“How do I get to town from here?”
And he said, “Well, just take a right where they’re going to build that new shopping mall, go straight past where they’re going to put in the freeway, take a left at what’s going to be the new sports center, and keep going until you hit the place where they’re thinking of building that drive-in bank.
You can’t miss it.” 1
Igasugune ehitamine tuleb peatada.
Tuleb peatada düstoopilise USA motolinna ehitus Andersoni laulust.
Tuleb peatada Ülemiste vanakese neetud Tallinna ehitus.
Tuleb peatada uue ehitamine.
Tuleb peatada rohelise linna ehitamine.
Tuleb peatada vana lammutamine, mis seaduse järgi on siiski ehitamine.
Praegune ruumipraktika, igas vormis, tuleb peatada.
Märtsis ilmus IPCC2 kuueosalise aruande kokkuvõte, milles hoiatatakse, et oleme jõudnud viimase piirini, hoidmaks keskmise temperatuuri tõusu kõige enam 1,5 kraadi juures. Koroonaajal esile kerkinud arusaam ühiskondlikke tavasid ja tööd ümber hinnata on endiselt päevakajaline ka ehitussektoris. Raporti kohaselt vajab praegune peavoolupraktika radikaalseid muudatusi, sh töötamise ja tootmise ümberkorraldamist. IPCC järgi peab muudatus olema drastiline: muuta tuleb kõike, kõikjal, korraga.3
Ehitussektori CO2 heited, rääkimata muust reostusest ja maavarade kaevandamisest tingitud maastikulistest armidest, moodustavad 40% iga-aastasest Eesti CO2 heidete koguhulgast.4 Meil ei ole aega oodata imetehnoloogiat, mis materjalide CO2 jalajälge vähendades võimaldaks aina enam juurde toota, vaid tootmine ja oma vajadused tuleb täielikult ümber mõelda ja neid kärpida.
Oleviku update
Ehitusvaldkonnas, aga ka poliitikas ja peavoolumeedias korratakse lootusrikast tulevikumantrat, kus tehnika töötab tõhusamalt, inimesed jõuavad rohkem, tootmine nii uue loomiseks kui ka vana ümbertöötlemiseks muudkui kasvab ning juba omistatud mugavustest ei ole vaja loobuda. Teadlased leiutavad Väga Moodsa Masina5, mis lahendab kõik materiaalsed, energeetilised, sotsiaalsed ja kultuurilised mured. Hasso Krull on nimetanud taolist suhtumist oma 2018. aasta Prima Vistal peetud avakõnes pigem oleviku update’iks6. Peavoolu tulevikumantra on kui ahvatlev loits, mis võlub nii arhitekte, arendajaid ja ehitajaid, kes usuvad või loodavad, et praegune ehituskultuur ja -tempo, mis mõne erandiga on viimased 70 aastat Eestis muudkui kasvanud, saavad samasugusena jätkuda, sest tehnoloogiad aina paranevad, energiaallikad muutuvad puhtamaks, uushoonete energiavajadused vähenevad. On see päriselt ka nii? Kus on ehitamise piir? Kas uued tehnoloogiad ei loo mitte illusoorset katet kasvule, mis piiratud toormaterjalidega keskkonnas ei ole tegelikult jätkusuutlik? Kuidas lahti saada uskumusest, et uus on parem, ning millal jõuame arusaamiseni, et meil juba on piisavalt?
Olukorrast riigis
Enamik Eesti hoonevaramust nii maal kui ka linnas on ehitatud Nõukogude okupatsiooni perioodil. Taasiseseisvumisega ehitushoog ei pidurdunud, vaid hoonevaramu täienes märgatavalt: ehitati uushooneid, tehnorajatisi, taristuid, parke; rekonstrueeriti ja lammutati, renoveeriti ja restaureeriti. Sel perioodil on märgatavalt kasvanud ka elamispinna ruutmeetrite arv inimese kohta: 2001. aastal oli see u 24 m2 inimese kohta, 2011. aastal u 30m2. Ene-Margit Tiidu järgi on viimasel kümnel aastal keskmise elamispinna suurus Eesti inimese kohta stabiilselt sama püsinud ning ruutmeetrite arv inimese kohta pole muutunud7. Kui palju on vaja kahaneva elanikuarvuga väikeriigi kodanikule isiklikku ruumi? Statistika järgi on ruumi piisavalt ja uusarendusi pole seega vaja.
Olemasoleva väärtustamine ja säilitamine on alati keskkonnasäästlikum kui uue ehitamine. 2020. aastal valminud uurimuse „Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia“ kohaselt on Eestis järgmise 30 aasta jooksul vaja renoveerida 36% olemasolevast hoonestusest. Hinnati hooneid, mis olid ehitatud enne 2000. aastat, põhikriteeriumiteks võeti nende energiatõhusus ja sisekliima kvaliteet. Rekonstrueerimist vajab umbes 100 000 üksikelamut, 14 000 kortermaja ja 27 000 mitteeluhoonet8. Kolmandiku Eesti hoonefondi säilitamine on katsumus, kuid nagu kinnitab TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski9, siis korralikult renoveeritud kortermajad võivad hästi vastu pidada veel sada aastat. Nii Eestis kui ka maailmas puudub tooraine, et olemasolev hoonefond lihtsalt välja vahetada.
