Jaak-Adam Looveer. Ruumikunstnik bürokraatia vahenditega 〉Küsis Toomas Paaver
Ruumiamet kui hea elukeskkonna võti 〉Ivo Jaanisoo, Kaja Pae, Veronika Valk-Siska
Kokku leppimisest ehk kuidas meil pole ikka veel ruumiseadust 〉Indrek Rünkla
Mõtestatud ruumiloome menetluskultuuri virvarris 〉Endrik Mänd
Andmepõhine parkimisnormatiiv 〉Tõnis Arjus
Nõustik ‘Tervisklik tänav Tartus’ 〉Karin Bachmann
Mis uut, Vilnius? 〉Tõnis Savi, Kevin Villem
Taktikaline urbanism – tulevikulinnade katseklaas meie koduõuel 〉Hannes Aava
Milleks meile tänav? 〉Ave Habakuk
Putukad ja väil 〉Paco Ulman
Klindipargi võidutööst loomaökoloogi pilgu läbi 〉Tuul Sepp
Uus ringreaalsus 〉Helena Rummo, Elina Liiva
Mustermajad ja majamustrid 〉Renee Puusepp
Tänavarahutus
Eesti linnades on viimasel kümmekonnal aastal olemuslikud muutused keerelnud ümber tänavaruumi. Soovime, et peale liiklussoone oleks tänav ka avalik ruum – ruum viibimiseks, mõttevahetuseks, kohaks, kus inimelud kohtuvad ja ühiskond end vormib. 2010. aastal algatasid tänavaruumi pöörde asumiseltsid, enamasti mõne entusiastist professionaalse ruumilooja eestvedamisel. Nüüdseks on vabakondadest liikvele läinud söakus nõuda, et linn oleks elamiskõlbulik, omandanud linlaste seas märksa laiema kõlapinna. See omakorda annab linnaplaneerijatele tuge linnaga julgemalt ringi käia.
Meie ühise ruumi struktuur peegeldab ühiskonda ehk paremini kui miski muu. Kui räägime siiretest ühiskonnas, siis võime öelda, et rahutus tänavate pärast on justkui pinnavirvendus alles ruumilist vormi otsivale nüüdisaegsuse väljendusele. Kõneldes keskkonnakriisist, nimetavad sotsioloogid vajadust suuremahulise ühiskondliku pöörde järele, et nihutada sotsio-tehnilised süsteemid nii ökoloogiliselt kestlikule kui ka ühiskondlikult õiglasele arengurajale. Sotsioloog Laur Kanger ja ajaloolane Johan Schot nimetavad seda teiseks suureks siirdeks pärast tööstusühiskonna teket. Sarnast, ehk pisut lühemat sammu astub Euroopa Liit, kes on sidunud roheleppe elluviimise inspireeriva, kestliku ja kaasava elukeskkonnaga loomisega. Seetõttu on Maja juhtfraas “tänavarahutus” figuur, mis tähistab märksa laiemaid siirdeid. Radikaalsed muutused ühises ruumis pole mitte rohepöörde järellainetus, vaid viis kuidas rohepööre ellu viia.
Linlase ihalus elamiskõlbuliku, tervisliku linna järele, mille allhoovus on kestlik ja kaasav ühiskond kulmineerusid 2021. aasta kohalike omavalitsuste valimiste keskse teemana. Samal aastal alustasid nii Tallinnas kui ka Tartus tööd ruumiloome osakonnad. Aina enam näeme vältimatuna riigi ruumiameti loomist ja tervikliku elukeskkonna käsitlemist riigi tasandil. Kohalikus omavalitsuses või riigis tegutsevate ruumiloojate töö on vaadata linna või riiki laiema pilguga ja alles kujustada ühiskondlikku intuitsiooni ja kutsuda ellu muudatusi. Teisest suurest siirdest kõnelejad toovad välja, et pöördeline muutus peab hõlmama süsteeme tervikuna, st üksteist toetavaid tehnoloogilisi, majanduslikke, poliitilisi, argielulisi ja kultuurilisi uuendusi, ja nõuab märksa radikaalsemat kujutlusvõimet. See kõik on avaliku sektori ruumiloojale senini suurim proovikivi.
Linnades, kus arendussurve on väga suur – langetatakse tuhandeid ruumiotsuseid aastas – on vaja leida mõttekaaslasi ja jagada vastutust. Kohaliku omavalitsuse roll on ka hea avaliku ruumi võimaldamine professionaalse koostöö ja ekspertide kaasamisega. Siin on heaks abimeheks arhitektuurikonkursid, mis aitavad analüüsida võrdlevaid ruumilahendusi, kuid ühtlasi ka prototüüpida: katsetada uudseid formaate, rõhuasetusi, tehnoloogiaid ja võimalusi, mille näiteks on Põhja-Tallinna musterlasteaedade võistlus ja klindipargi visioonikonkurss. Tartus korraldatud parkimisnormatiivi analüüs illustreerib, et just avaliku sektori arhitekt peab küsimuse alla seadma ruumiloome tavasid, mille lähemal uurimisel selgub, et neil puudub tõepõhi.
Linna ruumiloome ei ole selge alguse ja lõpuga projekt, vaid pidev protsess, sealjuures nurjatult aeglane. Muutuste teekond eduni on ebaühtlane ja sellises heitlikus olukorras asetub avaliku sektori arhitekt suuresti võimaldaja rolli: igapäevatööks looming bürokraatia vahenditega. Arutledes modernistliku linnaplaneerimise lüüasaamise üle, kirjutab arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Pier Vittorio Aureli, et seda tulisemalt peame võitlema! Pidades silmas, et ruumiloome ei tohi minetada oma sügavalt ühiskondlikku vastutust. Selline on nüüdisaegse avaliku sektori arhitekti töö: seada ühiskonna ja elukeskkonna plaanis südikaid ja suure kujutlusjõuga eesmärke.
Peatoimetaja Kaja Pae ja toimetaja Urmo Mets koostöös Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome meeskonnaga
Jaanuar, 2023
