Rotermanni kvartal 20 aastat hiljem

Rotermanni kvartal paistab silma rekonstrueeritud endiste tööstushoonete ja uute ehitiste mitmekesisuse poolest. Ilmselt ei leidu kogu Eestis teist sama rohkete preemiatega pärjatud kvartalit. Mathilda Viigimäe ja Kristi Tšernilovksi heidavad valgust Rotermanni arhitektuursele kujunemisele.

Tallinna südames, sadama ja Viru väljaku vahelisel alal, on hästi säilinud tööstuspiirkond, mille ajalugu ulatub 19. sajandi algusesse. Christian Abraham Rotermanni asutatud ehitustarvete ekspordi ja impordiga tegutsevast kaubahoovist kujunes 20. sajandi alguseks välja linna üks suurimaid tööstuspiirkondi, kus tegutsesid mitme valdkonna vabrikud ja tarbehooned. Ajapikku lisandusid kvartalisse toidutehased, samuti üks Eesti esimesi automüügiesindusi. Rotermanni kvartali hiilgeajaks võib pidada 20. sajandi algust, kui linnastumine oli täies hoos ja kvartal iga aastaga aina enam laienes.¹ See lõppes Nõukogude okupatsiooniga, kui suur ja edukas eraettevõte natsionaliseeriti ja tootmist piirati. 1970. aastatel plaaniti kvartal isegi täielikult likvideerida, et teha ruumi erakordselt suurele jalakäijate bulvarile, mis pidi kulgema sadamast otse Viru hotellini. Samal kümnendil filmiti juba lagunevas kvartalikompleksis Andrei Tarkovski kultusfilmi „Stalker“ tsooni sisenemisele eelnenud stseenid. Kuna Nõukogude aeg mõjus tööstuspiirkonnale laastavalt ja hooned olid niivõrd halvas seisus, peeti kvartali rekonstrueerimist ebareaalseks. 2001.  aastal avati postimaja ja kvartali vahel kobarkino Coca-Cola Plaza ning samal aastal nimetati kogu ala miljööväärtuslikuks piirkonnaks.² Sellest sai alguse kvartali taaselustumine ja taastamine inimsõbralikumaks piirkonnaks.

Ruumitunnetuslik alus

21. sajandi algul leiti, et seisma jäänud kvartalile tuleks anda uus, eesmärgipärane elu. Epp Lankots tundis 2002. aasta alguses muret selle pärast, et koos uute ja julgete ideede ning plaanidega kaotaks Rotermanni kvartal tõenäoliselt oma müstilisuse ja stalkerliku miljöö. Tehasealade moderniseerimine võis Lääne-Euroopas olla küll igapäevane praktika, kuid Eesti jaoks oli selline lahendus midagi täiesti uut. Seetõttu seisis kogu asi esialgu hoopis kohalike investorite taga, kelle jaoks polnud idee kvartal taastada piisavalt veenev.³

2002. aastal kinnitati Andres Alveri ja Veljo Kaasiku koostatud kogu Rotermanni kvartali tsoneerimiskava, mis valmis arhitektide liidu tollase juhtkonna soovil ja kaasamõtlemisel. Rotermanni hoonete esimesed kaks korrust pidid olema avaliku funktsiooniga ja avatud tänavale. Tsoneerimiskavas nähti ette autode pääsemist hoonetevahelisele alale vaid hädajuhtudel: ala oli kujundatud ennekõike jalakäijatele ja autosid võis parkida kas maa alla või hoonete ülemistele korrustele. Uuele Rotermanni kvartalile oli loodud võimalus kujuneda tihedamaks kui vanalinn. Seda pidi Alveri sõnul võimaldama väga paindlikud, vaid üksikuid aspekte välistavad reeglid. Säilitada tuli kvartali ainulaadne struktuur: selle killustatus, tihedus ja mitmekesisus.⁴ Kavasse kirja pandud reeglid sündisid koostöös arendaja Manutent OÜ ja muinsuskaitsjatega, kes määrasid kaitsealused hooned ja lubatud uute ehitiste kõrguse: 24 m, mis põhines Coca-Cola Plaza ventilatsioonikambri mõõtmetel.⁵ Loodud tsoneerimiskava ja hoonestusreeglid muutusid kogu kvartali edasise ehituse aluseks, mis andsid esialgseid hooneid rekonstrueerides valmivast üldpildist väga hea ettekujutuse.⁶

