Triin Ojari: lusthoone lihtsad rõõmud

LUSTHOONE SAUN
Asukoht: Lusthoone talu, Põlli küla, Märjamaa, Raplamaa
Arhitektuur ja sisearhitektuur: Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid)
Tellija: Priidu Pärna
Ehitaja: Bauest
Hoone netopind: 80m2
Projekt: 2014-2017
Ehitus: 2016-2017

Vana ja uus saun on raamistatud ühte mängu – nad panevad märkama arhetüüpset talumaastikku ning mõtlema meie suhte üle maakoduga.

Praegusel pragmaatilisel ajal küsitakse harva, kas arhitekt on kunstnik ja kas kunstiline liialdus, teatud loominguline kiiks on see, mis teeb tarbearhitektuurist ehituskunsti.

Reglementeeritud maailmas on arhitektuur aina enam pakkumispõhine teenus ja vaid harva soovib tellija mõnd keerulisemat ülesannet lahendades riskida ja lisada võrrandisse see raskelt määratletav lisaväärtus, mis pakub elamust ja naudingut, on ühteaegu ülev ning habras.

Üldiselt on need objektid vähemalt Eestis mahult väiksed ning seotud kindla ülesande või isikliku ambitsiooniga, ühesõnaga positiivse hullusega.

Alahinnata ei saa ka sümboolset mõjujõudu, see on arhitektuur, mis tähendab nii tellija kui ka kasutajate jaoks enamat kui minimaalsete vahenditega saavutatud efektiivset konteinerit, kindlasti ka usaldust arhitekti vastu – sest ruumiloome on kunst, mille retsepti teavad vähesed. Ja lõpuks ei jää meie pildipõhisel meediaajastul selline arhitektuur tähelepanuta, fotogeenilised portreed erakordsetest majadest, nende vormi- ja materjalivalikust täidavad arhitektuurialast infovoogu ning kujunevad valdkonna visiitkaardiks, omamoodi ihamasinaks, mis argise odavarhitektuuri näiliselt kõrvale tõrjuvad.

Foto Tarvo Hanno Varres

Lusthoone talu saun Varbolas on kindlasti sellise arhitektuuri suurepärane näide, lihtne kujund raamitud majakesest keset maalilist maastikku on leidnud tee arvukatesse välismaistesse arhitektuuri- ja disainiportaalidesse, rääkimata Eesti omadest.

Hoone arhitekti Peeter Pere puhul on korduvalt tõstatunud küsimus kunstniku kutsest, sest tema kahe loomingulise mina vahele on raske piiri tõmmata. Alustanud mäsleval ajal, 1980. aastate lõpul maalijana, kulmineerus Pere jaoks kunstnikukarjäär 1999. aastal Eesti esindamisega Veneetsia kunstibiennaalil koos Jüri Ojaveri ja Ando Keskkülaga, kus nad eksponeerisid tembeldatud või sõelapõhjaks lastud vineertahvleid – vastuhakku puhtale ja skandinavistlikule algmaterjalile. Aasta hiljem valmisid büroo Muru & Pere esimesed tuntust toonud majad, kaks eramut Suurupis, ning algas hoopis teistsuguseid väljakutseid pakkuv loominguline teekond.

Pere on välja toonud, et on kunstist kaasa võtnud vabama suhtumise arhitektuuri, mille tõttu tõsisemad kolleegid tema töid alati ka ei mõistvat. Loomulikult on see Pere eelis, sest niimoodi ei kasuta plekki, metalli, töödeldud ja töötlemata puitu ning teisi materjale mitte keegi teine, materjalid moodustavad koos vormiga terviku, millest ei puudu skulptuurile omased jooned.

