Ruumiamet kui hea elukeskkonna võti

Miks 21. sajandi Eesti ei saa enam jätkata ilma ruumiametita ja milliseid väärtuseid uus amet loob?

Ehitus- ja kinnisvaravaldkonnaga on otseselt seotud ligi veerand kõigist Eesti ettevõtetest. Et meid saaks ümbritseda kvaliteetne ruum, peavad kõik need firmad ja inimesed tegutsema ühtselt ja koordineeritult. Kuid kes peaks seda juhtima? Avalik sektor loob tingimused, et see looming viiks ellu ühiskondlikke huve. Nii keskvalitsus kui ka kohalik omavalitsus täidavad oma rolle. Keskvalitsus tagab ühtse õigusraamistiku ning selleks, et suunata head üleriigilist ruumiloome praktikat, kujundatakse rahastusmeetmeid ja kvaliteedikriteeriumeid, arendatakse infosüsteeme ja andmebaase, koostatakse juhendeid, koolitatakse, tellitakse uuringuid, luuakse strateegilisi kavasid jpm. Kohalik omavalitsus teeb oma territooriumil peamiselt üksikotsuseid, tagamaks nii üleriigiliste kui ka kohalike huvide tasakaalu. Paraku sünnib ikka ja jälle näiteid läbimõtlemata ruumiotsustest, mille tagajärjeks on peale paljude kasutajate huvide eiramise ka ressursside ebatõhus kasutamine. Siin ei tasu otsida süüdlasi, vaid eeskätt parandada koostööd riigi, kohaliku võimu ja ettevõtjate vahel.

Kuidas sünnib kvaliteetne ruum?

Eesti haldussüsteem on väga tsentraliseeritud. Kui Soomes või Taanis moodustab omavalitsuste töötajate arv kogu avalikust sektorist umbes kolmveerandi ja ülejäänu keskvalitsus, siis Eestis on vahekord vastupidine. Eesti omavalitsused on keskvalitsusest suures sõltuvuses ka rahaliselt. Ruumipoliitika aruteludes tuuakse aeg-ajalt välja vajadus jätkata haldusreformi maakonnapiirideni, kuid suhtelises vaates ei aita haldusjaotuse ümbermängimine omavalitsustele ressurssi lisada. Meeldigu see meile või mitte, järgmisi otsustavaid samme ruumipoliitikas tuleb teha Eesti tsentraliseeritud võimujaotust arvestades. Märgakem võimalike murekohtade kõrval võimalusi. Kesksed lahendused võimaldavad ühtsel moel ellu viia laiemaid ühiskonna arenguvajadusi. Kriisiaastatest tekkinud uute riiklike ja rahvusvaheliste ülesannete lahendamisest sõltuvad näiteks meie julgeolek, keskkond, rahvatervis ja majandusedu. Paljud neist ülesannetest jõuavad ruumiotsustesse. Lähiajast saab välja tuua vajaduse arendada taastuvenergiatootmist, elektrivõrke, tõhusaid kaugküttevõrke, renoveerida maju, haiglaid, arendada sõjalise kaitse taristut jpm. Mida ühtsemalt see üle riigi toimub, seda tõhusamalt ja rohkem kvaliteedile orienteeritult ning järjepidevamas ettevõtluskeskkonnas saavad meie ettevõtjad tegutseda. Ehkki Eestis võib leida tõepoolest ka väga erinevaid omavalitsusi (näiteks Tallinna linna ja Kihnu valla võrdlemine on keeruline), on siiski paljud omavalitsuste suuremad probleemid, nagu valglinnastumine, vanalinnade väljasuremine, rahvastiku arvu kahanemisega seotud küsimused ja renoveerimistarvidus omased paljudele omavalitsustele. On üsna ilmne, et nende küsimuste iseseisev lahendamine käib enamikule omavalitsustest üle jõu, eriti kui meenutame, et kogu Eesti peale kokku on 79 omavalitsustes tööl vaid 25 kutsetunnistusega arhitekti ning piiratud arv planeerijaid.

