Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt: materjalis mõtlejad

Intervjueeris Kalle Komissarov

Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus.  Tomomi Hayashi ja  Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest.

Tomomi Hayashi (1971) õppis arhitektuuri Yokohama ülikoolis Jaapanis ning Virginia polütehnilises ülikoolis USA-s. Pärast kooli töötas ta lühemat aega Maki and Associates juures Tokyos ning Rafael Viñoly Architects juures New Yorgis. 2001. aastal asutas ta koos Siiri Vallneri ja Indrek Peiliga arhitektuuribüroo Head Arhitektid. 2003. aastal tegi koostööd  arhitektuuribürooga Kosmos ning 2004 liitus Coo Arhitektidega, millest kasvas hiljem välja HGA (Hayashi – Grossschmidt Arhitektuur). Alates aastast 2012 on ta Tallinna Tehnikakõrgkooli Arhitektuuri Instituudi juhtiv õppejõud ning 2016. aastast dotsent. 

Hanno Grossschmidt (1973) õppis arhitektuuri Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ning Virginia polütehnilises ülikoolis Washington-Alexandria Architecture Consortiumis USA-s. Ta on töötanud lühemalt AS Entecis, Urbel ja Peil Arhitektuuribüroos ning McAllister Architectural Consulting Services Alexandrias USA-s. 1999. aastal asutas ta koos Kalle Komissarovi, Katrin Koovi, Kaire Nõmme, Rene Valneriga COO Arhitektid, millest kasvas välja 2004. aastal HGA (Hayashi – Grossschmidt Arhitektuur). Aastal 2010 pälvis ta oma erialase tegevuse eest Noore Arhitekti preemia.

*

Kalle Komissarov (KK): Miks te hommikul tööle tulete? Mis teid käima lükkab? Mina arvan näiteks ikka veel, et ma saan maailma parandada.

Hanno Grossschmidt (HG): Eks me kõik taha teha asju nii hästi kui võimalik ja kui see teistele rõõmu või kasu toob, siis ongi maailm parem. Mul on selline töö ja seda tuleb hästi teha.

Tomomi Hayashi (TH): Minu puhul on põhjuseks eneseteostus, aga tahaksin ka parandada ümbrust ja keskkonda, kus ma elan.

KK: Millest te projekteerimisel alustate. Kas teooriaid on vaja?

HG: Nii kaua kui see aitab, siis jah. Teooria on üks kild suuremast taustsüsteemist, mida vahel on vaja, kuid mitte alati ega tingimata. 

Tellija lähteülesanne on ikkagi kõige olulisem – kelle ja mille jaoks hoonet üldse tarvis on. Projektide juures tuleb arvestada ka avalikku huvi, sest naabrid ja laiem avalikkus peaks projekti koostamise ajal oma arvamust avaldama. 

Hoone asukoht on samuti ülioluline. Ja kui ongi igav koht, saab sellest tekitada enda jaoks ülesande ja intriigi.

TH: Asukohast saame inspiratsiooni, kuid projekteerimine on kompleksne tegevus. Näiteks jõustus eelmisel aastal Leedus arhiektuuriseadus, kus on kirjas arhitektuuri kvaliteedinõuded, mida on vaja kvaliteetse arhitektuuri tegemiseks. Seal on kirjas 10 punkti, mis annavad ettekujutuse arhitektuuri mitmekülgsusest: linnaehituslik terviklikkus; jätkusuutlikkus; kvaliteetne ehitus; uuenduslikkus; muinsuskaitse; universaalne disain; arhitektuurne idee terviklikkus; funktsionaalsus; esteetika; ratsionaalsus. 

KONTSEPTSIOON

KK: Ega arhitekt ei saa ainult avantüristlikult maailma avastada, ühel hetkel hakkab kogunema elukogemust ja tekivad oma eelistused. Kas HGA-l on oma DNA?

HG: Mulle tundub, et oleme üsna paindlikud.  Tellija eeldab, et arhitektil oleks oma positisioon nii laiemas plaanis kui konkreetsetes küsimustes. Kas ta on siis samal või eriarvamusel, pole õieti vahet. Aga arhitekt peaks oskama nõu anda ja arutleda.

KK: Mina õppisin ajal, mil rõhutati kontseptsiooni. Seda nii arhitektuuris kui kujutavas kunstis. Kui sul pole kontseptsiooni, siis sul polegi midagi!

