Sille Pihlak ja Siim Tuksam: sindlinahk kui maastik – maamärk

RIIA TÄNAVA SILLA JA TUNNELI VÕISTLUSE VÕIDUTÖÖ

Kuidas muuta liiklussõlme, mis hetkel autodeta liiklejaid eemale tõukab, kutsuvaks ja nauditavaks? Kas seda on võimalik kuidagi saavutada liiklejate läbilaskevõime, teepikkuse, detsibellide või luumenite abil? Või on äkki arhitektuuril ka mingisugune roll, mida ei saa numbriliselt mõõta, mis just soovitud eesmärki täidab? Linnaruumis liikumine võiks elementaarsel tasandil olla sujuv ja takistusteta, ideaalis võiks keskkond pakkuda aga ka vaheldusrikkaid kogemusi. Nii lühenevad tunnetuslikud vahemaad ja ehk käivad inimesed selle tulemusel rohkem jalgsi.

Silla, tunneli ja neid ümbritseva avaliku ruumi kujundamisel oleme lähtunud
selgestimõistetavusest ja sujuvast liikumisest. Meie loodud kooslus ei domineeri, aga eristub.
Kutsub ennast otseselt kogema, mitte kaugelt imetlema.

Üldiselt on hea, kui teekonnale jäävad mõned eristuvad objektid, mis jaotavad pika teekonna hoomatavateks lõikudeks. Nendeks võivad olla maamärgid – silmapaistev avalik hoone, sild, skulptuur; või maastikud – park, küngas, jõgi. Olukorras, kus Pauluse kiriku näol on vahetus läheduses dominantne maamärk, otsustasime silla ja tunneli vormida ühtseks maastikuliseks ansambliks. Meie loodud kooslus ei domineeri, aga eristub. Kutsub ennast otseselt kogema, mitte kaugelt imetlema.

Tunneli kesklinnapoolne ots on lehtrikujuline, avar ja kutsuv ning moodustab tunneli ja silla kohtumispunktis hubase, poolkaetud platsi, kus on istumisvõimalused ja perspektiivne koht jagatud jalgrataste (city bike) parklale. Suurte teede, Riia ja Vaksali tänava ristumispunktis, Hektori hosteli ja Apraaditehase läheduses oleks hea asukoht sellisele teenusele. Maarjamõisa-poolses tunneli otsas on sissepääs lahendatud hoogsa lõikega, mis juhatab kergliikleja sujuvalt tunnelisse, tekitamata kõrgeid vertikaalseid tugimüüre ja seinu.

Soovitud tulemuse saavutamiseks pakkusime välja tunneli ja silla käsipuu jaoks ootamatu materjali ‒ puitsindli. Soomuspind loob sujuva ühenduse silla ja tunneli vahel. Liites traditsioonilised teadmised sindli kasutamisest ja tänapäevase tehnoloogia, nii projekteerimises kui ka tootmises, on võimalik sindlit rakendada uudsel viisil..


Sindlinaha osad koosnevad paneelidest, mis hõlpsasti vahetatavad on. Samuti on puitmaterjal
immutatud vahenditega, mis ei lase kritseldusel sisse imenduda, vaid jääb pinnale – seega on
materjali puhastamine hõlbustatud

Lisaks vormiloomele soovisime rõhutada puidu tundlikkust keskkonnateguritele. Sindleid toonitakse viies varjundis hõbedast meetoonini, vastavalt neile langevale UV-kiirguse hulgale. Selle tulemusel sulandub hall puit lageda taeva all betoonelementidega, tunneli sees tekkib aga soe ja hubane atmosfäär, mida toetab sindlinaha kumer vorm ja valgustuslahendus.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.