Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele, kirjutab Madli Kaljuste.
Aadressil Narva mnt 11 asub rahvusraamatukogu ajutine kodu. Pangahooneks projekteeritud hoone fassaadil on tagasihoidlik silt
„Kultuurkapitali aastapreemia.
Arhitektid M. Lõoke, J. Okas.
Valminud: 1997“.
Millal peaks üks maja saama (au)hinnatud? Peale valmimist? Aga millal saab üks maja valmis? Ehituse lõppedes? Peale kümmet aastat? Kahtekümmet? Sadat? Kas maja peaks auhindama, kui aeg on tõestanud projekti püsivust või, vastupidi, muutlikkust? Kui maja on suutnud hoida kasutajaid, nõnda ka igale hoonele vajalikke koristajaid, hooldajaid, parandajaid enda ümber tiirlemas? Või hoopis romantilises mõttevoos – kui toimub vaikne lagunemine ja tõestatud saab ka varemete võimekus? Küllap on ajafaktoril oma roll.
Kujutleme: kultuurkapitali aastapreemiatele saab esitada vaid 10–30 aastat tagasi lõpetatud ehitisi. Premeeritud saaksid kõige varem 10 aastat tagasi valminud projektid. Arhitektuur kui niigi aeglane eriala veniks veelgi. Nominentide hulk (ja ka kvaliteet?) aga kasvaks hüppeliselt. Avaneks kummaline kõverpeegel, kus projektid saavad hinnatud vahest kõige haavatavamal hetkel. Kui vahetu oleviku suhtes oleme inimestena suuresti pimedad, siis lähiminevik ja selles loodu saab tihti suurima kriitika osaliseks. Alustades esteetikast, mis pole veel nostalgialoori taha peitunud ega uue ringiga aktsepteeritud, lõpetades materjalide valikuga, mis peale muudatuste aluspõhimõtetes (mõni uuenduslik materjal võib olla paljastanud oma pahupoole, ootamatult suure keskkonnamõju vms) võib näidata ka esimesi väsimusmärke.
2023. aastal võiks nominentide hulgas olla näiteks Narva mnt 11, mille üks võimalik tutvustus oleks järgmine.
1997. aastal Forekspangana valminud hoone on projekteeritud endise RET-i ehk Raadio-Elektroonika Tehase tootmishoone karkassile. Mõnevõrra kurioosselt keset linna Ahtri tänavast Narva maanteeni ulatunud tööstuskvartal oli üks Tallinna esimesi transformatsiooni läbinud industriaalalasid, edestades ajaliselt nii Tselluloosi kui ka Rotermanni kvartaleid.1 Muutuste keerisest ei puudunud ka iga tootmisala telgitagusest lavalaudadeks muundumise protsessi juurde kuuluv periood reivide ja underground-pidudega.2
Parda tänav on siinkirjutajas pikemat aega vaikset huvi ja hämmeldust tekitanud. Piirkonna industriaalsest ajaloost teadlikuks saades sai aga seletuse isegi Tallinna kontekstis hektilisena mõjuv ruumipilt, mille vastuoluliseks võimendajaks on euroremondilik pinnapealne viimistletus. Pindmisuse elementideks on ilmselt killustunud omanikering, avalikkusele suunatud ruumide puudus, ent ka empiiriliselt tajutav laperdavus: fassaadiplaatide õhedus võimendab ruumitunnet, et ümbritsev on kergelt kooritav, lahti võetav, tükkideks müüdav. Teisalt on selles läbikumavas, nüüdseks veidi lagunevas üheksakümnendate tooruses, teadmatuses ja püüdluste otsekohesuses ka midagi hoopis vabastavamat kui praeguse aja industriaalalade timmitud arendustes.
Kui kvartali Ahtri tänava poolse avaliku ruumi kirjeldamiseks on keeruline leida paremat sõna kui „parkla“ ning ka Narva maantee kulgeb endiselt tolmuse ja tuulisena haljastuse ning muudatuste elluviimise ootuses,3 siis Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone võimet majutada avalikku raamatukogu. See on huvitav asjade käik, sest mõlema asutuse, nii panga kui ka raamatukogu igapäevase toimimise oluliseks osaks on laenu(tuse)d. Ent seda kardinaalselt erinevatel põhimõtetel ja eesmärkidel. Mõnel praktilisemal päeval mõjub omamoodi imena, et seesugused asutused nagu raamatukogud üldse sündisid ja et nad endiselt ka toimivad. Raamatukogud on tõelised oaasid, mis on kõige puhtakujulisemad väljendused ideede, mõtete, teadmiste ühisvarast.
Võib-olla pole aga raamatukogud avalike ruumidena sugugi imed, vaid lihtsalt inimestele loomuomase uudishimu, jagamise ja lahkuse väljundid. Usk või küünilised sisendused, et meile kuidagi olemuslikumad omadused on ahnus, ihnus ja saamahimu, ei ole kuidagi iseenesestmõistetavad, vaid hetkeline, kollektiivne deliirium.4 Ei saa unustada, et inimese kui liigi edu valem (ja kahe teraga mõõk, mis kogu ülejäänud keskkonnale ja kaasolenditele laastavalt mõjub) on pea ainuomane võime teha üksteisega koostööd ennenägematult suurel skaalal (nii ajas kui ka ruumis). Õigupoolest on koostöö ja suhtlemise väljundiks mõlemad abstraktsioonid, nii raha kui ka kirjasõna. Neist esimene on väärtuse lubadus5 ning teise kaudu saab muu hulgas jõuda mõteteni, mis on mitu tuhat aastat vanad.