Kärdla keskväljaku 3D kaksiku vaade: ruumilist arengut toetavad paljud erinevatest riiklikest allikatest pärinevad toetused, mis ei ole omavahel koordineeritud ja mille tervikpilti ei halda keegi. Lisaks on ruumiandmed jaotunud MKM-i, RaM-i ja Maa-ameti vahel.

Omavalitsuste kehvad investeerimisvõimalused ei tähenda ruumiotsuste puudumist. Ruumikvaliteeti mõjutab iga kehtestatud planeering või antud ehitusluba, ühistranspordipeatus või graafiku ümberkorraldus, avaliku ruumi korrashoid, jäätmehooldusleping, avalike teenuste paiknemine jne. Kõige olulisemana tuleb näha nende otsuste omavahelisi seoseid. Eesti ruumiotsuste tegemine 79 lähenemise põhjal on suur raiskamine. Kuigi töötajate arvu ja eelarve põhjal on Eesti halduskorraldus väga keskvalitsusekeskne, siis ruumipoliitikas see ei väljendu. Ruumiotsuste suunamisega tegeleb terve hulk ministeeriume ja riigiasutusi ning ruumiloomega seotud ülesandeid on erinevate ministrite portfellides, riigiasutustes ja riigikogu komisjonides. Järelikult on ruumipoliitika võtmeotsused küll tsentraliseeritud, kuid kesktasemel sellegipoolest hajutatud, mis meie väikese rahvaarvu ja üldiselt tõhusa riigikorralduse vaates häid tulemusi ei too.

Ruumiloomeprotsesside juhtimise töövahendid: formaalsed (vasakul) ja informaalsed, reastatud sekkumisviisi järgi. Matthew Carmona (2017)

Peale selle, et ruumiloomeküsimused on riigis killustunud, ei ole riigi tasandil kellegi ülesandeks kujundada terviklikku ja kvaliteetset elukeskkonda. Ometi on vabariigi valitsuse arengustrateegia „Eesti 2035“ üks viiest alustalast „kõigi vajadusi arvestava, turvalise ja kvaliteetse elukeskkonna“. 2023. aasta alguses ilmavalgust näinud riigikantselei „Rohepöörde tegevusplaanis 2023-2025“ seab kvaliteetse elukeskkonna üheks kolmest põhieesmärgist. Praeguse seisuga jääb nendes dokumentides lahtiseks, kuidas ja milliste tegevustega me holistilise ja kvaliteediküsimusi rõhutava elukeskkonnani jõuame. Vähim, mida saaksime kohe teha, on luua erineva tasandi otsustajatele abiks tugeva ruumiloome kompetentsiga riigiasutuse: ruumiameti. Tähelepanu väärib, et ruumiametisarnane riiklik üksus on loodud ka tunduvalt tugevama kohaliku võimuga riikides, neist lähima analoogina Boverket Rootsis, kus tegutseb teiste hulgas ka Rootsi riigiarhitekt.

Ruumiameti tööd võib võrrelda mitmel pool Euroopas sisse seatud riigiarhitektibüroodega. Hollandis on riigiarhitekt ametis olnud juba paarsada aastat, viimastel aastakümnetel on riigi- või regiooniarhitekt ametisse nimetatud Flandrias, Iirimaal, Šotimaal, juba mainitud Rootsis ja mujal. Ka Austraalia ja USA osariikides on pikaaegne riigiarhitektide traditsioon. Kuigi nende tegevus ei kattu täpselt Euroopa mudeliga, näitab see valitsuste pühendumust ruumiloome edendamisele ning avaliku sektori ja laiema üldsuse ruumipädevuse tõstmisele. Põhjus riigiarhitektibüroode või teiste ruumiametisarnaste üksuste loomiseks on üsna selge: ainuüksi ruumilise planeerimise ja ehitusalane õigusruum, üldplaneeringute olemasolu, detailplaneeringute menetlemine, ehituslubade väljastamine või muud praeguseks reguleeritud protsessid ei paku kõike vajalikku, et luua head ehitatud keskkonda. Ruumiline planeerimine ja ehituse reguleerimine ei tähenda automaatselt kvaliteetset ruumiloomet. Miinimumnõuded aitavad vältida valesid otsuseid, kuid parimate lahendusteni jõudmiseks vajame oluliselt rohkem pühendumist. Seetõttu on riigi ruumiloome võimekuse parandamine ja ruumiametilaadsete meeskondade töö nii kohalikul kui ka keskvalitsuse tasandil kriitilise tähtsusega kestlikuma ehitatud keskkonna kujundamisel.