HG: Kontseptsioonid on muidugi põnevad, kuid need kipuvad erialakeskseks jääma. Kasutajad, kelle jaoks arhitektuuri luuakse, ei jaga reeglina sellest kontseptsioonist midagi ning neid huvitavad pigem praktilised ja esteetilised teemad. Tekib distants ja kapseldumine, kui arhitektid ainult kontseptsioonist huvituvad.

KK: Vahel on kontseptsioon mõeldud paremaks kommunikatsiooniks. Tuntud näide on Taani praegune arhitektide koolkond, kes suudavad end rahvusvaheliselt hästi turundada. Nende kohta öeldakse, et nad mõtlevad nädala ja vormistavad kuu. Rõhuvad palju kontseptsioonile, mis on aga lihtsustatud ja kohati üpris banaalne diagramm. See ei puuduta ruumi.

HG: See on selgelt müügiteema – ja kas see polegi äkki tänapäeval kõige olulisem arhitekti tegevuse osa –, kuidas ideid vormistada ja pakendada.

TH: Hanno ütles, et kontseptsioon pole müügiargument inimestele väljaspool arhitektuurimaailma. Kontseptsiooni on vaja meile endale: mille jaoks me asju teeme, miks see on meie jaoks huvitav projekt. Kontseptsiooni on tarvis endale sisemiseks põlemiseks. Ja teinekord juhtub, et kontseptsioon selgub alles projekti lõpus. Tellijale võiks kontseptsioon anda aga uue vaatenurga. 

AUTOR

KK: Rääkisime arhitektuurist üldiselt, aga räägiks ka arhitektist. 

Teema, mis tuleks ühiskonnas ja arhitektuurivaldkonnas rohkem läbi arutada, on autori teema. Autoriõigus, selle kaitse ja autorlus. Kuidas on teie suhe autorlusse, mis on arhitekti roll? 

Kahte arhitektuurimaailma giganti Raine Karpi ja Toomas Reinu on siinkohal hea näiteks tuua. Raine Karp teatas ühel hetkel, et tema aktiivne karjäär on läbi, aga elu läheb edasi ning ta ei hakka vastu, kui tema projekteeritud hooneid kohandatakse kaasaja nõuetele. Toomas Rein ütleb aga, et arhitektuurne objekt on tervikteos, tema on autor ja kui tema seda ei muuda, siis ei muuda keegi.

HG: Minu sümpaatia kuulub Raine Karbile. Ma lähen lihtsalt iseendaga sõlme, kui hakkan autoriõigust taga ajama. Teosed on joonis ja pilt – ehk see, mida autor teeb. Autor ei tee oma käte ega oma rahaga seda maja. Ei saa öelda, et see on tema teos – hoonetel on veel teisigi joonistajaid, kes projekteerivad konstruktsiooni ja torusid jms. Meie projektide kirjanurgas on alati kõigi nimed, kes on projekteerimises osalenud, seega on see ühisautorlus.

KK: Aga kui mõnel teie projekteeritud objektil tuleb ette hoone uuendamist?

HG: Siiani on tellija kõigepealt meie poole pöördunud. See on loomulik, meeldiv ja arusaadav, aga ma ei saa tellijale midagi ette heita, kui ta ütleb, et meie tehtud arhitektuur talle enam üldse ei sobi. 

Kui ma ise peaksin oma vanu projekte ümber tegema, siis näiteks Jahulao puhul oleks ülesanne raske. Kehvemini välja kukkunud hoone puhul poleks see probleem.

KK: Kas peate oma bürood stuudioks või ateljeeks? Viimane on selge hierarhiaga töövorm.

TH: Pigem stuudio. Aga projektidel on alati keegi, kes vastutab ja viib projekti läbi. Sel juhul pole töökorraldus enam nii horisontaalne. See on ju loomulik. 

Praegu on meid kokku 10 ja eelmise buumi ajal oli ka 10. Sellise suurusega büroos saame veel ülevaate, mis büroos toimub ja kuidas projektid arenevad. 

BUUM!

KK: Arhitektidel läheb praegu hästi, kas Eesti arhitektuuril läheb ka praegu hästi?

