Tõnis Arjus: Tartu Ülikooli IT keskuse võistlus

Tõnis Arjus, Tartu linnaarhitekt, žürii liige:

I PREEMIA: märgusõna ICONICUM, autorid Illimar Truverk, Joanna Kordemets, Kristjan Lind, Sander Paljak (Arhitekt11)

ICONICUM

Vt rohkem siit

II PREEMIA, märgusõna TUUM, autor Urmo Mets, Kristiina Aasvee, Grete Veskiväli ja Kaur Talpsep (Kauss Arhitektuur)

TUUM

Vt rohkem siit

Ergutuspreemiad:

KERNEL, autor Mihkel Tüür, Tanel Trepp, Raul Kalvo, Marleen Stokkeby (KTA):

KERNEL

 

ASTMELISUS, autorid Ralf Lõoke, Tõnu Laanemäe (Salto AB).

Tartu Ülikooli IT keskuse saamisloo juured asuvad Tartu kesklinna üldplaneeringu saagas. Olulisemaks kehtestatud planeeringu lõpplahendusest võib pidada planeeringu elluviimise käiku. 2013 algatatud kesklinna üldplaneering, mis läbis oma teel korduvaid arutelusid ja sai rohket meediakajastust, tagas aktiivse kaasamõtlemise linnas paiknevate asutuste tuleviku osas. Suurem osa ruumilisi otsuseid leidsid lahenduse mitmepoolsete kokkulepete kaudu ja see on võimaldanud pärast planeeringu kehtestamist kiirelt ja konkreetsete sammudega edasi liikuda.

Üks olulisemaid kaasamõtlejaid protsessi käigus oli Tartu Ülikool. Ülikooli ruumilise paiknemise osas on arutelu olnud terav juba mõnda aega. Aastatetagune linnaruumi spetsialistide ja ülikooli vahel saavutatud status quo sõnastati laias laastus nii, et n-ö rasked erialad liiguvad moodsama tehnoloogia vajaduse tõttu Maarjamõisa väljale ning ülejäänud pehmemad alad jäävad kesklinna. 

IT maja asukoha arutelude puhul ei olnud eelmainitud jaotusest suurt kasu, sest tegemist on valdkonnaga, mis ühendab kõiki teisi. Üldplaneeringu koostamise ajal oli vaatluse all viis asukohta. Analüüs nii linna kui ka ülikooli poolt oli põhjalik ja kaalutletud, eesmärgiga leida hoonele tõesti parim võimalik asukoht. Arvestades IT ettevõtete koondumist vanalinna, selle lähialadele ja eelkõige Ülikooli tänava ümber, oli esimesi eelistatud kohti Vanemuise 4 kinnistu (haljasala Kaubamaja ja Vanemuise teatri vahel). Üldplaneeringu arutelude tulemusena võeti aga nimetatud kinnistult hoonestamise võimalus ära. Kaheks järgmiseks võimalikuks asukohaks peeti endise Kaubahoovi ala ning Atlantise kõrval olevat riigi kinnistut Holmi pargis. Kui pargiala kogus miinuspunkte eelkõige oma tundliku asukohaga, mis võinuks ehitusõiguse seadmist pikale venitada, siis Holmi pargi puhul sai otsustavaks tõik, et tegemist ei ole linna maaga.

Deduktsiooni tulemusena jäid sõelale Maarjamõisa väli ja Oeconomicum ning sellega piirnevad linna kinnistud. Valiku tegemise ajaks olid aktiveerunud nii IT majaga seotud isikud kui ka sotsiaalmeedia, mis andsid tugeva kaalu kesklinna kasuks. Lisaks tulid mängu praktilised põhjused. Esiteks oli ülikool selles asukohas juba kanda kinnitanud ning teiseks ei pidanud seal likvideerima väljakujunenud pargiala.

Valituks osutunud ülikoolile ja linnale kuuluvad kinnistud paiknevad Narva mnt, Vene tn, Emajõe ja Ülejõe pargi vahelisel alal. Tegemist on alaga, mis on aastaid oodanud kosilast, et see linnalikult hoonestada ja tagada Jõgeva ja Narva poolt linna saabujale väärikas vastuvõtt.

Tartu Ülikooli korraldatud IT maja arhitektuurivõistlusel pidid osalejad tuginema kesklinna üldplaneeringule, mille olulisemad eesmärgid olid tihedama ja madalama hoonestuse kavandamine, inimsõbraliku ruumi loomine ja Emajõe kallaste aktiivsemaks muutmine. Lisaks pidid võistlejad arvestama muinsuskaitseliste piirangutega, eelkõige vaatekoridoriga Raekoja tornile.

Kui eespool mainitud üldistele tingimustele vastas laias laastus enamik töid, siis võidutöö kasutas žürii hinnangul kõige paremini ära võistlusala tervikuna. Lahenduse järgselt on uus IT maja muutuva kõrgusega tervik, mis algab madalama mahuga pargipoolsest osast ning liigub tõusvas joones ristmiku suunas. Võistlusalast tulenevalt luuakse hoonele kolm aktiivset külge. Linnaliku tänavafrondiga idufirmade büroomaht on kavandatud Narva mnt äärde, kohvikuga osa aga vaatega Emajõe ja õhtupäikese poole, luues veel täiendavaid astmeid jõe äärde. Peasissepääsuga fassaad koos avara hajumisväljakuga on suunatud Vene tänava poole.

Suurimaks probleemiks, mida žürii selle lahenduse puhul nägi, oli peaväljakule kavandatud ulatuslik parkla. Võistlusjärgse projekteerimise käigus on aga lahendust korrigeeritud nii, et parkimine on viidud suures osas maa alla ja väljakust saab kvaliteetse maastikuarhitektuuriga esindusala.

Vaadates tagasi hoone ja selle asukoha kujunemise protsessile, tuleb tunnistada, et tegemist on olnud põhjaliku koostööga, mille tulem aitab suurendada kesklinna ja Emajõe kallaste atraktiivsust ning suurendada ülikooli kohalolu.

Arhitektuurivõistluse žüriisse kuulusid TÜ kinnisvaraosakonna juhataja Heiki Pagel, TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus ning arhitektid Andres Kadarik, Jüri Siim ja Andres Lunge.

 

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.