Heade ruumiotsuste tegemiseks on vaja tervikpilti

Ruumipoliitika kujundamist ja elluviimist korraldavad väga erinevad haldustasandid ja sektorid, keeruline on sünkroniseerida sedavõrd paljude asjaosaliste koostööd. Ometi on teiste riikide riigiarhitektibürood suutnud tuua ühe laua taha erinevaid ruumiloome eest vastutavaid riigiasutusi ja veenda neid kvaliteedieesmärkide läbivas järgimises ning korraldanud laiapõhjalisi arutelusid mitmesuguste ruumilahenduste üle, mis arvestaks võimalikult paljude sihtrühmade huvidega. Riigiarhitektide algatused ja tegevused on seega avardanud ühiskonna üldisemaid koostöövõimalusi, mis on paremate ruumilahenduste vajalikuks aluseks ning viivad tõhusama ja paremini korraldatud halduseni.

Ministeeriumite, ülikoolide ja erialaliitude vahel sõlmitud kokkuleppes „Ehituse pikk vaade 2035“ on eesmärgistatud tegevusena esitatud kohalike omavalitsuste pikaajalise kavandamise suutlikkuse parandamine, seda nii ruumiliste planeeringute kui ka investeeringute osas. Planeeringutega suunatakse maakasutust kvaliteetsema ruumi suunas, investeeringute ja toetustega näidatakse eeskuju nende nõuete täitmisel. Levinud näited vastupidisest ehk ruumipimedatest otsustest on riigi või omavalitsuse ehitiste kavandamine esimesele käepärasele kinnistule ning riikliku või ühiskondliku tähtsusega kinnisvara tingimusteta müük. Ilma strateegilise perspektiivita on lühiajaliste üksikotsuste tulemus kesine sidumata ruum, mille potentsiaal jääb terveteks põlvkondadeks kasutamata.

Sageli kordub stsenaarium, kus kahaneva rahvaarvuga linnas on otsustatud ehitada uus koolihoone, pahatihti linna äärde, selle asemel et rekonstrueerida mõni ajaloolise väärtusega kesklinna hoone. Otsus hüljata ja mitte renoveerida Kohtla-Järve uue riigigümnaasiumi rajamisel Eesti 1930. aastate kooliarhitektuuri säravaim teos, Anton Soansi kavandatud koolihoone, on vaid üks näide üheplaanilistest ja ühiskondlikku ning majanduslikku tervikpilti mitte arvestavatest otsustest. Kahanemisega kimpus Valga ehitas hiljuti uue kutseõppekeskuse linna äärde, seda ajal, kui muinsuskaitseamet otsib võimalusi tühjenevaid linnakeskusi päästa projektiga „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine ja kohalik areng kultuuripärandi kaudu“ ning riik toetab ajaloolise Valga-Valka linnasüdame rekonstrueerimist ja elustamist. Erinevate riigiasutuste investeeringute vastuolulisus ja koordineerimatus nendes näidetes mitte üksnes ei raiska ressursse, vaid jätab eestlased ilma kvaliteetsest, inimesi ja kogukondi ühendavast ja võimestavast elukeskkonnast.