HG: Kogu Eestil läheb hästi – majandus on tugev ja kui tellijatel on raha, siis on võimalus ka rohkem arhitektuuri investeerida.

KK: Kas sa ütled, et arhitektuur on hüve ja raskel ajal ei saa arhitektuuri teha?

HG: Saab kindlasti, ehkki võimalusi on kitsamalt. Mingid tüpoloogiad kaovad ära ja vahendeid on vähem.

TH: Suur osa Berliini Potsdammer Platzi projekteeriti ja ehitati ühekorraga valmis. Kogu keskkond mõjub seal üheksakümnendate keskkonnana, puudub mitmekesine kooslus, pole näiteks vanu või uusi maju. Nii jääb puudu vaheldusest ja erinevatest mastaapidest.

HG: Mõlemad äärmused on ohtlikud ja rahulik areng on kõige parem.

KK: Kas peale Eesti kõige suurema maja – ERMi – projekteerimist on teil veel unistusi? Midagi kõige-kõige vallast?

HG: ERM pole üldsegi kõige suurem maja, isegi mitte Tartus. Kaubanduskeskus Kvartal on ruutmeetritelt suurem. Ja pikkuse osas on Tallinna linnahall pikem – trepist trepini 500 meetrit. ERM on tegelikult väike, kompaktne maja. Ehitusmaksumuse poolest pole samuti kõige suurem! Kõik imestavad – oi kui kallis, oi kui suur! Aga võrdluseks sobib hästi, et täpselt samal aastal, kui toimus ERMi ehitushange, kuulutati välja Estonian Airi pankrot. Ainuüksi selle ühe riigiettevõtte aastakahjum oli 81 miljonit eurot! Nüüd pange siia kõrvale Eesti Rahva Muuseum, mille hoonet on 100 aastat oodatud ja ette valmistatud: hoone karbi maksumus oli 40 miljonit eurot ja koos sisustusega 70 miljonit eurot!

TH: ERMi kasutatakse tihti mõõduühikuna, aga peab mõistma, et selle projekteerimise lõpptellija oli Eesti inimene. Ja mina tunnen ennast õnnelikuna, et sain selles protsessis osaleda.

Foto: Tomomi Hayashi.

KK: Mida te veel teha tahaksite, millist tüpoloogiat proovida?

TH: Erinevates mastaapides projekteerimine on väga tervislik. Pärast suure projekti tegemist väsin ära ja siis tahaksin midagi väikest teha. Installatsioone näiteks. Saaks tagasisidet kiiremini.

Installatsioon “Paper Library” Riias, 2014. Foto: Inese Kalnina.

VÕISTLUSED

HG: Hetkel teeme mitut kutsutud osalejatega võistlust, kuhu tavaliselt kaasatakse 4–5 bürood. Nende võistluste žüriides pole arhitekte – see on arendajate korraldatud võistluste karm reaalsus. Kui võistluse žüriis pole arhitekte, on tulemus ettearvamatu, kuid ega arhitektid nendesse arendustesse ise pindu ka ei osta või oma lahendusi kinni ei maksa. Sellest mõttes on aus.

KK: Arhitektide liidus püüame korrastada arhitektuurivõistluste kultuuri ja luua võrdsed võimalused kõikidele osalejatele. Ent eravõistluste juures jäävad meie käed seni liiga lühikesteks. Kuidas selgitada, et aus võistlus on selline, kus osalejad saavad töö eest tasu ja žüriis on esindatud arhitektid?

HG: Samas on ka teistpidiseid näiteid, kus žüriis on arhitektid, aga võistlus kukub ikka läbi! Hoone õnnestumisele on olulised, ütleme, kümme kriteeriumit, kuid arhitektidele on sealt südamelähedased näiteks 2–3. Arvatakse, et küll need ülejäänud ära lahendatakse, aga võta näpust. 

KK: Rääkides arhitektuurivõistluste žürii liikmetega, on nad märkinud, et võistlustöö vormistusel on põhirõhk läinud visualiseerimisele. Ja paratamatult hakatakse hindama pildi järgi – seleta siis pärast, et plaan on täitsa halb, kui pilt on ilus.

TH: Pilt on kindlasti oluline, aga žürii peab hindama, mis on pildi taga.

