Sellest, kuidas selged piirid suuri ideid inspireerivad..
Olgugi et ma ei tea isegi poemüüja nime, räägin esmaspäevahommikuse pikaks veninud kassasaba lõpuks talle paar humoorikat repliiki: olen ikkagi juba üsna teenekas aastaringne suvesaarlane, selle seisuse pealt peab midagi ütlema, kui minu pangakaardile sõna antakse. Järjekorrast välja pääsenuna, hakkan poekraamist kiiruga sülle ehitama juba läbi proovitud küttepuukuhja moodi inseneeriaimet. Poekotile on ammu boikott kuulutatud, kõigest 10 meetri kaugusel autos on ta küll olemas, aga on siis vaja: käin kas või kaks korda oma grillsöe, kruvipaki, saeketi, sääseküünalde, saia, nelja jäätise ja hädapärase veiniga auto ja poe vahet. Vaevalt jõuan oma kuhjaga ukse vahelt välja, kui mind poekülastajate autode virvarrist, juhukooserdajatest ja viinaninadest uudishimulike külaelanike vahelt leiab üles „keegi vallast“. Ta küsib paar uudishimulikku soojendusküsimust, et kus ja mis, mispeale jõuan juba üle tee asuvale hoonele – tema töökohale – osutada. Kas ta ikka teab, et selle maja projekteeris ühe varajase tööna arhitektuuriloos väga tähtsal kohal olev arhitekt Veljo Kaasik. Reedan end – kohe kindlasti ei ole ma siitkandist pärit. Küsija toibub minu plähmerdamistest kiiresti ning jõuab oma asja ivani. Ta tahab teada: „Millisena teie saart tulevikus näete?“
Keegi küsitlusi ju tegelikult ei arvesta, kuid mulle on sellegipoolest alati tundunud, et kas või mõtteharjutusena tuleb küsitavate teemade peale mõelda. Kuigi – päris suvaliselt ka ju omavalitsusi ei juhita, et mingid poeesised tulevikku on vaja panna ennustama. Mida on mul omavalitsuse teadmistele lisada; kas oskan kaugele ette näha? Kas oskan üldse mõelda terminites, mis vallaametnikku kõnetaks, sellest küsitlusest esile kerkiks ning ka mõne järgmise tegelase või isegi tegevuseni jõuaks? Tajun heasoovlikult võimalust, et see, kuidas mina saart tulevikus ette kujutan, on nagu teekaart või suunis ametnikule. Mine tea, järsku õnnestub mul teda veenda! Kuhi mu süles on muidugi üsna ebastabiilne – see vastus peab tulema puhtalt emotsiooni pealt ja tabavalt lühike. Nüüd käib kõik ühes mõtteviivus, millisekundite kestel, minu peas.
Väga tahaksin, et vallaametnik teaks ja paneks kirja, et hindan saare iga kaugema otsa puutumata loodust. See võiks ka tulevikus nii olla! Hindan, et siin on looduslikke kohti, kus elutsevad kooslused ning elusolendid, kes on kadestamisväärselt ükskõiksed tänapäevase maailma lõpututest muredest. Siin saab ennast moodsast maailmast ära lõigata. Kuid kas peaksin talle rääkima sellest, kuidas kohalikud lähevad alatihti ähmi täis, kui iga järgmise natukene suurema tormi tuules on jälle kogu alajaama elekter teadmata ajaks laiali puhutud? Järsku peaks talle rääkima sellest kitseperest, kes meie maja taga ringi luusib; rääkima sellest, et kitseperel on elektrist ükskõik. Looduse kaudu olemegi ehedas kontaktis reaalsusega: kaovad ära segajad, mis meie tajusid moodsas maailmas üle stimuleerivad. Meenub, et sealsamas moodsas maailmas on parasjagu käimas suur arutelu looduse ja tehnosfääri kokkupuutepunkti vormistamise üle. Nimelt, kas saare kõrvale, kohe siit umbes viie minuti pikkuse autosõidu kaugusele, kõige ägedama ujumisranna veepiirile tuleks püsti panna sadakond tuulegeneraatorit. Elektritarbimine Eestis pidi ju aina suurenema, ja kui midagi siin saarel on osatud läbi aegade teha, siis tuulikuid püsti ajada. Miski selles tuulepargi tohutus mastaabis muidugi hirmutab mind. Pole ime, et kõik siin saarel sellele vastu on. Mind need sadakond (300 meetri kõrgust!) posti seal kaugel veepiiril eriti ei häirikski, mõte roheenergia toimel vuravast ökosaarest on päris ootamatult äge perspektiiv. Aga näib, et sellest tuulest püütud särtsust ei jääks siia saarele suurt midagi, see haihtuks turgu stabiliseerides kusagile Nord Pooli.
