Zaha Hadid Arhitektid. Vanasadama Masterplan.

Ülar Mark: kuidas lugeda struktuurplaani protsessi

Tallinna mereääre arengus on tormilised ajad, käimas on erinevalt motiveeritud muutused. See on hetk, kui arhitektuurivalla institutsioonid peavad tajuma vastutust ning oma teadmiste abil tervikpilti panustama.

Paarkümmend aastat on Tallinna sadama alale tehtud erinevaid projekte, kuid pole käsitletud tervikut, nii et oleks kaasatud laiem ring planeerijaid, urbaniste, arendajaid ja ka avalikkus. Erinevad osapooled: linn, eraomanikud ja sadam ei ole varem ka suutnud kuigi selgelt sõnastada oma eesmärke. Käimasoleval Tallinna sadama ja mereääre samaaegsel ruumiplaneerimisel on protsessi mitmekülgsuse ja avatuse mõttes tegu hea näitega, kuidas üht suurt ja ühiskondliku mõjuga ala linnas peaks projekteerima ja arendama (arvestades olemasolevaid võimalusi ja institutsioone). Protsessi seisukohalt pole suurt vahet, kas tegu on riigi-, linna- või eramaaga. Tähtis on, et kõigil oli osalemise ja ettepanekute tegemise võimalus. 

Sadam on viimaste aastatega välja selgitanud funktsioneerimiseks vajaliku: liiklusmahud, ristluskaide arvu, sõidukite laevadele ja mahalaadimise korraldamise ning ootel busside hulga. Struktuurplaani koostamine on hea vaheetapp, kus kõik tingimused korraga üle vaadata. Linn on lõpule viinud Reidi tee suure mõjuga projekti. Samal ajal on sadamast sõltumatult Arhitektuurikeskus koos linnavalitsusega organiseerinud kesklinna mereääre kontseptsiooniarutelude seeria, millele järgnes jooniseid ja tegevuskava sisaldav visioon ning mida võiks käsitleda ka kui kontrollmehhanismi sadamaala arengute üle. Just see, et linnavalitsus ja sadam mõlemad tahavad mereääre piirkonnaga praegu tõsiselt tegeleda ning nad on käivitanud piirkonnaga tegelemise ja teevad seda avalikult, annab lootust, et jõutakse ühiste tulemusteni.

ŽÜRII TÖÖ

Portfooliote sorteerimisel võrreldi sarnase sisuga tööde taset, kogemusi, büroo loomingulist lendu, prooviti hoomata võimet süveneda Tallinna eripäradesse ning jälgiti, et bürood oleksid erinevad, vältimaks kuut ühesugust globaalse käekirjaga osavõtjat. Kuue teises voorus esitatud töö analüüsil ja hindamisel olid kriteeriumid keerulisemad ja eelkõige vaadati, et töös oleks suurt ruumilist ideed ning tugev struktuur, mille ümber saaks hiljem paratamatult ettetulevaid muutusi ehitada. Üldplaneeringu kõige olulisem punkt on liikumisteede ehk tänavate fikseerimine. Teiseks on tähtis, milline kruntide struktuur võib tekkida. Kõike muud saab kergemini parandada, hoonete mahtusid saab muuta uue detailplaneeringuga või projekteerimistingimustega, aga teede koridore ja krundistruktuuri me ilmselt järgmise 100 aasta jooksul palju ei muuda.

Kavakava lõppvooru töö oli ajalootundlik ja leidis huvitavaid ruumilisi nüansse. Tänavaühendused olid läbimõeldud, olulisemate tänavate sihid avanesid merele ning meri oli osavalt põimitud linnaruumiga. Töö hindamisele ei tulnud kuidagi kasuks algse partneriga viimases etapis kahe erineva töö esitamine, lisaks jäid mõlemad tööd poolikuks. Lahendused olid põhiosas sarnased (näiteks tänavavõrgustik), kuid mahulistes edasiarendustes vastuolulised. Võidu korral oleks teistel osalejatel olnud alust võitja vaidlustada kahe töö esitamise pärast. Tõenäoliselt oleks selline riigihanke vaidlustus ka võitnud ja konkurss oleks jäänud esikohata ning võistlus luhtunud.