2005. aastal koostas Alver Arhitektid arendajate tellimusel tsoneerimiskava põhjal kvartali üldise ruumiline arenduskava, mis oli pikka aega arenduste ideeliseks ruumitunnetuslikuks aluseks, millest on aga viimaste hoonete puhul loobutud.⁵

Otsingud ja uus hingamine

Rotermanni kvartali esimesed uued hooned aadressil Rotermanni 5 / Roseni 10 valmisid 2007. aastal (arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste ja Mihkel Tüür). Alguses tähendati detailplaneeringus kogu krundile ühe suure hoonemahu ehitust, kuid arhitektid leidsid, et piirkond vajaks tundlikumat lahendust. Selle tulemusel loodi hoopis neli väiksemat hoonet: Oranž, Must, Valge ja Pruun maja. Tomiste sõnul mõjutas kogu projekti vahetu lähedus Tallinna vanalinnaga ja üleüldine tänavaruumi kasutus Vahemere-äärsete linnade eeskujul.⁷ Neid hooneid kavandades oli pearõhk luua eri tüpoloogiatega kortereid, mis pakuksid võimalusi leida elanikel elamine täpselt oma vajadustele ja soovidele.⁸ Kortermajadevaheline maapind tõsteti korruse võrra kõrgemale, et suurendada otse tänavale avatud äripindade mahtu. Nelja linnamaja puhul oli tegu eksperimentaalse lähenemisega, mille eest pälvisid Kadarik, Tomiste ja Tüür 2008. aastal riikliku kultuuripreemia.⁹

2007. aastal rekonstrueeriti kvartalis ka kunagine kruubiveski (Teigar Sova Arhitektid) ja aasta hiljem prooviveski (Emil Urbel ja Ainar Luik) – mõlemad järgisid esialgsete veskite arhitektuurset lahendust ja midagi märkimisväärselt uuenduslikku hoonetele ei lisatud. Seal asuvad äri- ning kontoripinnad.

Järgmise suurema etapina rekonstrueeriti kvartali edelanurk.¹⁰ 2009. aastal lõpetati äri- ja kontorihoonete ehitus Uues ja Vanas jahulaos (HGA), mille abstraheeritud fassaadilahenduse erisuguste avade proportsioonid suhestuvad ajaloolise kvartali vanade tööstushoonetega.¹¹ 1904. aastal ehitatud Vana jahulao fassaad kuulub muinsuskaitse alla, nagu ka kvartali kõigi teiste tööstushoonete fassaadid. Muinsuskaitse eritingimuste kohaselt tuli säilitada ja korrastada kõik paekivifassaadid võimalikult originaalilähedaselt.¹² Jahulao ajalooline hoone on ühendatud selle kõrvale ehitatud uue kontorihoonega klaasitud vaheosa abil, kõrgematel korrustel on hooned ühendatud ajaloolistesse avadesse suubuvate pandustega, et säilitada võimalikult palju ajaloolise hoone originaalsubstantsi. Peafassaadi materjaliks valiti cor-ten-teras, mis vihjab hoone kunagisele funktsoonile tehasena ja haakub ümberkaudsete rustikaalsete materjalidega. Paekiviseinad, tellisest sillused ja oksüdeerunud terasest detailid on mõeldud austusavaldusena piirkonna tööstuslikule minevikule.¹¹ Uus ja vana arhitektuur on oskuslikult tervikuks seotud ja ümbritseva kvartali tihedat kooslust hästi tunnetatud – selle eest pälvisid kaksikhoone arhitektid 2009. aastal ka Eesti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia.

