Baltimaade parim ühiskondlik suhtekorraldusprojekt
Suured küsimused
Kuidas planeerida ja kujundada linna ja avalikku ruumi olukorras, kui igal erakrundi omanikul on oma huvi ja igal asutusel või ettevõttel oma vajadused? Kuidas teha seda, kui igal linna osakonnal on oma arusaamine linna planeerimisest (mis tihti erineb teiste osakondade arusaamisest), kui inseneribürood on ellujäämisega ametis? Kui paljud meist on kriitilised tehtu suhtes, kuid laiem kodanikkond tegelikult ei tea, mida võiks tahta või soovida? Sellises olukorras on küsimus: „milline peaks olema parim linnaruum ja kuidas seda luua” moondunud küsimuseks: „kuidas me selle projektiga võimalikult kiiresti võimalikult valutult valmis saaksime?” Iga hoone projekteerimisele eelneb detailplaneeringu või projekteerimistingimuste kontekstis avalikustamine ja vähemalt lähinaabrite elav huvi, aga avalikku ruumi, sealhulgas teid ja tänavaid projekteeritakse eranditult riigihanke vähempakkumistena, ilma et väljaspool seisjal oleks vähimatki sõnaõigust või võimalust seda kahtluse alla seada. Tulemuseks on enamasti autokasutajate poole kaldu linnaruum, mis vastab normidele ja on enam-vähem turvaline, aga küllaltki sageli nii jalgsikäija kui ka autokasutaja seisukohalt vaadatuna kesiselt organiseeritud.
Sellises olukorras on küsimus: „milline peaks olema parim linnaruum ja kuidas seda luua” moondunud küsimuseks: „kuidas me selle projektiga võimalikult kiiresti võimalikult valutult valmis saaksime?”
Kuidas käituda siis, kui sa tunned, et asjad pole korras, kui tead, et midagi peaks muutma ja on tahtmine teha paremini? Kui eesmärk on tunnetatav, aga selleni jõudmine täiesti käimata tee?
Eeskuju idufirmadelt
Alustavate ettevõtete maailmas kasutatakse mõistet „Lean Startup”, mille kohaselt tuuakse leiutaja-ettevõtja nägemuse põhjal võimalikult kiiresti turule toode või teenus, mida siis klientide tagasiside põhjal täiustatakse, seejärel tuuakse see juba täiustatuna uuesti turule, nõnda tagasiside ringi korrates ja toodet pidevalt täiustades. Hämmastavalt sageli ei vasta algne toode turu vajadusele peaaegu üldse ning läbikukkumine näib vältimatu. Sellises olukorras luuakse õpitu põhjal kiiresti uus nägemus ja tehakse kannapööre, mis tähendab, et esialgne nägemus tootest heidetakse kõrvale ja luuakse täiesti uus. Võimalus läbi kukkuda on seekord aga palju väiksem, sest on olemas klientide tagasiside eelmisest korrast ja tunnetus, mis põhineb laiema ringi arvamusel.
Õppiv linnaruum
Tallinna Peatänava projektis oli alustava ettevõtte sarnaselt palju katsetamist, õppimist, õnnestumisi, aga ka möödarääkimisi, edutuid läbirääkimisi ja ebaõnnestumisi. Väljapakutud kontseptsioon pandi proovile avalikkust ja ettevõtteid kaasates, lahendusettepanekuid tutvustades ja neist rääkides eri formaatides ja üritustel, minnes ise kohale ja kutsudes enda juurde, intervjueerides ning kaasates linnafoorumite kaudu erialaspetsialiste, ettevõtteid, maaomanikke, kogukonna liikmeid, aga ka eksperte välismaalt. Esimesel linnafoorumil osales Jan Gehli arhitektuuribüroo direktor Ewa Westermark, kes pidas loengu strateegilistest avaliku ruumi muutmise viisidest.
Tema töörühm käis välja idee võtta uus arenev linnaruum ajutiste linnaruumiliste aktiivsuspunktide ja lahenduste kaudu võimalikult kiiresti kasutusele. Muudatuste tegemine on alati raske ja tekitab vastuseisu, aga ajutiste sihtpunktide ja olemiskohtade loomise kaudu oleks võimalik linnaruumi „kodustada”, linnaelanikke uue tähenduse linnaruumiga (loe istumis-ujumis-olemiskohtadega) harjutades, saades ühtlasi ka adekvaatset tagasisidet ruumi tegelikelt kasutajatelt. Tegemist on õppeprotsessiga, sest pärast ideede esialgset suhteliselt odavate vahenditega realiseerimist saab juba pärast mõnda kuud katsetamist teada inimeste arvamust, mille põhjal saab vastu võtta otsuse, kas neid ajutisi lahendusi tasub ka ajas püsivamalt ja kvaliteetsemalt linnaruumi valada või pöörduda tagasi eelmiste versioonide juurde.