Hakkan juba endamisi sõnu seadma, et sellest ökosaare ideest vallaametnikule rääkida, kui meenuvad teisedki saareprojektid. Triksterist poliitiku ja kooliõpetaja Kasiinosaare eksklusiivset äriprojekti teavad meedia vahendusel nüüdseks kõik1, aga viimasel ajal on hakatud meenutama ka kunstnik Tõnis Vindi 1990. aastatest pärinevat hullumeelset visiooni Naissaare kohta. See nägi ette rahvusvahelise vabakaubandustsooni loomist Soome lahte, vabaturumajandusse siirdunud Tallinna siluett vaatekauguses. Kui valmistusime 2016. aastal Balti paviljoni näituseks, meenutas Tõnis Vint ühes vestluses, et 1990-ndatel käis ta käsitsi köidetud vihikutega seda mõtet Jaapanist Tallinnasse tulnud Canoni delegatsioonile esitlemas – feng shui ja geomantia abil vabakaubandust välja ajamas. Millegipärast on just saared need, mis selliseid utopiste ligi tõmbavad. Utoopia tekib tühja koha pealt, nagu saar tõuseb veest. Saart on lihtne käsitleda ja joonistada kui tervikut: rannajoon loob mõtteruumile selge piiri muidu nii piiritlemata ja globaalses maailmas. Veepiir, olgu see siis saar või järv, on lihtne asi, mille abil joonistub väga lihtsasti ka ideeline tervik ühel või teisel pool põhimõttelist piirjoont.
Ettekujutus hakkab tööle siis, kui silmapiiril on midagi suuremat, vaat et vääramatut, mis annaks loomingulise tõuke suurteks ideedeks. Umbes nagu seda kunagi oli üks süvasadam, kustkaudu pidi terve maailm hakkama meie saarele randuma. Ainult ühe sadamakai rajamine pidi kogu kohaliku elu õitsele lööma. Kai sai, aga mida pole, on valged laevad!2 Kas peaks ikka soovitama vallaametnikul mõelda Talsinki-suguse projekti peale, keset Soome lahte planeeritud järjekordsele vabakaubandustsoonile, seekord tehissaarele, mis peaks tekkima Tallinna ja Helsinki vahelise raudteetunneli kaevamisel tekkinud kaevandusjääkide ladustamisest? 16 miljonit kuupmeetrit kivimeid saaks muidugi saareks kuhjata ainult siis, kui keegi seda kahe pealinna vahelist raudteetunnelit päriselt rajama hakkaks. Soome arhitekti Martti Kalliala arhitektuurikooli lõputöö, mis sellise saare välja pakub, on utoopia oma kõige pragmaatilisel kujul: selle iga aspekt on tuletatud loogilistest seostest. Kokku on lepitud heades kavatsustes, nii ei saa ju miski viltu minna! Kuigi Kalliala nimetab seda TKI-kujulist tehissaart arhitektuurseks satiiriks3, ei erine see märkimisväärselt viimasel ajal ruumipraktikates pead tõstvast n-ö diagrammiarhitektuurist, mis lihtsasti mõistetavate ja investori silmis argumenteeritud kasumlike sammude kaudu võtab oma pikantse kuju nii veenvalt, et katsu sa vastu vaielda. Sisuliselt tekib ju ladustatud prügi otsa sadu tuhandeid ruutmeetreid mereäärset kinnisvara! Kahtlustan, et mul on siiski raske midagi sellist vallaametnikule pähe määrida, ilma et ta arvaks, et on seda kunagi juba Kreisiraadiost kuulnud.
Mõneti ongi vallaametniku püstitatud küsimus selles, kas siin keset vett pulbitsenud omaette olemisel on aeg otsad kokku tõmmata ja ühineda globaalsete tarneahelate, infrastruktuuri võrgustike ja majanduskokkulepetega. Kas sillata kõik piirid, et ühendus oleks sujuv, et kõik parema elu tõttu põgenejad ka sama lihtsalt tagasi tuleks? Kas tarvitseks nüüd vette tuulepüüdjatest tara ette teha, et kinni püüda kasutuna tüütav tuul, et (teised) ikka rohkem tarbida saaks? Või tasub siiski saarest kümne küünega kinni hoida, et kas või hetkeks unustada ära, et sealpool vett on ülevoolav kriisist kriisini kulgev globaalne küla? Kas panna vägisi paisuvale maailmale piir ette, et ta siia saarele ei pääseks? Paneme selle süvasadama tabaluku taha, nagu pandi lukku kogu saar, kui siin koroonaviirus pead tõstis!