Samal aastal valmis ka teisel pool keskplatsi KOKO arhitektide kavandatud Laudsepatöökoda, mis oma julge arhitektuuriga meelitab Kotovi arvates inimesi Narva maantee äärest, postimaja ja Nordic Hotel Forumi vahelt kvartalisse. Laudsepatöökoda on kõrgeim kontori- ja ärihoone keskväljaku ääres: arhitektid paigutasid ajaloolise hoone katusele, uutele raudbetoonpostidele rajatud bürooruume majutavad klaasist tornid. Kolm tehnofuturistliku välisilmega tahukat on inspireeritud tööstusmaastike lõpututest korduvatest elementidest ja Ida-Virumaa tehaseid uurides silma jäänud Nitroferti jahutustornidest.^13,14 Kontoritornid pidid esialgu olema üleni klaasfassaadiga, kuid majanduslanguse tõttu jäi idee katki. Mingil hetkel mõtles arendaja tornid üldse ära kaotada, kuid nii drastilist muudatust õnneks ellu ei viidud. Hilisem kogemus on Kotovi sõnul näidanud, et kolmnurksed aknad olid parem idee kui täisklaasfassaad just ehituslikku sisekliimat silmas pidades. Punase valgusega kujundatud ülaltpoolt ahenevad tornid ei ole ka linlasi ükskõikseks jätnud – rahvasuus hüütakse neid kuuskedeks, kuid ka arhitektuuriajaloolane Mart Kalm rõhutab ennekõike töötusarhitektuurile omast õhulisust.

Arhitektuurikriitiku Carl-Dag Lige sõnutsi „peegeldab Rotermanni Laudsepatöökoda kui muinsuskaitsealuse paehoone ümberehitus majandusbuumi kõrghetke, kui eratellijatel oli soov ja julgus ellu viia tavapärasest ekstravagantsemaid lahendusi. Teisalt peegeldab rekonstrueeritud Laudsepatöökoda ka muinsuskaitseinstitutsioonide püüdlust ümber mõtestada ajaloolise ja nüüdisarhitektuuri vahelisi suhteid“.¹⁶ Julged valikud ja rekonstrueeritud lõpptulemus pälvisid tähelepanu ka rahvusvahelisel arhitektuuriareenil: 2009. aastal valiti hoone Euroopa Liidu Mies van der Rohe arhitektuuripreemia finalistide hulka, seda saavutust pole seni eesti arhitektidel õnnestunud korrata.

Samal aastal sai KOKO valmis ka Viru ringi ääres paikneva Metro Plaza, mis oli kunagi Rotermanni kaubamaja olnud. Praegu on tegu kontrastse arhitektuuriga kontorikompleksiga linna tuiksoonel.⁵ Plazast pidi esiotsa saama V-tähe kujuline hotellihoone, kuid arendajatele polnud see mõte meeltmööda ning kompromissina otsustati lõpuks suuremahulise büroohoone kasuks. 2013. aastal valminud Rotermanni 10 (Alver Arhitektid) on hea näide olemasoleva keskkonna tihendamisest, lähtudes vanast ehituslikust ainestikust. Hoone soovib olla orgaaniline osa kogu kvartali olemusest ja luua uusi ruumiolukordi vanade hoonete keskel.¹⁷

2016. ja 2017. aastal valmis hulk uusi ja rekonstrueeritud hooneid kvartalis, sealhulgas kvartali Hobujaama tänava poolne Elevaatorihoone (KOKO). Omaaegne viljaelevaator oli ilmselt Rotermanni kvartali kõige keerukam hoone, mida renoveerida, sest selleks, et säilitada ehitise autentne väljanägemine, oli keelatud välisperimeetrisse akende ja uste lisamine. Kasina loomuliku valguse tõttu otsiti Elevaatorihoonele uut sobivat funktsiooni kaua. Esmasest ideest rajada hoonesse spaa kujunes lõpuks välja hoopis äripindade, tantsustuudiote ja kontorite kooslus.⁵ Elevaator oli paljude aastate jooksul seisnud katuseta ja projekteerimistööde alguseks 2006. aastal jõudnud väga kriitilisse seisu. Kaks aastat hiljem alanud majandussurutise tõttu jäi projekt seisma ja uue hooga alustati 2013. aastal. Objekti peamine (sise)arhitektuurne lähtepunkt oli KOKO arhitektide sõnul „säilitada ja eksponeerida hoone ajaloolist väljanägemist, selgelt eristada uusi ja vanu konstruktsioone, lisada uusi detaile minimalistliku kujuga ning kindlasti lähtuda hoonest endast“.¹⁸ Interjööris pöörati tähelepanu salvede betoonpunkrite säilitamisele koos nendevaheliste paepostidega, alles sooviti jätta isegi salvede kõik metallsulused koos kolude peale värvitud numbritega. Seadmetornis elevaatori põhjaotsas säilitati terve hulk tehnoseadmeid. Hoones otsustati eksponeerida ehedaid kivipindu ja betoonkonstruktsioone. Rotermanni kvartali Elevaatorihoone pälvis muinsuskaitseametilt 2016. aastal parima restaureeritud hoone preemia.

