Tõnis Arjus: Tartu nõudlikkuse kasv

MÕTTEMUUTUS

Selle mõttekäigu algusaeg jääb aastasse 2012, aega, kui ühiskond oli jõudnud majandussurutise järgsesse situatsiooni – majandus oli küll taastunud, ent mõttelaad endine, tõrjudes kõike, mis näis liiast, taludes vaid hädapärast.

Eelarve joone taha jäid projektid, mis ei käsitlenud asfaldiauke, lagunevaid koole ja lasteaedu. Ka lisandväärtust pakkuvad projekti osad jäid eelarvest välja. 

Sellisel hetkel polnud lihtne seada eesmärgiks parendada avalikku ruumi  ja muuta tänavaruum inimsõbralikumaks, mitmekülgsemaks. Linnaruumi esteetilise ja funktsionaalse terviku loomine oli veelgi hoomamatum ülesanne.

Keeruline oli selgitada toonasele linnapeale, mida ma mõtlen sotsiaalse ruumi all. Küllap tekitas see sõnade kombinatsioon temas hoopis teist laadi mõtteid, kuna sotsid olid sel hetkel veel opositsioonis. Ja kuna kõik need mõtted käisid ikka linnaruumi tõeliste kasutajate ehk mitte autokasutajate vaatevinklist, siis näisid need paljudele  progressi piduritena.

Nüüd oleme täiesti erinevas situatsioonis.

Kodanikud vaidlustavad linnaosi läbivate magistraaltänavate kavandeid ja mitmerealiste suurte mahapööretega sildade projekte, nõuavad, et tänavate rekonstrueerimisel mõeldaks enam väikelastele, haljastusele ja pinkidele.

Linnavalitsus kuulab neid, teeb need mõtted teoks ja veel enam, rajab kilomeetrite viisi kergliiklusteid, kaasab (maastiku)arhitekte tänavate projekteerimisse, et tagada mitmekülgseid ja toimivaid lahendusi, loob uusi võimalusi aja veetmiseks avalikus ruumis ning toetab igas mõttes aktiivset linnaruumi kasutamist.  

Selline mõttemuutus on toimunud väheste aastatega ja alles kujunemisjärgus. Need  protsessid ja dialoogi arendamine on olnud kõigile keeruline, kohati päris valulikki.

Igal uuel projektil tuleb hoida viimase hetkeni kulli pilku peal, sest kultuur, mida taga aetakse, on alles välja kujunemas.

Isegi kui projekt saab viimse lihvini läbi mõeldud, võib ehitaja endiselt lõpetada näiteks vaegnägija nupukivi meetri võrra varem ära, tagades sujuva ja ohtliku võimaluse sattuda mõnel kodanikul kõnniteelt autode vahele. Põhjuseks ei ole kellegi pahatahtlikkus, vaid lihtne teadmatus, milleks õieti need nupukivid vajalikud on.

VAKSALI VÄLJAKUST LINNAOSADE ÜHENDAMISENI

Mõttemuutuse proovikiviks sai 2012. aastal Vaksali väljaku kavandamine raudteejaama ette.

Tegemist on olulise väravaga Tartu linna saabujale, ent külaline, kes astub Elroni porgandist välja, satub iseloomutule asfaldiväljale.

Koos Kino maastikuarhitektide ja liiklusinsener Sulev Sannikuga seadsime eesmärgiks luua renoveeritud vaksalihoone väärilise platsi, mis moodustaks osa Tartu avaliku ruumi struktuurist, võttes eeskujuks siinsamas ajalooliselt olnud pisipargi.

Vaksali väljaku projekt, 2012-2013. Autorid Karin Bachmann, Mirko Traks, Tõnis Arjus ja Henn Runnel.

Viis aastat hiljem, tänu riigi algatatud raudteede kättesaadavuse parandamise meetmele on plats ehituses ja selle aasta lõpuks valmis.