Tänu Eesti Arhitektide Liidu pikale ettevalmistustööle valminud Salto arhitektide projekteeritud Paide riigigümnaasium (2021) on hea näide keskkonnast, kus koostoimivad Davosi deklaratsiooni kvaliteedikriteeriumid. Ruumiameti ülesanne oleks muu hulgas luua eeldused niisuguste terviklike lahenduste sünniks. Foto Tõnu Tunnel

See-eest 2021. aastal valminud Paide riigigümnaasium on hea näide mitmekülgsest, Eesti ühiskonna ning majanduse kitsaskohti terviklikult käsitlevast ruumilahendusest. Esialgu peeti riigigümnaasiumi loomist aastakümneid uut kasutust oodanud ajaloolises kesklinna koolihoones võimatuks (muu hulgas eeldas kavandatav õpilaste arv suuremat hoonet) ning Paide uus riigigümnaasium sooviti rajada äärelinnas asuvasse nõukogudeaegsesse tüüpkoolimajja. Tänu selle eest, et haridus- ja teadusministeerium, Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ja muinsuskaitseamet leidsid Vallimäe veerel paikneva ajaloolise koolihoone kasutuselevõtul ja laiendamisel ühise keele, võlgneme arhitektide liidu aastatepikkusele pühendunud vabatahtlikule tööle. Niisugune entusiasmile lootmine pole jätkusuutlik ega Eesti mastaabis mõeldavgi, kuid Paide riigigümnaasiumi õnnestunud näide annab aimu, kui väärtuslikku keskkonda aitab luua ruumiloome tervikpilti eviv ruumiamet. Vana koolimaja kasutuselevõtt toob tühjenevasse Paide vanalinna elu, koolimaja on hõlpsamini ligipääsetav, soosib jalgsi liikumist ja toimib kogukonnakeskusena, rääkimata kõrgetasemelisest esteetilisest tulemusest, millega vana ja uue hoone ansambel Paide elukeskkonda rikastavad, ning nüüdisaegsest õpiruumist. Võib öelda, et selle tervikliku lahenduse puhul on Davosi deklaratsiooni kvaliteetse ruumi põhimõtteid – juhtimine, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohataju ja ilu – käsitletud veenval ja sünergilisel viisil.

Foto Terje Ugandi

Kohaliku tasandi ruumiotsused on suuresti dikteeritud keskvalitsuse tingimustest. Õigusaktides nähakse detailideni ette, milline lahendus tuleb toetusega saavutada. Investeeringute puhul sõltub läbirääkimisruum riiklikust tellijast. Riik järgib üldjuhul omavalitsuste ja teiste osapoolte kaasamise head praktikat, kuid see iseenesest ei taga lõpptulemuse kooskõla. Riik annab segaseid sõnumeid, suunates kohaliku omavalitsuse ruumiotsuseid liiga paljudest kohtadest. Peale selle, et riigiasutused ja riigi äriühingud teevad üle Eesti ise investeeringuid, antakse toetusi, kooskõlastusi, erinevaid õigusi maakasutuseks ja ehitamiseks, tehakse kinnisvaratehinguid ja kogutakse ruumiandmeid. Ühes tüüpilise väikelinna keskuses leiab pikalt otsimata riigi toetusega ehitatud, renoveeritud või restaureeritud hooneid, laiendatud kaugkütte-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustikke, uuendatud tänavaid, kohati ka uue keskväljaku, riigimaja või üürielamu. Tingimused ja otsuste aluseks olevad andmed määratakse paljudes erinevates riigiasutustes (vt skeem).

Fragmenteeritud keskvalitsuse ruumiotsusest ei teki tervikpilti. Kvaliteetsemaks ruumiloomeks ei pea koondama kõiki ülesandeid, kuid on vaja suurendada keskset koordinatsiooni.

