvale ajaloo – seda kas või füüsilisel moel – tagasiandmine teatud ringkondades siiski edasi ning 1980. aastate teisel poolel, kui Narva saatusest oli võimalik juba ka avalikult hakata rääkima, asuti koostama plaani Narva vanalinna osaliseks ülesehitamiseks. See arhitektide Hain Tossi ja Eva Laarmanni juhendamisel 1992. aastal valminud lahendus puudutas just raekoja ümbrust ja sellega piirnevaid seni hoonestamata tühermaid. Kavas oli endisi hooneid vähemalt väliselt kopeerida, seda ideoloogiat soodustas ka toona valitsenud postmodernistlik lähenemine arhitektuuris ja linnaehituses. Selle esimeseks pääsukeseks pidi saama börsihoone taastamine Raekoja platsi lõunaküljel. 1990. aastate alguses töödega ka alustati, kuid vundamentide välja kaevamisest ja tornkraana ülesupitamisest riiklike ja majanduslike olude muutumise tõttu kaugemale ei jõutud. Teostamata jäid ka suurejoonelised plaanid ülejäänud Raekoja platsi ja esindusliku Rüütli tänava hoonestuse elusuuruses makettimiseks.
Esimeseks ja suuresti edukaks osutunud katseks selle kõrvalise ja kohati lausa hüljatud ala elavdamiseks oli 1999. aastal asutatud Tartu ülikooli Narva kolledži uue õppehoone valmimine väljaku lõunaküljele 2012. aastal (autor Kavakava OÜ). Kolledžihoone ehitusele sekundeeris kümmekond aastat varem Sihtasutuse Pro Narva algatatud Raekoja platsi sillutamiseks mõeldud kivide annetamise kampaania, kuid see aktsioon jäi pooleli ja sai osaliselt oma lõpu alles sel aastal, kui juba väljaostetud vähesed kivid platsi uude lahendusse lõimiti ja ka maha pandi. Küll aga aitas see kampaania Narva Raekoja platsile ja vanalinnale laiemalt avalikku tähelepanu tõmmata ning koos kõneka ja pretensioonika arhitektuuriga kolledžihoone kerkimisega andsid ka tõuke tühjana seisva raekojaga lõpuks midagi ette võtta. Kõik need arengud on nüüdseks kulmineerunud programmi „Hea avalik ruum“ raames korraldatud Narva vanalinna südame arhitektuurivõistlusega 2017. aastal (võitja KOKO arhitektid OÜ), mille käigus leiti lahendus muu hulgas ka raekojatagusele tühermaale, kuhu sama võistluse tulemusel on selle aasta lõpuks valmimas uue, nüüdisaegse avaliku ala – Stockholmi väljaku – I etapp.
Tõsi, raekoja ellu äratamiseks tehti katseid juba enne kolledžihoone valmimistki. Esimene projekt, mis nägi ette selleks ajaks juba tühjaks jäänud raekoja rekonstrueerimise multifunktsionaalseks linna esindushooneks, valmis 2009. aastal arhitektide Niina Mägeri ja Vaike Pungase poolt. Projekti teoks tegemiseni ei jõutud, ning kuna vahepeal olid muutunud ka tellija soovid ja vajadused, telliti peagi muudatus, mis sisuliselt tähendas uue projekti koostamist. Osaühingu Zoroaster (arhitekt Vladimir Orlov) koostatud uus lahendus valmis 2019. aastal ning lõpptulemusel kaugenes see tublisti esialgsest projektist nii kontseptuaalselt kui ka ideoloogiliselt. Ideaalis tuleks nii väärtusliku ja esindusliku ning oma taustalt ja saatuselt keerulise hoone lahendused leida arhitektuurivõistluse teel, mida Eesti arhitektide liit projekti muudatuse koostamise eel ka soovitas. Kuivõrd projekt oli juba varem tellitud ja valminud, oleks selle järel lisalahenduste otsimise vajadust olnud keerukas selgitada, seda enam, et projekt oli kõik vajalikud kooskõlastused juba saanud.
Et muudatusprojekti koostaja jättis varasema lahenduse ideed suures osas kõrvale, oli kõige keerulisem osa just uue sobiva lähenemise leidmine. Tellija, projekteerija ja muinsuskaitsespetsialistide vahel tekitas raekoja uus visuaalne kontseptsioon palju diskussioone. See puudutas pigem interjööre, mis sõjaeelsel kujul säilinud ei olnud, kuid mis nüüd vajasid täielikku ümbersündi ja seda ka ruumijaotuses. Peaküsimus oli see, kui palju ja kas üldse tuua tagasi endist ruumimuljet, mida olemasolevate infokildude ja analoogia põhjal oleks saanud kuigipalju tuletada ning mida varasem lahendus oli ka suuresti välja pakkunud.