Alver Arhitektide töö pakkus Reidi tee äärsetele kruntidele liigendatud mahtudega hea alternatiivse lahenduse, kahjuks Reidi tee projekti sellises mahus ilmselt muuta ei saa. Kandev idee oli põhja suunas mastaapne lineaarpark, mis oleks mõtteline jätk vanalinna bastionivööndile. Kuid avarust juba on ümber vanalinna ning ka mereäär on üks suur avalik ruum. Eelkõige vajaks linnahalli ja mere vaheline ruum tupikuks muutumise vältimiseks tihedamat ja mitmekülgset hoonestust. Töö nägi aga ette pargi serva linnahalli kõrvale veel mitmeid linnahallist suuremaid ikoonilisi ehitusmahte ja samuti admiraliteedi basseini idakülge sümbolehitise, mis asub kahjuks sadama krundist väljaspool. Kaugemas perspektiivis võiks linn/riik kaaluda võimaluse korral selle maa omandamist ja sinna olulise hoone rajamist. Välistatud pole ka see, et eraettevõtja teeb seda ise, aga vähetõenäolisem, et erahuvides lubataks hoonestust konsoolina Admiraliteedi kohale kõrguda. Lineaarpargi õigustuseks ja lõpetuseks oleks selline ehitis aga vajalik.

Zaha Hadid Arhitektide töö tugevus oli kahe diagonaalse ühenduse sidumine terminali ette väljakuks ning hea läbimõeldud sadama ja liikluse lahendus. Kõige olulisemad ühendused on sadamast lõunasse ja läände vanalinna poole. Samas olid kõigis töödes need sisuliselt samad või vähemalt korrigeeritavad. Otsustavalt erinev oli Zaha Hadid Arhitektide ida–lääne-vaheline ühendus ja rannapromenaadi kujunemise võimalus. A-terminali esisele koonduvad diagonaalid on liikumissuundadena hea leid. Kui suured ühendused ja teed on paika pandud, saab väiksemate teede struktuuri korrigeerida. Sellest sõltuvad omakorda hoonestuse võimalused ja krundistruktuur. Töö ehitusmahulised lahendused ja tänavafrondi jätkuvus vajas kindlasti täiendamist ning need olid ka võistluse žürii kommentaarides välja toodud.

Zaha Hadid Arhitektid: võistlustöö põhijoonis.

KONKURSIJÄRGNE LINNAFOORUM

10.–11. oktoobril toimus linnafoorum, mis on Sadama ja Arhitektuurikeskuse korraldatud, koostöös linnaga. Foorumi eesmärk oli korraldada arutelu võidutöö üle ning koguda ettepanekuid ja soovitusi. Linnafoorum kihas erinevatest arvamustest. Arhitektuurikeskus soovitas Sadamal kutsuda ka esimeses voorus osalenud Andres Sevtsuk võidutööd analüüsima. Sadam oli õnneks nõus võidutöö arendamise huvides kuulama ka tõsist kriitikat. Sevtsuki analüüs esikohatööst kuigi palju plusse ei otsinud ja puudused loeti armutult üles. Huvitav oleks olnud kuulata võrdlust teiste töödega, näiteks hoonestusmahtude, hoonestamata alade ja hoonestustiheduse kohta.

Toomas Paaver arutles mereääre visiooni ja võidutöö erinevuste üle. Esinejate kriitikaga saab üldjoontes üksnes nõustuda ja linnafoorumi formaat võimaldab ettepanekud ka hiljem linnafoorumi töögruppides Sadamale ja võitjale kirjalikult vormistada. Protsess peaks mitmekülgsuse ja avatuse poolest olema Arhitektide liidu unistuste projekt, aga õhus on kriitikat, lugusid ja kirge. Miks? Kas ainult sellepärast, et võitis kuulus välismaine büroo või seetõttu, et on tegemist nii olulise alaga? Või seepärast, et meil on aegade jooksul kogunenud vaadeldud ala kohta palju konkursitöid ja visioone? Loodan, et ka edaspidi valitakse oluliste arenduste puhul keerulisem, aga ühiskonnale nii vajalik kvaliteetse diskussiooni tekkimise võimalus ja mitte alternatiiv, kus suhtekorraldajate ja bürokraatlike võtetega asi lihtsalt mingil viisil ära tehtaks. Kummitama jääb küsimus, kui oleks võitnud tuntud Eesti arhitektuuribüroo, kas oleks kiitust jagunud rohkem ja kriitika oleks olnud tasane, et mitte öelda põrandaalune?

