Siiri Vallner: IX maastikuarhitektuuri biennaal „Tomorrow Landscapes” Barcelonas

Ilmselgelt on biennaali probleemipüstitused olnud piisavalt kaasahaaravad, sest leidsin end sellelt ürituselt juba kolmandat korda. 

Biennaal koondab ühte nädalasse kolmepäevase konverentsi, näitused, ekskursioonid. Keskseks osaks on Rosa Barba preemia, mille 10 finalisti alati esimesel päeval oma töid esitavad. Silmatorkavalt esil oli adapteeruvate maastike loomine – lahendused, mis ei ehita inimese ja looduse vahele barjääre, vaid aitavad loodusjõude lepitada. Mõjuva ettekande tegi Georges Descombes Šveitsi jõeoru taastamise projektist. 1960-ndail kanalisse surutud jõgi tekitas aina enam probleeme ja olukorra leevenduseks tuli see tagasi vabasse voolusängi lubada. Autorid ei lihtsustanud probleemi (enne halb, nüüd hea), vaid näitasid oma tööd kogu selle vastuolulisuses. Ilmselt läks see suhtumine paljudele korda, sest nemad said publikupreemia. 

Peapreemia läks Londoni olümpiapargile (Hargreaves Associates) – rohelisele infrastruktuurile, mille rajamisel peeti silmas suuresti selle olümpiajärgset elu. Hea projekt, aga võrreldes biennaali üldise mentaliteediga mõjus pigem etableerunult.

Üsna teistmoodi teema oli Schipholi lennujaama kõrvale rajatud akustiline maastik (H+N+S), mille peamine eesmärk oli redutseerida õhkutõusvate lennukite tekitatavat müra. Sekka oli näha ka tavapärasemaid projekte, mille peatähelepanu oli atraktiivsel kujundusel ja sotsiaalsel kaasamisel, nagu näiteks The Goods Line Sydneys või Superkilen Kopenhaagenis. Biennaalil näeb alati ka mõnda elavat klassikut, seekord oli inspireeriva ettekandega kohal Alexandre Chemetoff – mees arhitektuuri ja maastiku ristumispunktist. 

Biennaali mitteametlik osa on Barcelona linn ise. Linnaplaneerimise musterlinnast on alati midagi õppida. Kahele projektile pööraks siinkohal rohkem tähelepanu.

Superilla ehk ühendkvartal

Autoliikluse radikaalseks vähendamiseks kesklinnas katsetab Barcelona ühendkvartali ideed. Alates septembrist käib esimene test – Poblenou’s on 3 x 3 Cerdà kvartalit kergliikleja eelisõigusega (ala ca 400 x 400 m), autod ei saa siit otse läbi sõita ja kiirus on piiratud 10 km/h. Niisugust skeemi plaanitakse kasutada kogu kesklinna alal. Sel juhul jääks tavapärasele autoliiklusele ainult iga kolmas tänav ja 160 ristmikku kesklinnas vabaneks läbisõitvatest autodest ning muutuks uuteks linnaväljakuteks. Esimese eksperimendi asukoht ei ole väga intensiivse liiklusega piirkonnas ja ümberkorraldus on tehtud lihtsate käepäraste vahenditega nii, et selle mõju pole suur. Kogu protsessi on linn plaaninud läbi viia katse-eksituse meetodil, st tegevuse käigus vigadest õppides ja inimeste reaktsioonide järgi plaani korrigeerides. Kui see tõesti teoks saab, on muutus linnas põhjapanev (vaata skeeme).

Plaça de les Glòries Catalanes

Suurte plaanidega võivad kaasneda suured läbikukkumised. Tähelepanu väärib see, kui vigu võetakse kiiresti analüüsida ja parandada. Eelmine kord Barcelonas käies näidati Diagonaali ja Meridiaani lõikumispunktis olevat Plaça de les Glòries’t – olümpiaks valminud megaprojekti trammi, metroo, autode ja pargiga (foto päises). Tookord kuulsime, et see on siiski osutunud linnaehituslikuks veaks, ei tööta kaasa ümbritseva linnaruumiga ja tuleb ümber teha. Nüüd selgus, et see polnudki niisama suusoojaks jutt: 2014 toimus uus võistlus, mille võitis Agence Teri lahendus ja nüüd on ümberehitus täies hoos. Plats on nelja linnaosa ühenduskohas – siin asuvad Barcelona üheks sümboliks kujunenud Jean Nouveli Torres Agbar ning sama jõuliseks maamärgiks pürgiv Mercat Encantsi vanakraamiturg oma kuldselt peegeldava varikatusega. Uue lahendusega on algusest peale ümberkaudseid inimesi kaasa tõmmatud. Ehituse ajaks on rajatud sümpaatsed ajutised ruumilahendused, et juba varakult tekiks uue ruumi kasutamise harjumus. Ajutised lahendused on madala profiiliga, aga nutikad – näiteks on suurtes nummerdatud tünnides kohale toodud puud, mida praegu saab vastavalt ehituse käigule ümber tõsta, aga hiljem istutatakse rajatavasse parki.

Kõik, kes järgmist, 2018. aasta biennaali plaanivad külastada, saavad nende kahe projekti edenemist kohapeal näha. Eestis puudub praegu selline suuremõõtmeline ja sisuline lähenemine maastikuarhitektuurile, nagu Barcelona biennaal esile tõstab, aga ega see nii jääda ei saa.

Avaldatud 2017.a. suvenumbris (nr 89-90)