Sille Pihlak ja Siim Tuksam: sindlinahk kui maastik – maamärk

RIIA TÄNAVA SILLA JA TUNNELI VÕISTLUSE VÕIDUTÖÖ

Kuidas muuta liiklussõlme, mis hetkel autodeta liiklejaid eemale tõukab, kutsuvaks ja nauditavaks? Kas seda on võimalik kuidagi saavutada liiklejate läbilaskevõime, teepikkuse, detsibellide või luumenite abil? Või on äkki arhitektuuril ka mingisugune roll, mida ei saa numbriliselt mõõta, mis just soovitud eesmärki täidab? Linnaruumis liikumine võiks elementaarsel tasandil olla sujuv ja takistusteta, ideaalis võiks keskkond pakkuda aga ka vaheldusrikkaid kogemusi. Nii lühenevad tunnetuslikud vahemaad ja ehk käivad inimesed selle tulemusel rohkem jalgsi.

Silla, tunneli ja neid ümbritseva avaliku ruumi kujundamisel oleme lähtunud
selgestimõistetavusest ja sujuvast liikumisest. Meie loodud kooslus ei domineeri, aga eristub.
Kutsub ennast otseselt kogema, mitte kaugelt imetlema.

Üldiselt on hea, kui teekonnale jäävad mõned eristuvad objektid, mis jaotavad pika teekonna hoomatavateks lõikudeks. Nendeks võivad olla maamärgid – silmapaistev avalik hoone, sild, skulptuur; või maastikud – park, küngas, jõgi. Olukorras, kus Pauluse kiriku näol on vahetus läheduses dominantne maamärk, otsustasime silla ja tunneli vormida ühtseks maastikuliseks ansambliks. Meie loodud kooslus ei domineeri, aga eristub. Kutsub ennast otseselt kogema, mitte kaugelt imetlema.

Tunneli kesklinnapoolne ots on lehtrikujuline, avar ja kutsuv ning moodustab tunneli ja silla kohtumispunktis hubase, poolkaetud platsi, kus on istumisvõimalused ja perspektiivne koht jagatud jalgrataste (city bike) parklale. Suurte teede, Riia ja Vaksali tänava ristumispunktis, Hektori hosteli ja Apraaditehase läheduses oleks hea asukoht sellisele teenusele. Maarjamõisa-poolses tunneli otsas on sissepääs lahendatud hoogsa lõikega, mis juhatab kergliikleja sujuvalt tunnelisse, tekitamata kõrgeid vertikaalseid tugimüüre ja seinu.

Soovitud tulemuse saavutamiseks pakkusime välja tunneli ja silla käsipuu jaoks ootamatu materjali ‒ puitsindli. Soomuspind loob sujuva ühenduse silla ja tunneli vahel. Liites traditsioonilised teadmised sindli kasutamisest ja tänapäevase tehnoloogia, nii projekteerimises kui ka tootmises, on võimalik sindlit rakendada uudsel viisil..


Sindlinaha osad koosnevad paneelidest, mis hõlpsasti vahetatavad on. Samuti on puitmaterjal
immutatud vahenditega, mis ei lase kritseldusel sisse imenduda, vaid jääb pinnale – seega on
materjali puhastamine hõlbustatud

Lisaks vormiloomele soovisime rõhutada puidu tundlikkust keskkonnateguritele. Sindleid toonitakse viies varjundis hõbedast meetoonini, vastavalt neile langevale UV-kiirguse hulgale. Selle tulemusel sulandub hall puit lageda taeva all betoonelementidega, tunneli sees tekkib aga soe ja hubane atmosfäär, mida toetab sindlinaha kumer vorm ja valgustuslahendus.

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.