Linnaplaneerimine on paljude muutujatega kompleksne protsess. Praeguses olukorras peaksid arhitektuurivaldkonna organisatsioonid ja seotud arhitektid tajuma nii olulistes küsimustes nagu Tallinna mereääre tulevik oma vastutust ja panuse tähtsust ning mitte kriitiliselt distantseeruma. Mereääre piirkonnas toimuvad tormilised ja eripärased, kuid mis tähtsam – motiveeritud sündmused: Kalasadama lõppenud konkurss, linnahalli müük, Sadama konkurss, Reidi tee, Peatänava projekt, Rotermanni kvartali II etapp, Porto Franco. Kas torm võib olla liiga tugev, et üldse kursil püsida? Näib nagu arhitektid ei tahaks käivitunud sündmuste taganttuules üldse purjetada. Tõsi, laine on kõrge, kiirus suur ja kurss ebastabiilne, aga paistab, et arhitektide jaoks on just praegu selline seis, kus tuleb roolis püsida, mitte ankrusse jääda või rooli teisele tüürimehele üle anda.

  • 2016 suvi – Arhitektide liit ja Kalle Komissarov valmistavad ette põhjalikud võistlustingimused.
  • 2016 november – EAL nimetab žüriisse oma esindajad (arhitektid Peeter Pere (Eesti Arhitektide Liit), Ülar Mark (Eesti Arhitektide Liit) ja linnaarhitekt Endrik Mänd (Tallinna Linnavalitsus). Tallinna sadamat esindavad Valdo Kalm (juhatuse esimees) ja Hele-Mai Metsal (arendusdirektor).
  • 2016 november – Sadam koostöös linna ja arhitektide liiduga kuulutab välja kolmeetapilise võistluse.
  • 2017 jaanuar – Portfooliote alusel valitakse kuus teise vooru kutsutavat arhitektuuribürood: Alver Arhitektid OÜ, Arkkitehtitoimisto ALA Oy, City Form Office ja KCAP Architects and Planners, Kavakava OÜ koos Alejandro Zaera-Polo
  • ja Maider Llaguno Architecture’ga, Terroir ApS ja Karres en Brands landschapsarchitecten B.V. ning Zaha Hadid Architects.
  • 2017 aprill – Kuue anonüümse töö hulgast valitakse kolm finalisti, kellele žürii esitab soovituste nimekirja.
  • 2017 mai – Finalistid esitlevad žüriile oma töid ja žürii kommentaaride alusel korrigeeritud lahendusi ning žürii annab uued kommentaarid.
  • 2017 juuni – Kolmanda etapi teisel kohtumisel esitletakse parandatud töid.
  • 2017 august – Žürii lõplik otsus, võitjaks valitakse Zaha Hadid Arhitektid.
Zaha Hadid Arhitektid. Olulisemad tõmbekohad.
Zaha Hadid Arhitektid. Sadama liiklusvoogude diagramm.
Zaha Hadid Arhitektid. Lõige maapinna tasandist kõrgemale tõstetud jalakäijate promenaadist Kadrioru poolses küljes.
Zaha Hadid Arhitektid. Vanasadama Masterplan.
Zaha Hadid Arhitektid. Vanasadama Masterplan.

ÜLAR MARK on arhitekt ja linnaplaneerija. Olnud ka Narva peaarhitekt, Arhitektuurikeskuse juht, EALi president, Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraator ja Kodasema OÜ asutaja.

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.