HG: Ja tuleks vaadata, kuidas seda on võimalik ehitada, mismoodi kasutajale sobib, kuidas lahendus töötaks ka 10–20 aasta pärast. Ma ei ütle, et ilupildid pole olulised. Meil on jäänud mitu head projekti selle taha, et neid pole jõudnud hästi pakendada. Eriti võistluste puhul paistab see hästi välja, kui paremini pakendatud, ent sisuliselt nõrgem lahendus pälvib esikoha.

BIM

KK: Tööriist, mida arhitekt kasutab, mõjutab omakorda lõpptulemust. Ajal, mil arhitekti töö oli väga käeline praktika, olid hooned teistsugused kui pärast arvuti tulekut. Kas digitaalprojekteerimine lahendab ka teie meelest kõik maailma mured?

HG: Me oleme juba 12 aastat oma projektid BIM-s vormistanud. See pole mingi võluvits, vaid tavaline töövahend. Vanasti oli inimestel BIM peas ja said väga hästi hakkama. Ka tänapäevases mudelprojekteerimises juhtub vahel, et kõik väidavad end töötavat BIM-is, aga torud on ikkagi sassis. 

TH: Märkan koolis, et mudelis töötades ei mõelda enam hoone lõigetele ja lõige on mudeli tulemus, mitte läbimõeldud ja konstrueeritud mõte. Varem joonistati plaani ja lõiget ning pandi need oma peas kokku. Mudel teeb laisaks, sest mudeliga jääb üks kontrollietapp ära.

KK: Selle kohta on vanad arhitektid öelnud, et plaan näitab ruumilist süsteemi ja lõige ruumi emotsiooni. Kui sa lõikele ei mõtle, siis ei saavuta ruumiga emotsionaalset kvaliteeti.

Kui sa Tomo akadeemias toimetad, siis kas koolikogemust saad oma igapäevapraktikas kasutada?

TH: Koolis juhendamine treenib silma ja nii leiab projektidest kiiremini vigu või kvaliteete.  Lisaks on koolis võimalik töötada korraga mitme lahendusega, millest saab parima valida.

INFO

KK: Kas te jälgite aktiivselt, mis erialas toimub? Loete blogisid või peate lugu trükitud meediast?

HG: Blogisid ei jõua küll jälgida, infot tuleb liiga palju peale. Tellisime mingil perioodil Saksa ajakirja Detail. Sealt näeb näiteks tehniliste lahenduste kvaliteeti ja läbitöötatust – kui korralikult on tehtud ning püüad ise sama hästi teha. Ajakirja on kogutud professionaalselt eeskujulikud näited, kus näeb teiste taset.

TH: Ajakirjade puhul on olnud toimetaja, kes oma nimel komplekteerib terviku. Blogid on nagu veekraan, mis ujutavad sind üle. 

Tuleval sügisel aitan EKA sisearhitektuuri 1. kursust juhendada. Ettevalmistuskohtumisel mainis üks tudeng, et kui varem mindi pärast ülesande kättesaamist ajakirju sirvima, siis nüüd on teavet nii palju, et tudengid peavad hakkama kõigepealt infot puhastama – enda seest inspiratsiooni otsima, oma ümbrusest, oma kogemusest, minevikust. Yokohamas õppides tundsin samuti, et Tokyos on liiga palju infot. 

Ujuv saun Türil, 2011-2013. Foto: Jakob Meier.

MATERJAL

KK: Räägime pikemalt materjalidest, sest te lähete oma projektides detailideni ning tegelete sõlme tasandil tehnilise projekteerimisega – mis tähendab, et te mõtlete materjalis. Minu meelest on see eeskujulik ja seda peaks rõhutama. Olen veendunud, et Eesti arhitektuuri kvaliteedi tõstmisel peaks järgmine eesmärk olema ehitusmaterjalide parem tundmine ning detaili tasandil projekteerimine. Ilupildid on ennast ammendanud ja ehituskvaliteet sellest ei parane. 

Kas teil on tekkinud ajapikku oma lemmikmaterjale, n-ö signature material?