Kui nüüd ei ole lahendus midagi imekspandavat, vaid pigem loomulik ja hädavajalik, siis toona, idee algatamise hetkel ja järgnevatel aastatel oli diskussioon kohati üsna terav.

Pigem nähti Vaksali väljakul vajadust täiendavate parkimiskohtade järele ning ettepanekud jõudsid parkimismajadest tunneliteni ja edasi magistraaltänavateni.

Ootamatult küsis veel käesoleval aastal pärast aastatepikkuseid arutelusid, eelarvestamisi ning riigi toetuse saamist lugupeetud volinik, et „mis teil seal toimub, kuidagi palju raha kulutatakse selle ilu peale”, pidades silmas peenraid, mis väljakule on kavandatud.

Vaksali väljaku projekt, 2012-2013. Autorid: Karin Bachmann, Mirko Traks, Tõnis Arjus ja Henn Runnel.

Uus Vaksali väljaku lahendus on osa laiemast eesmärgist parandada jalakäija ja ratturi jaoks linnaosadevahelist ühendust.

Tervikuna on kavandamisel kergliiklusühendus vanalinnast piki Vanemuise tänavat Vaksali tänavani, sealt edasi Riia tänava viadukti alt Maarjamõisas asuvate ülikoolihoonete ja kliinikumini välja.

Trajektoorile jääb problemaatiline Riia tänava raudtee viadukt, mida praegu on jalakäijal ja ratturil tülikas läbida. Uue ja laiema jalakäijate läbipääsu ning üle Riia tänava kulgeva kergliikluse silla lahendus otsustati esialgu leida tavapärase projekteerimishanke abil.

Üsna ruttu sai selgeks, et sellisel viisil saab linn küll praktilise ja tehniliselt korraliku lahenduse, kuid uusi (ruumilisi) väärtusi see ei loo. Seega otsustati arhitektuurivõistluse kasuks, mille võitsid orgaanilise terviklahendusega Sille Pihlak ja Siim Tuksam.  

TÖÖ TÄNAVARUUMIGA

Riia tänava silla ja tunneli projekteerimisprotsess oli õppetunniks ning sai selgeks, et praeguses olukorras, kus kodanike nõudlikkus on hüppeliselt kasvanud, tuleb oluliste infrastruktuuri muudatuste korral uued lahendused leida kvaliteethangete ja arhitektuurivõistluste abil ning (maastiku)arhitektide, disainerite ja inseneride koostöös.

Nii on Tartu linn jõudnud viimase aastaga olulisse punkti, leppides kokku, et igas põhjalikumas tänava rekonstrueerimise protsessis peab algusest lõpuni osalema ka arhitekt või maastikuarhitekt.  

Niisuguses koostöös on valmimas ka uus Vanemuise tänava projekt, kus teeprojekteerija Roadplan, maastikuarhitektid büroost Artes Terrae ja liiklusinsener Sulev Sannik kujundavad terviklikku esteetilist ja funktsionaalset lahendust.

Projekti peamine eesmärk on luua sarnaselt Roosi tänavaga tuiksoon, mis ühendab olulisi sõlmpunkte, ent annab inimesele ka võimaluse kasutada tänavat kui mõnusat olemise kohta. Vanemuise tänava puhul saavad olulisemateks sõlmpunktideks teatrihoonete esised alad.

Käimasolev aktiivne linnaruumi arendamine saab paljuski teoks tänu uuele majandustõusule. Eelmine, 2000. aastate buum tõi kaasa kontrollimatu laialivalgumise ja ühetaolised elamupiirkonnad linnade servades.

Praegu avastavad paljud oma nüansseeritud soove ning teevad neid teoks, tulles tagasi linnakeskkonda või vastupidi, ajades juured veel tugevamalt maasse. Üha leviv linnalik elustiil käib käsikäes põnevate otsingutega maaelu arendamises.

Kui möödunud buumi märksõnaks võib pidada kodu rajamist, siis seekordse tõusu võtmesõnad on väliruum ja hoonete vahele sidusama ruumi loomine.