Rotermanni klaasistuv pilk

Alates 2017. aastast lisandunud hoonete puhul on täheldatav hoonete lahknemine kunagistest tsoneerimis- ja arenduskavadest ning sugenenud on kommertslikum joon. 2017. aastal valmis Rotermanni 14 (Arhitektuuriüksus, 2017), suur hoonekompleks, kuhu kuuluvad endine jõujaam, rukki-, nisu- ja jahuveski ning korsten. Uue restaureeritud kompleksi vormikäsitlus erineb suuresti ajaloolisest hoonestusest ning sisaldab endas nii kontoreid, kortereid kui ka mitmesuguseid tänavale avatud äripindu ja teenuseid.¹⁹

Samal aastal valmis Rotermanni 18 (HGA) kaks suurt hoonet, Kuldne ja Punane maja, mis on mereäärseks piiriks kvartali ja Ahtri tänava vahel. Modernne ja õhuline klaasist kaksikhoone loob kasutajale uue ja privaatsema kvartalisisese ala, kuid eraldab väga jõuliselt miljööväärtusliku keskkonna ülejäänud linnast. Nii Kuldses kui ka Punases majas on loodud ruumi peamiselt korteritele ja kontoritele. Viimasena valmis eelmisel suvel Rotermanni Ajamaja (KOKO), milles paiknevad kontorid mõjutasid tugevalt hoone lõplikke ruumiplaane. Hoone mängib klaasfassaadi efektsusele ja peibutab vaataja tähelepanu juba eemalt Laikmaa tänavalt.
Pärast viljaelevaatorit lisandunud hooned ei otsi enam ajaloolise keskkonnaga arhitektuurselt uuenduslikku ja läbitunnetatud suhet. Muutunud majanduskliimas tundub olevat raugenud osaliste arhitektuurne ja linnaehituslik eksperimenteerimisjulgus, mis iseloomustas eriti ilmekalt 2008. aastal alanud majandussurutisele eelnevat Rotermanni kvartali arengut.

Vahepeatus 2022

Arhitektide Raivo Kotovi ja Ingrid Viskuse (KOKO) sõnul on kogu kvartali kui terviku kujunemine olnud kooskõlaline. Seda alates Alver Arhitektide tsoneerimiskavast ja AB Kosmose arhitektuuribüroo julgest hoiakust kuni arendaja otsuseni luua iga hoone teosena ja vältida modulaarseid copy-paste-hooned, mida võib tavaliselt uuenduslikes tööstuspiirkondades kohata.⁵ Samuti leiab Kotov, et ükski kvartalisse kerkinud hoone ei ole ehitatud tagamõttega trumbata üle eelmine, vaid et igal hoonel on iseloomulik funktsioon, silmapaistvus ja ajalooline taust. Tsoneerimis- ja arenduskavade üks autoreid Alver tõdeb siiski, et palju vabadust ja võimalusi loonud linnaehituslike aluskavade kogu potentsiaal pole kaugeltki täide viidud.²⁰ Kujunenud kvartali omapära seisneb kõrvutatud maailmades, kus kohtuvad ehitustihedus ja hoonete eripärade killustatus kõigile ligipääsetavate alade ja nurgasoppidega. Võib-olla tagabki kvartali varajane eksperimentaalsus ja hilisem kommertslikkus kvartali laialdase köitvuse.
Ehitusliku assamblee ja kõige muu jõulise kõrval on aga tagaplaanile jäänud avaliku ruumi pisiasjad, sh haljastus ja terrassid, mis siiski on nüüdisajal oluline osa hästi toimivast linnaruumist. Praegu on uue linnasüdame ja avaliku ruumi funktsioneerimine Rotermannis enim mõjutatud ligipääsetavusest. Kui Tomiste meelest on rajatud kvartalisisesed teed osalt liiga kitsad, mis tingib logistika kulgemise mööda kvartali väliskülgi ja osalt eraldab loodud kvartalit ümbritsevast linnast, siis Kotovile on alati olnud pinnuks silmas Coca-Cola Plaza, sest suur kinnine maht ei sobi kvartali ajaloohõngulise miljööga ja takistab sellele ligipääsu.
Seega võime küsida, kas Rotermanni kvartali puhul on tegu pigem ägedate hoonete kogumi kui ideaalse avaliku linnaruumiga. Sellise linn linnas metafoori ning praeguse kvartali toimise üle saab igaüks ise otsustada, kuid kõigi keerukuste kõrval on kindel see, et 20 aasta tagused linnaehituslikud plaanid kätkesid potentsiaali väga eripärase ja mitmekülgse ruumi kujunemiseks. Rotermanni kvartal on kahtlemata taasisesisvunud Eesti üks kompleksseimaid ja huvipakkuvamaid ruume.