TH: Ei, oma materjali ei ole veel tekkinud. Me kasutame puitu, betooni, terast jms. Me pole läbivalt ühe ehitusmaterjaliga kogu projekti teinud, kuid teame, millise materjali puhul annab üks või teine aspekt huvitava tulemuse. Näiteks ERM-i puhul oli raudbetooni kasutamine kohe algses kontseptsioonis. Lisaks on betoon Eesti kontekstis soodustatud materjal näiteks võrreldes terasega, sest see on lihtsalt odavam. Aga ikkagi oli ilusa, eheda betoonipinna tekitamine väga keeruline, sest käsitsi ehitades ei saa inimfaktorit täiesti välistada.

KK: Kõrvaltvaatajana võin öelda, et on arhitekte, kelle loomingu tunneb peale vaadates ära just materjalikasutuse järgi. Teie projektide puhul mängib materjal samuti alati olulist rolli ja selle järgi tunneb teie töid ka ära.

HG: 10 aastat tagasi oli minul isiklikult selline tunne, et kogu kohaliku arhitektuuri mainstream oli külm, cool, väga maitsekad hallid toonid ja jahedates toonides metallpinnad. Kuid meie meelest läks selline lähenemine väga üksluiseks ja nii oleme püüdnud projekteerida soojemates toonides maju. Kasutame rahulikult pruune ja rohelisi toone!

KK: Kuna Eestis on heaolu võrreldes kümne aasta tagusega märkimisväärselt paranenud, siis on arhitektidel võimalik materjaliga rohkem katsetada.

HG: Eesti on ikkagi provints ja väike koht. Tellijad käivad ringi ja näevad mujal väärikate materjalidega maju ning siis on küsimus, kas nad julgevad siin sellist investeeringut teha. Või pole kvaliteetsetele materjalidele mõtet kulutada, sest see ei tasu elu sees ära. Tavaliselt ütleb arendaja fassaadi ruutmeetri hinna ja nii tuleb välja, et sellega ei saagi tervet maja katta. 

Plaani ratsionaalsus on äärmiselt oluline. Kui saad plaani teha nii ratsionaalse, et Exceli tabelisse jääb varu, siis võid selle üle kanda kvaliteetsematesse ehitusmaterjalidesse. Näiteks Lootsi maja puhul oligi niisugune juhtum, kus kasutatud fassaadimaterjal oli 23 korda kallim kui analoogid. Aga meil oli müüdava ja ehitatava brutopinna suhe tavalise 75% asemel 90% ja tänu sellele saime kasutada fassaadis paremat materjali.

Rotermanni Vana ja Uus Jahuladu, 2006-2009. Foto: Reio Avaste.

Kui mõelda tagasi tehtud projektidele, siis oleme olnud julged viimistlusmaterjalide valikus.

Jahulao fassaadis kasutatud corten-terast, mida pole sellises mahus Eestis rohkem näinud. Ehituse ajal tehti isegi prooviks üks nn mockup-fassaadipaneel, et kontrollida visuaalset muljet ja kinnituste püsivust. 

Enne Lootsi maja polnud Eestis taolises mahus klaas- ega vineerfassaadiga kortermaja tehtud. See materjal on tegelikult naturaalne puiduspoon, mis on lamineeritud ja väga püsiv. 

Lootsi kortermaja, 2003-2005. Foto: Kalle Veesaar.

Hiljuti valminud Rotermanni 18 Ahtri tänava ääres on hooned kaetud alumiinium-komposiitplaatidega. Ümarad nurgad tulid sellest, et avada kvartali sisse rohkem vaateid ning tume toon, et hoone mõjuks taustana ajaloolistele fassaadidele. Hoone taga on väike väljak, kuhu päike ei ulatu. Soovides tänavapinnale rohkem valgust tuua, tegime peegelduvad rõdupinnad ja keerasime need nurga alla. Modelleerisime peegeldusi eelnevalt ning kontrollisime ka TTÜ valguslaboris. Sinna tasub vaatama minna eriti just keskpäeval!

TH: Kuna kõik peegeldab, jääb maja ise nähtamatuks!

HG: Lutheri masinasaali interjööris on väga oluline vineeriteema. Kui hoone välisfassaadis tuli taastada paekivi ja krohv, siis siseruumidesse kavandasime palju vineerpindu. Kui interjöörides kasutatakse tavapäraselt skandinaavialikku heledat kasevineeri, siis meil oli soov saavutada 100 aasta tagust vineeri tooni. Sooja karamellitooni tuletasime tolleaegsest lakitoonist, mis meenutab Lutheri vabriku toonast mööblit. Masinasaali siseruum lahendati meie büroos, lisaks tegi mõned detailid sisearhitekt Kadri Tamme.