Paljude arvates on kreeklaste müütiline maailma serv just siin ja nii passin ma oma maja taga põllu pealt mööduvat rahvusvahelist Aasia-suunalist lennukoridori teatava kergendusega: ega kellelgi väga siia asja ei olegi. Selles jumala selja taga olemises ongi midagi peaaegu et anarhilist. Idee poolest võikski saar jääda väljaspoole läbipõimunud globaalseid võrgustikke ja selliselt saamegi tunda, et meil siin on lihtne elu. Seda lihtsat elu on väga lihtne ka turistidele maha müüa. Tuleb vaid tõsta ajutine klaasseinaga mikromaja väheke üksildasemasse kohta ja voilà: puutumata looduskaunis vaade! Sinna juurde kuulub veel paar omaette kooserdavat lihaveist või lammast, jalutuskäigud poollooduslikel õitsevatel niitudel ja mere ääres – neid, kes sellise idülli eest 300 eurot öö eest välja tahaks käia, on terve praamijärjekord täis!
Et sellist eskapismi nautida, peame ka ise tulema ära sealt globaalsest maailmast, väga tahtma saarele ära põgeneda ja seal end välja lülitada. Lahkun saarelt päris tihti kadestusega, et kõik, kes (ja mis) kohale jäävad, on näiliselt oma rahu leidnud ja vaikselt paika loksunud. Polegi nagu kusagile suunas vaja neid sikutada ja arendada. Aga mis minu kui pendelsaarlase jaoks on idülliline, võib mõne poejoodiku jaoks olla talumatu argipäev. Tõsi, seda lihtsat elu, mis mindki siia meelitab, on näha ainult vaadeldes, nostalgitsedes seda, mis kunagi saarel on olnud. Igas saare otsas on ette näidata lugematul hulgal pehkinud seinapalke ja vett läbilaskvaid eterniitkatuseid. Seda kõike võib näha üsnagi süngetes toonides: palk mädaneb, kui tema ümber ei ole elu, ja näib, et uus elu ei tule nii kiiresti peale, kui vana jõuab hääbuda. Aga mina ei näe selles mädanenud palgis midagi halba, pigem näen sellest kaugemale ja imetlen kohalikku isemoodi tegumoodi, puuseppade käelisi oskusi, ja tajun, kuivõrd suur sündmus oli iga tekkinud hoone või uue pere talukompleks omas ajas kohaliku (avaliku) elu kontekstis. Üksteisele elati kaasa ja elati ka üksteisega kokku! Nostalgia aitab minusugusel siia sisse sulanduda, paneb kohe maad harima ja palki vahetama.
Aga vallaametniku jaoks on see vohav mädanik muidugi probleem. See räägib ääremaastumisest; see räägib sellest, kuidas inimesed lahkuvad, janunedes millegi parema järele. Mina päris täpselt ei tea, miks nad nii väga ära tahavad. Järsku on see hõrenevas kogukonnas järjest harvemini avalduv küünarnukitunne, mis muidu elusid võiks põimida, saarele kinni naelutada? Mul on siin saarel üks elu näinud sõber, kes oleks nagu igas saare nurgas ja urkas käed külge pannud. Oma juttudega on ta ehitanud mulle uhke pildi selle saare avalikust ruumist. Ta kõneleb inimestest ja nende tegemistest. Ta suudab selle saare nii kompaktseks kokku pakkida, kõike ja kõiki kokku sõlmida. Järsku saare avaliku ruumi kujundamises ongi võti kogukonna hoidmisel?
Ärkan oma mõtetest ja sõnan otsustanult ametnikule: „Ei, saar võiks ja peaks ikkagi saareks jääma, ka tulevikus.“ Räägin talle järgemööda kõigest sellest, mis millisekundite jooksul mul peast läbi käis: kitsest, elektrist, utoopiatest, sildadest ja sadamatest, möödanikust ja mädanikust, nostalgiast ja kuuluvustundest, piiritust üleilmsest linnastumisest ja ületamatust mõttelisest merepiirist, mis ainult saare kallast valvab ja lõputust veest üldse välja teha ei taha.
JOHAN TALI on arhitektuuribüroo Molumba saarte osakonna vastutav arhitekt ning kirglik aastaringne saarekülastaja.
Päises: Jumala selja taha jäänud evangeeliumi kristlaste Saalemi palvemaja Himmiste külas.
Artikkel on avaldatud Maja 2023 sügisnumbris teemal Saared (114).
1 Ants Vill, „Sultsi saarestikukava hakkab ilmet võtma“, Õhtuleht,02.11.2017
2 Kaido Kama, „Suurprojekti kuulsusetu lõpp: mida õppida Saaremaa süvasadamast?“, Postimees, 31.08.2018.
3 „Lunch with Martti“, Archinfo, 16.03.2015.