Inspireerituna neist ettepanekutest, püüdsime käima tõmmata Peatänava Võrsete projekti, mis, võib vist otse öelda, läks suures osas vett vedama. Sellise projekti käimavedamine ja käigushoidmine oli liiga ressursimahukas, samuti ei olnud meie tutvustustöö linna osakondadega ilmselt pingutustest hoolimata piisav. Aga me püüdsime. Seda projekti osa markeerib siiski arhitektuuriinstantside evakuatsioonitrepi alune rattahoidja Kultuurikatlas, Hobujaama platsil siiani seisev ruumiinstallatsioon ja uus Hobujaama-Narva mnt laulu- ja tantsupeoks teoks tehtud uus liikluslahendus. Loodan, et toona välja käidud ideedest osa enne Peatänava väljaehitust täiendavate katsetustena realiseeritakse.
Olen osalenud juba kümmekonnal linnafoorumil ja ka neid ette valmistanud, ja mõneti tundub, et kõigis neis räägitakse inimmõõdulisest, visuaalselt hästi läbi mõeldud ja funktsionaalselt toimivast korrastatud ja meeldivast, liiklejate vahel hästi balansseeritud ruumist. Need prioriteedid võivad tunduda tüütult sarnased, aga tegelikult on viieteistkümne aasta jooksul toimunud pidev vaikne, kuid järjekindel areng, kaasatud on laiemate huvirühmade teadmised ja mõtted ning arvan, et oleme jõudnud paradigma vahetuse lävepakule.
Tõsiseltvõetav linnaruum
Tallinna Peatänava kõige suurem eesmärk on olla tõsiseltvõetav omamaine näide, mis määraks kindlaks uue hüppelaua uue linnaruumi suunas. Niisuguse hüppelaua, milleks oli Peatänava projekti alusprintsiipe tutvustades Soo tänava lahendus, mis tõestab, et linnaruumi saab luua ka balansseeritult ning jalgsikäijaid ja jalgrattureid ära unustamata.
Peatänava projekt
Eesti Arhitektuurikeskus viis 2016. aasta kevadest 2017. aasta kevadeni ellu Peatänava projekti, mis oli tegelikult vaid ulatuslikuma Peatänava projekti eeltegevus. Projekt koosnes kahest osast, Tallinna Peatänavast, milleks nimetasime Narva mnt ja Pärnu mnt kesklinna osad ning nende ühendamisest mereäärse areneva linna piirkonnaga. Mõlema osa lahenduse väljatöötamist kirjeldab allolev skeem.
Peatänava projekti mõlema osa eel tehti üksjagu uuringuid, koostati postulaadid, mis kirjeldasid soovitud keskkonda tavapärasest palju põhjalikumalt ja detailsemalt ning korraldati linnafoorumid, et ette pandud mõtteid kontrollida. Uuringuid tegid eksperdid professionaalsetest ringkondadest ja teadusasutustest.
Linnafoorumi järel koostati arhitektuurivõistluse tingimused, mis olid sisendiks ja aluseks kahele võistlusele, millest esimene, Tallinna Peatänava võistlus oli üheks osaks ka EV 100 võistluste seeriast. Võistlustingimused olid üsna põhjalikud, sisaldades muu hulgas ka juba konkreetseid ettepanekuid liikluslahendustele.
Peatänava töörühm
Omavahel erinevaid teid pidi seotud, suuruselt ajas muutuv, palju suhtlev ja enamasti hästi läbi saav eri hariduse ja taustaga seltskond ‒ selline oli Peatänava projekti tuumikrühm. Peatänava töörühma kuulusid liikuvusekspert Marek Rannala, Tallinna Linnaplaneerimisameti arhitekt Jaak-Adam Looveer, Liis Vahter Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonnast, linnaarhitekt Endrik Mänd, arhitekt Aet Ader, meediaekspert Lauri Linnamäe, Arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg, arhitekt Renee Puusepp ning projekti koordinaatorid Angela Kase ja Tiit Sild.
Usalduse võitmine
Peatänava projekt oli kahtlemata väljakutse, sest plaanis oli teha midagi Tallinna ja Eesti kontekstis pretsedenditut. Alustada võib ehk sellest, et kuigi mitte keegi sellest seltskonnast pole olemasoleva linnaruumiga rahul, oli suhtumine tulevikku optimistlik. Küsimused, mis meid käitasid, olid lihtsad, kuid olulised. Millised on meie eesmärgid? Millises suunas ja kuidas me liikuma peaksime?