Hoolitsust vajavate hoonete varjus peitub veel teinegi rahaneelaja – lammutamine. Põhiliselt väljaspool Tallinna ja Tartu rasvakihti on aina päevakohasem tühjaks jäänud kinnisvara probleem. Samas uurimuses leiti, et järgmise 30 aasta jooksul „vaja“ lammutada 2000–4000 hoonet, keskmise maksumusega 50 €/m2. Lammutamise põhjused on erinevad, kuid eesmärk enamasti ikka, et asulaid ja linnu korrastada. Üldjuhul hävitatakse ohtlikuks muutunud tühje hooneid, silma kriipivaid kolemaju või pooltühjaks jäänud kortermaju. Lammutamisele võiks mõnes väiksemas piirkonnas minna lausa 30% hoonetest. See vajaks paarikümne miljoni euro suurust investeeringut. Kelle poolt? Mille nimel seda raha kulutatakse? Et luua parem, ilus ja korrastatud keskkond või järgmine ehitusjäätmemägi, millest ehk osa läheb Tallinna-Tartu maantee või Rail Balticu trassi pinnasetäiteks? Riigi liginullenergia ehitusmeede on pannud omavalitsused keerukasse olukorda. Selleks et saada riigilt toetust liginullenergia maja ehitamiseks, on kohalikud omavalitsused sunnitud lammutama D- või madalama energiaklassiga olemasolevaid hooneid samas mahus, nagu uus ehitis enda alla võtab. Taoline tulevik ootab näiteks Peri kolhoosikeskust, kus lammutamise käigus hävib ka hiljuti restaureeritud pannoo „Mahtra sõda“ (1985, Andrus Kasemaa, restauraator Randel Saveli).10 Lammutusmeetmed, mis utsitavad ehitama tõhusamaid ja uudsemaid hooneid, kipuvad vaikselt hävitama juba olemasolevat hoonevaramut. Miks ei võiks liginullenergia meede toetada olemasolevate hoonete põhjalikku renoveerimist?
2022. aastal kuulutati välja konkurss, et leida Haapsalu linnavalitsuse (planeeritavale) uuele hoonele kaasaegne ja ökonoomne arhitektuurilahendus, mille ökoloogiline jalajälg oleks eeskujuks tulevikus vanalinnas renoveeritavatele hoonetele. Õilis üleskutse, kui vaid Haapsalu vanalinnas Lossiplatsil poleks mitu tühjalt seisvat ja unarusse jäetud ajaloolist ehitist, mida võiks linnavalitsusele sobivaks kohandada.11 Selline projekt saaks sündida huvitavas koostöös muinsuskaitsespetsialistidega, kombineerides nüüdisaegset arhitektuuri ja ruumivajadusi ajalooliste linnamajadega. Läbimõeldud renoveerimine, kus kohaliku omavalitsuse vajadused sobitatakse olemasolevatesse ruumidesse ning Lossiplatsi majadest ja nendevahelisest õuealast saab suvituslinnale omanäoline avalik asutus.
Hoonete säilitamine maksab palju, kuid olemasolevate elumajade ja hoonete väljavahetamine, lammutamine ja uuesti ehitamine maksab rohkem. See pole nii ainult rahaliselt, vaid selle eest maksab keskkond ja tulevased põlvkonnad. Praegu tegemata jäetud töö maksumus lükkub tulevikku, renoveerimist vajavad hooned lagunevad edasi ning parandamine muutub aina kallimaks. Lõpuks on kulu suhteline: kui lammutamine kõrgelt maksustada, trahvida ja keerulisemaks muuta, siis muutub kergemaks valik säilitada, parandada ja renoveerida. Olemasoleva hoidmine on peamine ja suurim väljakutse ehitusvaldkonnale mitte ainult järgmised kümme aastat, vaid igavesti. Ehituses ja arhitektuuris – tegelikult kõikjal – tuleks rakendada 19. sajandi usulahu šeikerite filosoofiat, et kõik ehitatu peaks parandustega vastu pidama tuhat aastat. See on filosoofia, mis sunnib keskenduma olemasolevale, kuidas seda paremini kasutada, selle varjatud võimalusi avada ja avardada, kasutusvõimalusi mitmekesistada. Vaja on luua süsteeme ja tavasid, mis nende filosoofiat võimendavad.
Paast
Pole suuremat häda kui see, kui ei tea, millal on küll;
pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid.
Kui tunned, millal on küll, on küll;
ikka on küll.12
Kas juba on piisavalt? Nii ühiskonnas, majanduses kui ka kultuuris on piisavuse hetke tabamine raske kollektiivne pingutus. Praegune energia- ja keskkonnakriis ning inflatsioon on loonud omanäolise võimaluse – mittetegemine. Enne otsustamist, millest loobuda (sest loobumine on radikaalne akt), on aeg paastuks. Kriisid panevad mõtlema ja nüüd on võimalus uuest ja ahnusest paastuda, on aeg asjade ja süsteemide, standardite ja kommete muutmiseks, hoiakute suunamiseks. Nagu põllumajanduses jagatakse toetusi põlisniitude ja -metsade säilitamiseks, võiks ka arhitektuuris väärtustada olemasolevat ning mittetegemist sisuliselt ja rahaliselt hinnata ja toetada. See tähendab, et kui seni on väärtustatud millegi tegemist, hakatakse hindama sama kõrgelt ka mittetegemist.