Ühel päeval võivad ka pangad investeerimis- ja pensionifondide konglomeraatidena paista kurioossete, arhailiste nähtustena. Praegusel hetkel on koos virtuaalpanganduse võidukäiguga igal juhul pankade ruumivajadused ja logistiline toimemehhanism 20 aasta tagusega võrreldes tundmatuseni muutunud. Nõnda pole pangale kui asutusele enam vaja läbi kolme korruse kõrguvat suurejoonelist õhuruumi, sularaha liigutamiseks turvatud lifte ega keldriseife. Panga kui tüpoloogia ruumilised eripärad ongi vististi tänapäevaks puhtpraktilise relevantsuse kaotanud, kuid seevastu ei saa kõrvale jätta investeerimis- ja pensionifondide ruumilist ja majanduslikku mõju(jõudu) maailma ja linnade arengule.6
Seda enam on huvitav jälgida nende 27 aastat tagasi panga programmile vastanud ruumide paindlikkust. Õigupoolest polegi üllatav, et alguses era- ja äriklientide teenindamiseks mõeldud sujuvalt ühendatud esimesed korrused toimivad avaliku alana endiselt hästi. Seifi- ja arhiiviruumid saavad tööd raamatukogu laona ning nii sissepääsuhallis, avalikul alal kui ka peidetumates evakuatsioonipääsudes, töötajate kontoris ja restaureerijate ruumides on rahvusraamatukogu kunstikogu ajutine näitus, mille nupuka ja ka ruumiliselt vaimuka väljapanekuga soovitan kindlasti tutvuda.
On banaalne tõdemus, et hooned püsivad ajas kauem kui nende olemasolu eest vastutavad (tellijate) soovid. Füüsiline kehand jääb enamasti kestma kauemaks kui (hetke)vajadused. Selle võrra ongi arhitektuuril hoomamatu vastutus pakkuda ühelt poolt majutust hetke tahtmistele, ent punuda nende vahele ka raskemini tabatavat iseolemise kvaliteeti. On kiusatus kasutada sõnu, nagu „kõigutamatus“ või lausa „ükskõiksus“, mis paradoksaalselt saavad väljendada ka loovat ja võimaldavat jõudu. Põgusalt internetiavarustes surfates leiab kõnealuse hoone kohta imetlusväärselt kehva pildimaterjali terasvõrkfassaadil vahetuvatest pangalogodest, nimemuutustest ja rahapesuskandaalidest. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele ning mõnel paistab kahtlasevõitu perioodide läbielamine korda minevat elegantsemalt kui teisel. Kui ühest küljest on käibetõde, et arhitektuur on oma ajastu peegel, näib mõni peeglitest kriimustuvat ning tuhmuvat kiiremini, samas kui teine suudab peegeldada ka muutunud pilti. Hoonet ümbritseva terasvõrgu viide üheksakümnendate aastate tellingutes ja kahe seisundi vahel kõikuvale Tallinnale on samavõrra kohaldatav praegusele linnapildile, hoone ajutisele olekule rahvusraamatukoguna, kui kõige laiemalt asjade muutuvale olemusele.
Praegu tervitavad Narva maantee 11 hoonesse tulijaid Mare Mikoffi alumiiniumnaised. „Viitnaine“ lifti kõrval on seltsiliseks saanud sulgvõha. Koos takistavad nad külastajaid ohtlikuvõitu keerdtrepile astumast. Kas on piire tänase standardi jaoks liiga madal või on oht lüüa ära pea, jääbki mõistatuseks. Meenub Mikoffi portreesaade Tallinna kunstihoone kolimisest pajatavas „Pintsel pausile“ osas, mis lõpeb mureliku küsimuse ja vabastava tõdemusega.
Saatejuht: „Nii et tulevikku veel ei tea….?“
Mare Mikoff (muigega): „A mul ükstapuha.“7
Jääb soovida sarnast jätkuvat enesekindlust olemises nii lugejatele kui ka ajutiselt raamatukogu majutavale majale.
MADLI KALJUSTE on vabakutseline arhitekt.
Artikkel on avaldatud Maja 2023 kevadnumbris, peateemal Moratoorium (nr 112).
Päises: büroo- ja pangahoone Narva mnt 11, Tallinn. Foto Eesti Arhitektuurimuuseum
1 Triin Ojari, „Varakapitalistlik Tallinn ehk tehasest rahatempliks“, ettekanne rahvusraamatukogu väikese maja avamispäeval, YouTube’i video, 3.42, 07.01.2021.
2 Triin Ojari, „Varakapitalistlik Tallinn ehk tehasest rahatempliks“, ettekanne rahvusraamatukogu väikese maja avamispäeval, YouTube’i video, 14.09, 07.01.2021.
3 Vt ka Kavakava arhitektuuribüroo Tallinna peatänava projekti.
4 Vt ka David Graeber, Võlg : esimesed viis tuhat aastat, tõlkinud Helen Pruul (Tallinn: EKSA, Postimees Kirjastus, 2022).
5 Nt Inglise naelal on lause „I promise to pay the bearer on demand the sum of 5 pounds“.
6 Vt nt eluasemekriisi ja finantsturgude põimumisi lahkavat dokumentaali “PUSH. Välja tõrjutud” (“PUSH,” 2019), Fredrik Gertten
7 Pintsel pausile. Kunstihoone kolib: 2, ERR-i videoarhiiv, 8.17.