Kohe algusest peale oli selge, et eriti tõsiselt meid ei võeta ja projekti rahastajatel oli kahtlusi töörühma suutlikkuses. Vastupidi arvatule aga ei kadunud me ära, kohtumisele järgnes kohtumine, suuremad kokkusaamised vaheldusid personaalsemat laadi kokkusaamistega, korraldasime küsitlusi, tellisime uuringuid. Jõupingutuste viljana tuli sisemine ja väline usk, plaanid hakkasid selguma ning linnafoorumid ja arhitektuurivõistlused toimuma.
Rohkem suhtlemist
Seadus näeb ette, et planeerimisprotsessidesse tuleb kaasata huvitatud osalisi. Tartu linnaarhitektina töötamise ajast mäletan, et kui ühe krundi detailplaneeringute menetlusel tulid tavaliselt kohale krundi omanikud ja naaberkruntide omanikud, siis üldplaneeringute arutelud olid tihti üsna vaiksed. Suurem mastaap, abstraktsem jutt ja vähem isiklikku huvi. Kuidas inimesi paremini kaasata? Pooltõsiselt öelduna on vastus lihtne: tuleb korraldada linnafoorum. Tegelikult on selge, et inimesteni jõudmiseks tuleb avalikustamisse palju enam panustada eri kanaleid pidi. Sihtrühmade juurde tuleb ise minna, mitte oodata, et inimesed koosolekule kohale tulevad. Samuti aitab personaalne lähenemine. Kindlasti peab arvestama ka sellega, et kaasamisest üksi ei piisa, küsimus on, kuidas liita avalik arvamus ja professionaalne teadmine tervikuks.
Kaasamine pole oluline ainult info vahetamiseks. Tähtis on ka see, et kõikidel osalistel oleks tunne, et neid kuulatakse, nende arvamust küsitakse või nende poole üldse pöördutakse. Nagu seltskonnas, kus tagasihoidlikke ei märgata, kõvahäälseid võetakse kuulda ja kõige suuremad pläralõuad vaigistatakse maha, nõnda toimub see paraku ka linnaplaneerimises.
Keerulisemaid ülesandeid Peatänava projekti protsessis oligi suhtlemise korraldamine. Ettevõtjate ja linnakodanike poolse sisendinfo hankimine, mis toimus paralleelselt töörühma ettepanekute tutvustamise ja neile tagasiside hankimisega. Projekti teostamisel koostati mitu strateegilist dokumenti, teiste seas kommunikatsiooni ja kaasamise strateegia. Kaasamiseks kasutasime mitmesuguseid töövahendeid ja ekspertide teadmisi. Kasutaja tagasisidet saime virtuaalselt Stickyworldi keskkonna kaudu ning inimesi linnaruumis küsitledes, kohalike asutuste ja ettevõtete tagasisideks koostasime kaks põhjalikku küsitlust, suuremate ettevõtjatega tegime ka süvaintervjuusid. Kõik see toimus sotsiaalteadlaste valvsa pilgu all. Ettevõtjatega oli lihtne, nad on tavaliselt probleeme enda mätta otsast analüüsinud ja neil on tihti vastused olemas. Raskem oli suuremate organisatsioonidega, kõige keerukam ja mitmetahulisem kogu protsessis oli ilmselt suhtlus linnavalitsusega. Meie eesmärk oli osakondadevahelise võimalikult suure ühisosa tekitamine ning ma pole siiani päris kindel, et me sellega lõpuni edukalt hakkama oleme saanud. Aeg näitab.
Projekt lõppes, Peatänava projektid anti linnale üle, kuid midagi jäi ikkagi nagu õhku … Mulle tundub et kõikidel osalistel, sealhulgas minul endal, on veel palju õppida projekti edukaks kokkutõmbamiseks. Kuigi Peatänava projekti on poliitikud piisavalt näiteks toonud ja üldiselt positiivses võtmes, tundub mulle, et side poliitikute ja ruumiekspertide vahel on endiselt nõrk, ehk ei teinud me selles suunas siiski küllalt lobitööd.
Samas on projekti realiseerumiseks vähemalt osaline rahastus olemas ning loodan, et ka järjekindel projekti teostamine on jätnud oma jälje ja viib lõppkokkuvõttes sihile.
TIIT SILD on arhitekt, kellele meeldib otsida pidepunkte ja inspiratsiooni erialade vahelisest koostööst. Ta on töötanud Tartu linnaarhitektina ja on platvormi katus.eu looja, mille eesmärk on arendada ja müüa hea arhitektuuriga tüüpmaju.
Peatänava projekti kutsusid ellu Eesti Arhitektuurikeskus, Tallinna Linnavalitsus, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Keskkonnainvesteeringute Keskus. Projektis osalesid Arhitektide Liit, hulk era- ja avalikke arendajaid ja eksperte. www.peatänav.ee
AVALDATUD: Maja 91 (sügis 2017), peateema Ühine ruum
