Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
Andres Sevtsuk ja Maroš Krivý jagavad oma tähelepanekuid Eesti arhitektuuri praegusest seisust ja väljavaadetest.
Palverännumaja-elamuskeskus tutvustab keskaegset palverändurlust ja pakub atraktsioone, kuid jätab puudutamata rändamisega seotud sügavamad kihid, milleks hoone arhitektuur siiski eeldusi pakub.
Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.
Kuidas planeerida ja kujundada linna ja avalikku ruumi olukorras, kui igal erakrundi omanikul on oma huvi ja igal asutusel või ettevõttel oma vajadused?
Euroopa Liidu toetused on viimasel kümnendil Eesti linnade, asulate ja maastike ilmet väga tugevasti mõjutanud. Palju on ära tehtud, kuid küsima peaks, mida ja kuidas tehtud on. Eurotoetuste eelmise perioodi alguses innustati omavalitsusi toetuste küsimisel olema ise aktiivsed. Levis lausa mentaliteet: kui raha antakse, siis tuleb see vastu võtta ja ära kulutada.
Tuginedes oma 2021. aastal EKAs kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat.
Küsimusele „Mis on õhus?" vastavad Roland Reemaa, Urmo Mets, Juhan Kangilaski ja Andra Aaleo ning Keiti Kljavin.
Kuidas toetada inimese heaolu ja vaimseid protsesse tõenduspõhise disainiga? Arutleme selle üle Tartu Ülikooli Delta keskuse õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel.