Näiteks rekonstrueerimiseks annavad riigiasutused erineval moel sarnaseid toetusi, kohati dubleerivad neid ka kohalike omavalitsuste algatused. Mõned õnnestunud terviklahendused, nagu näiteks Elva keskväljak ja rannapromenaad teevad küll rõõmu, kuid riigi huvides ei tohiks need jääda üksikjuhtumiteks. Hoopis tõhusam oleks kujundada toetused üksteist täiendama, tagades parema, tervikliku elukeskkonna. Riigi ruumiloome tingimuste ja sõnumite eest peab vastutama üks vastava eesmärgiga loodud koordineeriv üksus – roll, mida saab edukalt kanda ruumiamet.

Fragmenteeritud keskvalitsuse ruumiotsustest ei teki tervikpilti. Kvaliteetsemaks ruumiloomeks ei pea koondama kõiki ülesandeid, kuid on vaja suurendada keskset koordinatsiooni.

Elva keskväljak ja rannapromenaad. Ülle Maiste, Diana Taalveldt, 2020. Foto Ragnar Vutt

Ruumiameti kui ühtse kompetentsikeskuse vajadust on juba aastaid rõhutatud nii era- kui ka avalikus sektoris. Mõjusalt toodi see esile 2017. aastal riigikantselei ellu kutsutud ruumiloome eksperdirühmas ja sellele järgnenud riiklikes töörühmades. Nüüdseks on idee oma koha leidnud erinevates ametlikes dokumentides. Ruumiametiga ei suurendata riigiaparaati – edu toob juba olemasolevate funktsioonide koondamine. Ilmselge sünergiaga toimivad ülesannetena koos riigi maa- ja kinnisvarapoliitika rakendamine, investeeringute suunamine, osalemine planeeringute koostamises, erinevate maatoimingute korraldamine, ruumiandmete kogumine ja väärindamine, digitaalsed menetluskeskkonnad, toetuste andmine, nõustamine, koolitamine ja rahvusvaheline riigi ruumiliste huvide esindamine. Amet hoidub kohalike otsuste tegemistest, kuid pakub sealsetele otsustajatele parima eksperditeadmise ning värskeimate andmete põhist tuge.

Lisaks paremale avalikule haldusele ning tegevuste koordineeritusele on vaja erinevaid pooli kaasavat visiooniloomet ja Ruumiamet soosiks sedagi. Teiste riikide näidetest võib tuua Hollandi riigiarhitekti ellu kutsutud projekti Panorama Netherlands, mis käsitleb Hollandi ruumilist tulevikku aastani 2050. Sedasorti projektid ei asenda ametlikke haldusaktisarnaseid kokkuleppeid, nagu üleriigiline planeering, küll aga tõukavad tagant arutelu uutmoodi käsitluste ja lahenduste üle kohalike elanike, omavalitsuste ja erasektori seas üle riigi. Roheleppe ja elukeskkonna sidumiseks loodud interdistsiplinaarse algatuse „Euroopa uus Bauhaus“ eesmärk on luua inspireerivat, jätkusuutlikku ja kaasavat elukeskkonda. Kliimakriisi küsimus on suuresti küsimus uuest, kestlikust ruumiloomest ja eeldab seega juba eos inimtegevuse ja kultuuri käsitlemist ruumilises vaates. Asjata pole Ursula von der Leyen nimetanud „Euroopa uut Bauhausi“ roheleppe hingeks.

Eesti ruumiamet saab pakkuda samasugust, 21. sajandil vältimatut integraalset vaadet elukeskkonnale ning olla tugeva kõlapinnaga autoriteetne üksus, kelle läbimõeldud ruumiotsustele ja heale nõule saab alati loota nii keskvõim, kohalik võim kui ka erasektor ja laiem avalikkus.

 

IVO JAANISOO on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehituse asekantsler.

KAJA PAE on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja.

VERONIKA VALK-SISKA on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi elamuvaldkonna juht.

Artikkel on avaldatud 2023 talvenumbris (111), teemal “Tänavarahutus“.

Päises Paide riigigümnaasium. Salto arhitektid, 2021. Foto Terje Ugandi

JAGA