Foto Helen Pärna

Pere eelistab kontseptuaalselt tugevat ruumilist vormi ja terviku muljet veelgi võimendavat materjali (tihti on selleks metall), arvestab viimistluse kulumisfaktoriga ajas ning eelistab tegeleda väikese mastaabiga: eramud, varjualused, saunad, piirdeaiad… Tema käekiri pole tingimata soe ega poeetiline, pigem otsib intriigi ja vastuseid omaenda püstitatud küsimustele. Publikul (ja ka tellijal) jääb üle vaid positiivselt üllatuda. Perel on olnud õnne leida büroosse ka kaasamõtlevaid järgmise põlvkonna arhitekte. Eva Kedelauk on nagu sünkroontõlk, kes vormib peenetundeliselt tegutsedes Pere vabakäelised ja verbaalsed ideed konkreetseks projektiks.

Lusthoone saunamaja sündis arhitektuurisõbrast tellija soovil saada vana talu õuele midagi teistsugust ja äkilist.

Jutu järgi on Põlli mõisa lusthoone ehk suve- ja lõbupaviljoni kohale 1880. aastatel rajatud põlistalu õu ise juba omaette kollektsioon eri ajast pärit hoonetest, mille südameks on 1930. aastate lõpul ehitatud toekas klaasveranda ja mansardkorrusega taluhäärber. Lisaks veel ait, laut, kuur, suveköök, aiapaviljon, pumbamaja, õunapuud, marjapõõsad, kartulivaod, ürgeestilikud kaugvaated metsale ja põllule… ning veidi eraldi asetsev tilluke saun, iidne talu juurde kuuluv element. Selline talu on koht, millega iga eestlane end identifitseerib, ajast aega kestev maailm, mis vaatamata kiirele elumuutusele pole kunagi päriselt kadunud ja eksisteerib oma kõigutamatus rahus paralleelselt nüüdisaja virtuaalse reaalsuse pöörasustega. Me oleme siit päriselt pärit, see on meie ruumiline tuumik ja läheb ilmselt veel mitu põlvkonda, kuni talu kui märk eestlase seljaajus enam mingit tuttavlikku emotsiooni ei tekita.

Ruumi kasutusviisid ometi teisenevad ja nii on Lusthoone talu uus lusthoone – sest tegu on ometigi sauna kui mitmekülgset lõbu pakkuva hoonega – selgelt 21. sajandisse kuuluv lisandus vanasse kompleksi, kõnekas nipsasjake ajaloolises keskkonnas, millel pole muutustest pääsu. See on uue aja heaoluarhitektuur, mis suhestub talumaastikuga ning laiemalt maaeluga praeguse ühiskonna positsioonilt. Talumajapidamine, mida aastasadu on seostatud raske töö ja kasinate hügieenitingimustega, on klaasseintega lustlas viibija jaoks muutunud omamoodi vaatemänguks, arhailiseks maastikuks, mida nautida pikaleveninud jõudehetkeil. Tööl käiakse linnas, maal rassitakse mitte vajaduse, vaid pigem lõbu pärast, siia tullakse puhkama. Ka saun pole ammu enam ainult pesemiskoht, vaid saunaskäik on pigem ajaveetmisrituaal, erinevad vee- ja leiliprotseduurid pikituna söögi-joogi ja lõõgastumisega toimivad eelkõige emotsionaalse puhastusena.

Foto Tõnu Tunnel

Siin peetakse pidu või veedetakse õhtut, siit on hea õitsvaid õunapuid või tähistaevast vaadata – katusesse on selle tarbeks rombikujulised augudki tehtud. Valgusprogramm on selle hoone puhul oluline, lustla eri režiimidel põlev külluslik tuledesära ei jäta kahtlust, et tegu on moodsa aja vaata-mind-objektiga, mis pakub naudinguid ja head äraolemist, vahetut emotsiooni ajal, mil töötegemine kipub aina virtuaalsemaks muutuma. Kirjanik Valdur Mikita nimetab seda katarsiseks, mille eestlane maakodus või metsas käies saab, religioosseks praktikaks meie üksildusele kalduvas kultuuris.

/…/

TRIIN OJARI on arhitektuuriajaloolane ja -kriitik, 2014. aastast Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor.

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist. Osta number Apollo e-poest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.