MATHILDA VIIGIMÄE on Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala 3. kursuse tudeng.

KRISTI TŠERNILOVSKI on Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri eriala 3. kursuse tudeng.

PÄIS: Rotermanni kvartali makett. Alver Arhitektid, 2005.
AVALDATUD: Maja 108 (kevad 2022), peateema Tallinna avamine merele

1  „Meie lugu“, Rotermann City, kasutatud 15.12.2021, http://www.rotermann.eu/ajalugu/.
2  Karen Jagodin, Robert Nerman, Jalutaja teejuht – Tallinna kesklinn, (Tallinn: Solnessi arhitektuurikirjastus, 2013).
3  Epp Lankots, „Mida teha varemetega?“, Sirp, 19.04.2002.
4  „Rotermanni kvartal“, Alvar Arhitektid, http://www.ata.ee/lens_portfolio/748/?lang=et.
5  Andres Alver, meilivahetus autoriga, 21.03.2022.
6  Raivo Kotov ja Ingrid Viskus, intervjuu autoriga, 01.12.2021.
7  Villem Tomiste, meilivahetus autoriga, 11.03.2022.
8  „Rotermann house“, Archello, vaadatud 18.03.2022, https://archello.com/project/rotermann.
9  „Kultuuripreemiate laureaadid“, kultuuriministeerium, , https://www.kul.ee/kultuuripreemiate-laureaadid#item-15.
10  Kalle Komissarov, „Rotermanni saaga“, KMG ehitus, vaadatud 27.06.2005, http://ehitus.kmg.ee/kmgehitus.ee/meist/index7d89.html?content=86&itemId=16&subId=110.
11  „Rotermanni Vana ja Uus jahuladu“, HGA, http://hga.ee/rotermann-old-and-new-flour-storage/.
12  Tallinna kultuuriväärtuste amet. Rotermanni 2, 4, 6, 8, 10, 14, Ahtri 4C, 4D. Detailplaneering. Muinsuskaitse eritingimused. Koost. L. Välja. 24.02.2006, lk 6.
13  Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, KOKO arhitektid: 15 aastat (Tallinn: Tallinna raamatutrükikoda, 2014), 179.
14  Karin Paulus, „Eesti hetke menukaimad arhitektid“, Eesti Ekspress, 18.05.2012.
15  Mart Kalm, Eesti arhitektuuri 100 aastat. (Tallinn: Post Factum, 2018), 145.
16  Carl-Dag Lige, „Laudsepatöökoda. Intrigeeriv büroohoone ajaloolises tööstuskvartalis“, http://www.kokoarchitects.eu/et/project/96-roseni7-carpenter-s-workshop-reconstruction.
17  „Rotermanni 10 kortermaja“, Alver Arhitektid, http://www.ata.ee/lens_portfolio/rotermanni-10-kortermaja/?lang=et.
18  Eesti Arhitektuuripeemiad 2017. Intervjuu KOKO arhitektidega.
19  „Rotermanni korsten; jõujaam; rukki-, nisu- ja jahuveski“, Arhitektuuriüksus, https://arhitektuuriyksus.ee/rotermanni-14.
20  Andres Alver, meilivahetus autoriga, 21.03.202