Täiesti tegemata jätta muidugi ei saa. Nagu eespool mainitud, on vaja kolmandik olemasolevast hoonevaramust renoveerida ja parandada. Putitamist vajavaid ruume lisandub iga aastaga. Ehitussektoris töö otsa ei saa, seda ei pea kartma. Olemasolevate ruumide ja materjalidega renoveerimine tähendab praegusest palju suuremat pingutust, sest iga hoone ja ümberehitus on ebastandardne ning vajab eraldi analüüsi ja lahendust. Hoonete materiaalsest potentsiaalist räägitakse aina enam, eriti just lammutatavate ja ümberehitavate hoonete jääkide taaskasutusest või ümbertöötlemisest, materjali monteerimisest uues kohas. Need lahendused on kulukad, kuid seda on igasugune ehitus. Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles tähtis roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali: kõrvalmajast saadud palke, vanaema naabrilt saadud ahjupotte, Kilingi-Nõmmelt pärit aknaid jne. See omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid. Paindlikkus, materjalimeisterlikkus ja tasane tempo peaksid asendama nn targad ja kiired lahendused. Erinevalt krattidest loob mittegemine ja -ehitamine arhitektidele, inseneridele ja ehitajatele loomingulisi ja põnevaid väljakutseid ning tekib võimalus arendada omanäolist arhitektuurikeelt, kus ruum muutub ajas nihestatud kollektiivseks loominguks. Puhta lehe mõte ruumiloomes jääb minevikku.
Eelnevad mõtted on kohandused minu 2021. aasta arhitektuuri magistritööst „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“. Kaks aastat tagasi unistasin ja loodan praegugi, et arhitekt-ehituskunstnik ja ehitaja võiksid olla muu hulgas veel aednikud, kasvatajad, harijad ja hooldajad, koristajad ja putitajad, remontijad ja lillekastjad. Unistan, et ehituskunst oleks mõeldav ja arusaadav ka mitteehitamise kaudu, et tellija tellib mitteehitamise. Kuidas mitteehitamine valdkonnas ja minu enda jaoks võiks välja näha, seda otsin veel nii argielus kui ka erialases töös.
ULLA ALLA on Tallinnas ja Thibilisis tegutsev arhitekt-kunstnik ning Varese arhitektuuriresidentuuri üks vedajatest.
Artikkel on avaldatud Maja 2023 kevadnumbris (112), mille peateema on “Moratoorium“
Illustratsioonid: Ulla Alla
1 Laurie Anderson, „Big Science“, Big Science (New York, Warner Bors, 19.04.1982).
2 IPCC (ingl Intergovernmental Panel on Climate Change) ehk valitsustevahelise kliimamuutuste paneel on loodud maailma meteoroloogiaorganisatsiooni ja ÜRO keskkonnaprogrammi koostöös ning selle peafookus on nõustada valitsusi kliimakriisi asjus ning hinnata kliimakriisi mõjusid.
3 Fiona Harvey, „Scientists deliver ‘final warning’ on climate crisis: act now or it’s too late“, The Guardian, 20.03.2022.
4 Ehituse teekaart 2040. Peatoimetaja Pärtel-Peeter Pere. Rohetiiger (Tallinn, aprill 2023).
5 Väga Moodne Masin on utoopiline arhitektuurne unistus: autorid on välja mõelnud masina, mis toodab inimesele vajalikke esemeid ja asju ning eemaldab kõik ebavajalikud asjad. Aeg-ajalt peab tootja masina välja vahetama uuema mudeli vastu.
Aleksandr Brodski, Ilja Utkin, „Dwelling House of Winnie-the-Pooh in a big modern city“, Projects 1981–1990.
6 Kõne ilmunud ka Krulli esseede kogumikus. Hasso Krull, „Imelihtne tulevik. Kaheksa kannaga manifest“, Imelihtne tulevik: manifeste ja mõtisklusi 1995-2009 (Tartu: Vabamõtlejad, 2020).
7 Ene-Margit Tiit. „Kuidas on meie elamistingimused viimase saja aasta jooksul muutunud?“, Eesti statistikaameti blogi.
8 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia. Koostanud Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituut ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (Tallinn, juuli 2020).
9 Reimo Sildvee, „Ekspert: korralikult renoveerides püsivad magalarajoonide hooned veel 100 aastat“, ERR, 20.03.2023.
10 Riin Alatalu, „Nullenergia veab vägisi miinusesse“, Sirp, 18.06.2021.
11 Annika Valkna, „Esindushoone kuurorti riismete vahel“, Sirp, 02.12.2022.
12 Lao Zi, Daodejing, tõlkinud Jaan Kaplinski (Tallinn: Postimees Kirjastus, 2022).