Elanike soovi avaliku ruumi parendamise juures kaasa rääkida illustreerib hästi Pargi tänava rekonstrueerimine.

Pargi tänava seis oli aastaid nadi, sõidutee klompkivid ära vajunud ning kõnniteed olematu asfaltkattega, kitsad ning liigendatud puidust valgustipostidega. Ülesanne, mida lahendada, näis esialgu lihtne, ent kiiresti sai selgeks, et üksnes taastamisega kaugele ei jõua.

Protsessi sekkusid jõuliselt nii tänaval elavad inimesed, Karlova selts kui ka jalgratta entusiastid, nõudes, et uus lahendus aitaks luua ka uusi ruumilisi väärtusi. Nii kujunes  dialoogi ja Elmo Jahhu detailse projekti abil tänavaruum, mida on nii meeldiv vaadata kui ka  kasutada. 

Pargi tänava protsessi järgselt on kujunenud Tartus kaasamise tava, et võimalikult varases staadiumis luua dialoog nii parandatavate ruumide läheduses elavate inimestega kui ka avalikkusega.

Kui Pargi tänava puhul tuli osalemise initsiatiiv kodanikelt enestelt, siis Annelinnas on linnavalitsus otsinud ise dialoogi võimalusi leidmaks mõtteid sealse ruumi arendamiseks.

Üheks selliseks katseks sai Annelinna ideevõistlus ning sellele järgnenud dialoogid elanike ning eri ruumiga tegelevate professionaalidega. Ideevõistluse kõige suuremaks ja konkreetsemaks väljundiks sai uudne Anne tänava kergliiklustee lahendus, mis loob avaliku ruumi selgroo ja tuiksoone edasisteks tegevusteks.

Koidula ja Jannseni platsi konkursi võidutöö, 2016.
Autorid Edgar Kaare, Kerli Irbo, Terje Ong, Bruno Kadak, Mare Mikof ja Tõnu Laanemäe.

Annelinna arutelude puhul oli oluline ka vajadus inimeste liikumisi suunata, soodustada pigem jalgsi käimist ja suuremat linnaruumi avastamist.

Kogu linnas parema orienteerumise ja linna parema hoomamise nimel alustasime koostööd Eesti Disainikeskusega, et jõuda tervikliku linna viidasüsteemini. Pärast sisu väljatöötamist, mille hanke võitis OÜ Disainiosakond, korraldame ideevõistluse lõpliku tootedisaini leidmiseks.

Tartu püüdlused jõuda põnevamate ja kvaliteetsemate ruumilahendusteni on justkui paisu tagant välja lasknud hulga arhitektuuri- ja planeeringuvõistlusi.

Lisaks juba elluviidud Matteuse platsi, Riia tänava silla ja tunneli ning Holmi kvartali võistlustele on toimumas veel Sadama kvartali, Marja tänava silla ning Uueturu pargi võistlused. Arvestades, et kõik need on korraldatud sooviga tulemused teoks teha, loodan, et osavõtjaid ja ettepanekute tegijaid leidub ohtralt.

Võidu silla ja Karlova sadama vahelise kallasraja ja kergliiklustee eskiis, 2016-2017. Autorid Karin Bachmann, Mirko Traks, Kristjan Talistu ja Uku Mark Pärtel.
Võidu silla ja Karlova sadama vahelise kallasraja ja kergliiklustee eskiis, 2016-2017. Autorid Karin Bachmann, Mirko Traks, Kristjan Talistu ja Uku Mark Pärtel.
Matteuse platsi võistluse võidutöö, 2017. Autorid Kerli Irbo, Terje Ong ja Anne Rudanovski.
Matteuse platsi võistluse võidutöö, 2017. Autorid Kerli Irbo, Terje Ong ja Anne Rudanovski.

TÕNIS ARJUS on alates 2012. aastast Tartu linnaarhitekt. 

Artikkel on esil: MAJA sügis, 2017

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?