Muinsuskaitselisest aspektist võib selline lähenemine liiga spekulatiivsena näida ja vähemalt Eestis rakendatava rakendatavate põhimõtetega mälestiste korrastamisel vastuolus olla, kuid mingi kompromiss tuli saavutada. Lõpuks leiti kesktee, mille käigus säilitati keskse vestibüüli 1960. aastate alguses loodud lahendus kui toonast restaureerimise ideoloogiat illustreeriv kihistus, sellest lõuna poole jäävad ruumid lahendati nüüdisaegses ja küllaltki askeetlikus võtmes ning põhjapoolsed ruumid kavandati pretensioonikamana, sidudes endas nii nüüdisaegseid jooni kui ka vihjeid ajaloole. Tervikuna sai moodsa lahenduse kolmas korrus, kus täiesti uue ruumilahendusena paikneb pööningu arvelt kõrgemaks tõstetud laega uus volikogusaal. Paraku mõjub kooslus liiga eklektilise seguna, seda isegi siis, kui ehituse käigus mõned liialt eputavad elemendid ja detailid välja jäeti. Teisalt sai uus lahendus võrreldes varasema projektiga siiski tagasihoidlikum ja rahulikum, kuid kas ideoloogiliselt põhjendatum, on iseküsimus.
Ka hooneesise ajaloolise Raekoja platsi lahendus kurameerib vana ja uuega. Selle algne lahendus valmis juba 2002. aastal Pro Narva kivikampaania raames arhitektide Villem Tomiste ja Veronika Valgu käe all ning sulatati nüüd KOKO arhitektide poolt vanalinna südame võistluse võidutöösse.
Koos raekoja korrastamisega valminud platsi uus nägu on võrdlemisi väärikas ja esinduslik, kuid samas piisavalt tagasihoidlik, jättes ruumi mõlema maamärgi – raekoja ja kolledžihoone – sõbralikule domineerimisele platsi külgedel. Muidu konservatiivse välimusega platsile lisab nooruslikkust ja dünaamilisust keset platsi kulgev pikk kaarjas betoonpink, mis ühtlasi toimib väljaku omalaadse raamistajana. Koos visuaalselt palju jõulisema ja edevama, kuid samuti linna ajalugu kõnetava Stockholmi väljakuga peaks need kaks platsi raekoja ees- ja tagaküljel moodustama sünergia, elavdamaks seda paljukannatanud paika linna ajaloolises südames. Kas ja mil määral need kaks ala nii visuaalselt kui ka funktsionaalselt koos toimima hakkavad, näeme Stockholmi väljaku valmimise järel.
Narva vanalinna linnaruumilise arengu üle on vaieldud aastakümneid. Tõsi, täna on selle arengusuunad kinnistatud üldplaneeringusse ja sihid on justkui paigas, kuid paljude linnaelanike ja Narva-huviliste arvamused sellega ei kattu. Praeguseid arenguid ja varasemaid arutelusid analüüsides tundub aga, et vanalinna kõige olulisemad ja tulemuslikumad planeerijad on seni olnud AEG ja TÜHJUS. Ja seda nii mentaalses kui ka füüsilises mõttes. Tagantjärele tarkusena võib vaielda selle üle, kas Narva vanalinna ala taaselustamisega seotud mitmete plaanide nurjumine ja venimine on olnud pigem kasulik või kahjulik.
Nagu ajaloost teame, on linnaehituses ja -planeerimises nii mõnigi tegematajätmine olnud hiljem kulla hinnaga, sest on jätnud võimalusi olukordi ja vajadusi ümber mõtestada ja midagi seetõttu ehk paremini läbi kaaluda. Kuigi „õiget“ aega ja „õiget“ otsust ei pruugi ka siis tekkida.
Küll aga tuleks Narva puhul näiteks tänada 1960. aastate linnaehitajaid, kes jätsid raekoja üksikuna keset tühja välja seisma ega ümbritsenud seda tihedalt tuimade tüüpmajadega, kuigi vastavad plaanid olid olemas. Jättes kõrvale küsimuse „Mis oleks siis, kui vanalinn oleks alles jäänud?“, võib raekoja ja selle ümbrusesse jäetud lageduses ning kauaaegses hüljatuses ja unarusse jätmises näha ka head, sest see on nüüd andnud harukordse võimaluse, et luua siia uus, kvaliteetne keskkond, mis aja jooksul hakkab rääkima oma lugu ja illustreerima oma aega.
Oma lugu jutustas küll ka mahajäetus ja hüljatus, mis aastakümneid Narva ajaloolises linnasüdames valitses. Sama teevad ka kõik ülal mainitud objektid nüüd üheskoos. Stockholmi väljakule pole veel sõna antud, kuid võib eeldada, et dialoog oma naabritega saab sellel väljakul olema tihe ja teineteisest vastastikku lugu pidav. Mentaalset pinget, mis on tekkinud vana tõsise ja tummana mõjuva raekoja ning geniaalselt ajalugu peegeldava kolledžihoone vahel, võib juba kümmekond aastat platsil olles ja neid kahte silmitsedes tajuda. Iga sarnase saatusega linnale ajaloo tagasiandmine, kas või füüsilises ja ruumilises mõttes, ei olegi ilmselt pingevabalt võimalik.
MADIS TUUDER õppis EKA-s muinsuskaitset ja restaureerimist. Praegu töötab ta Narva linnavalitsuses muinsuskaitseinspektorina.
Artikkel on avaldatud Maja 2023 kevadnumbris, mis on teemal „Moratoorium“.
Foto päises: Gregor Jürna