Lutheri masinasaalis oli eesmärk saavutada B-klassi energiatõhusus, aga hoone on vana, siseruum kõrge, lisaks klaaslagi ja massiivsed kiviseinad. Läksime TTÜ-sse küsima, mida saaks paeseintega ette võtta. Sealt ei osatud soovitusi anda, mis on ju jabur, sest terve vanalinn on täis paekivist seintega hooneid ja tegelikult kuni tsaariajani rajati massiivsete kiviseintega ehitisi. Tänapäeval võetakse need arvutustesse külma seinana, kuid praktikas on ju teada, et selline sein töötab tänapäevalgi täiesti edukalt piirdena. Ka meie oma kontoris on niisuguseid seinu. Nii korterite kui büroode küttekulud on sellistes hoonetes ju täiesti mõistlikud. Pigem on täiskiviseinad isegi head – kivi on inertne, akumuleerides suvel soojust ja pikendades kütmata perioodi. Õhuniiskus on sobiv. TTÜ insenerid pakkusid võimaluse, et nad mõõdavad reaalset seina. Ehitage 3 x 3 m isoleeritud kuubik sisse- ja väljapoole masinasaali seina, et tekiks välilabor, kus saaks läbi aasta mõõtmisi teostada. Iseenesest oli küsimus lihtne: kas niiskus liigub sisse või välja? Lõpuks läks nii, et nende seintega ei tehtud midagi ja hoone energiaklassiks tuli projekti järgi ikkagi B. Kuna hoone oli suur ja lai, siis seinapinda polnud nii palju ja see ei avaldanud arvutusele mõju.

A. M. Lutheri Mööblivabriku masinasaali rekonstruktsioon, 2015-2017. Foto: Madis Tüür.

Kõikide nende objektide puhul, millest täna räägitud, oleme aknaraamide ja metallosade toonid valinud Eesti kontekstis meelega tavapäratud: need on sageli kas pärlkuldne, pärlbeež, messing või mustjaspruun. Eestis kipuvad arhitektid kinnisilmi igal objektil antratsiiditooni kasutama – selles osas oleme altimad katsetama!

KK: Tomo, kas nendes koolides, kus sa oled õppinud, õpetati arhitektuuri materjalide või kontseptsioonide kaudu?

TH: Minu õpingute ajal oli Yokohama kool väga teoreetiline ja kontseptsioonikeskne. Hooned olid enamasti valged ja ehitusmaterjaliks 20 cm paksusega raudbetoon. Rõhutati ainult linnaehituslikku aspekti, mitte ruumikogemust ega -poeesiat.

Virginia Techis õpetati materjale ja räägiti tektoonikast. Tooksin esile professor Marco Frascari. Seal olid väga head töökojad, kus sai ise materjalidega katsetada. Ja tektoonika on teema, mis mind paelus siis ning paelub tänaseni.

KK: Mul on tunne, et Eesti arhitektuur on kontseptuaalselt maailmatasemel. Kui võrrelda meid aga lähiriikidest Rootsi või Taaniga, siis ehitatud arhitektuuri kvaliteedis jääme alla. Meil on ruumi areneda materjalitundmisse, detailidesse, kvaliteeti. Seda hüpet me hariduses teha ei saa ning järelikult peame praktikasse panustama.

HG: Aga see ei ole lõpuni arhitekti otsustada, sest kvaliteet ja detail maksavad tegelikult üsna palju. Jääb küsimus, kas hoone on masstoodang või eritellimusel unikaalobjekt. Ja kui tellijal on teadlikkus ja huvi, siis võib kvaliteeti nõuda.

TH: Kui tavainimene arvab, et krohvitud hoone on kindel asi, siis tekivadki igale poole ilma detailideta majad. Valge krohv!

KALLE KOMISSAROV on vabakutseline arhitekt. Alates 2007. aastast kuulub Eesti Arhitektide Liitu ja alates 2016. aastast selle juhatusse. 

LOE VEEL

Urmo Mets: mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris

Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.

Marianne Jõgi: ka seinad räägivad

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.

Siim Tuksam: aga miks?

Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.