Visiooniloome

Uurime, kuidas saavad arhitektuurse mõtte arengusse panustada Euroopa Liit, kohalik omavalitsus ja arhitektuuribüroo.

Kaja Pae: Mis on Euroopa Liidu ja Euroopa Komisjoni prioriteedid ruumiloomes ja kuidas nende elluviimist toetatakse? Kas laual on ka teemasid, mis on ruumiloome seisukohast uudsed?

Mõttesuundade arengu ajateljel on näha, et Euroopa tasandil pööratakse järjest enam tähelepanu ruumiloome kvaliteedi eesmärkide tervikkäsitlusele.

Sel ajateljel on Uus Euroopa Bauhaus (loosungi „Kestlik, kaasav, kaunis“ all) suhteliselt värske algatus, mille mõte on kiirendada Euroopa roheleppe elluviimist, muutes lahendusi sotsiaalsemaks ja „ilusamaks“ ehk köitvamaks ja kättesaadavamaks. Uue Euroopa Bauhausi liikumine on meie jaoks märgiline, kuna tõstab esile arhitektide ja disainerite osa eri elualade teadmiste ja oskuste sildamisel. Seda võib käsitleda teadlikkuse tõstmise kampaaniana, mis realiseerib end teiste käimasolevate tegevuste kaudu. Uus ongi ehk see, et Uut Euroopa Bauhausi ei käsitata EL-i tasandil omaette poliitika või programmina, vaid osana muudest käimasolevatest tegevustest (vt Euroopa Komisjoni teatis).¹

Kaja Pae: Arhitektid kurdavad, et arhitektuurivõistlused ei ole tänapäeval enam koht lennukate ideede esitamiseks. Ka kinnisvaraarendajad ei kipu nüüdisajal visioone tellima. Ülikoolides tehtavad uuringud ja katsetused jäävad enamasti prototüüpide tasemele ja parimal juhul näeme neid arhitektuurinäitustel. Kus ja kuidas ruumiloome visioonid nüüdisajal sündida saavad? Kuidas Euroopa liidu ja Eesti riigi institutsioonid saavad ruumivaldkonna visiooniloomet toetada?

Vastus sõltub sellest, mida pidada lennukaks ideeks või visiooniks ning kas oluline on vaid nende esitamine või ka elluviimine. Lennuka idee või visiooni üheks peamiseks tunnuseks on see, et ta kannab kultuurimõõdet. Arhitektid on need, kes kannavad kultuurimõõdet elukeskkonda luues, nii nagu tooteid-teenuseid arendades kannavad seda disainerid. Hea oleks, kui ka tellijad alati väärtustaksid kultuuri kandjana elukeskkonda, aga selleni on meil veel pikk tee.

Kes toetab kultuurimõõtme arendamist ruumiloomes või ettevõtluses? Seni on kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital tänuväärselt toetanud nii arhitektuurivõistlusi, sündmusi kui ka teatud määral eksperimentaalloomingu projekte. Kuid sellist eksperimentaalloomingut ei pruugi lõpuks keegi n-ö ära osta. Küsimus on, kas arhitektuuris ja disainis piisab vaid kultuurkapitali toel sündivatest näitustest, trükistest ja eksperimentaalloomingust, et valdkonna mõtteruumi ja ruumikultuuri arendada.

Kuidas on lennukate ideede elluviimisega? Ruumiloomeprotsess on aja, inimeste, finantsi, materjali jne planeerimine ja kasutamine selleks, et parendada elukeskkonda. Selles protsessis on võimalik teha arenguhüppeid, kui osalised – tellija, projekteerija ja kasutaja – söandavad teha heas mõttes julgeid otsuseid. Sellised ruumiotsused võivad sündida siis, kui on olemas tervikkäsitlus, mis ei unusta ära elukeskkonna kultuurimõõdet. Niisugune tervikkäsitlus on 2020. a maikuus avaldatud Davosi hindamissüsteem², mis praeguseks on esimest korda Euroopa tasandil olemas. EL ja riik saavad toetada senisest julgemate otsuste sündi, kui aitavad kaasa väärtuspõhise hankemudeli levikule ja tervikliku hindamissüsteemi läbivale kasutuselevõtule ruumiotsustes nii avalikus kui ka erasektoris, andes sellega ruumiotsustes kultuurimõõtmele senisest kaalukama hääle.³

Omaette nüanss peitub selles, et omavalitsusel on seadusest tulenevalt ulatuslik autonoomia, kujundamaks ruumilist arengut. Tulevikku vaatav ruumiloome peaks toimuma elanikele võimalikult lähedal ja nendega koos. Euroopa tasandilt saab seda nügida, kui avardada võimalusi omavalitsuse juhtide ja spetsialistide ruumiloome pädevuse arendamiseks, õppida rahvusvahelisest kogemusest ja parimast praktikast. Linna- ja vallaarhitektide rolli läbimõeldud tervikvisioonide elluviimisel on raske alahinnata. Eesti Arhitektuurikeskus korraldab 2021–2022 ulatuslikku ruumiloome koolitust nii riigi- kui ka omavalitsuste ametnikele. Eestis oleks omavalitsustele toeks vaja ka üleriigilist ruumiloome kompetentsikeskust, mida on kirjeldatud ka „Kultuuri arengukavas 2021–2030“.⁴

Kaja Pae: Milliseid ruumiloome teemasid, mis vajaksid lahendamist ja ühtlasi looksid uusi võimalusi, sooviksid sa ise eriliselt rõhutada? Nii globaalses mastaabis kui ka Eesti jaoks?

Eks esmalt tuleb nimetada rohepööret, mis kõige laiemas mõttes tähendab inimtegevuse põhjustatud kliimamuutuste tagasipööramist. Et inimeste käitumine muutuks senisest keskkonnateadlikumaks, on vajalik kultuuriline nihe, mida saab eest vedada avalik sektor, aga ka kultuurivaldkond. Seni ei osata Eestis veel päriselt hinnata seda, milline võiks olla kultuurivaldkonna mõju rohepöördes ja ühiskonna mõttemustrite muutmisel. Teadliku tellijas- või tarbijaskonna suurendamine mõjutab ka ettevõtteid. Kui asja vaadata nii, kultuurilise nihkena, tulevad välja ruumihariduse ja -teadlikkuse küsimused. Nii Arhitektuurikool Eestis kui ka teised sarnased ettevõtmised mujal Euroopas⁵ (nt Poolas, Soomes, Norras) annavad uuele põlvkonnale võimaluse kujutada ja kujundada paremat elukeskkonda.

Eesti suunab vajalikke investeeringuid elamufondi, (raud)teede- ja koolivõrku jne.⁶
Kultuurimõju ja -pärand peaksid selles protsessis olema toetuste valikumetoodikas ja projektide hindamiskriteeriumites senisest palju tähtsamal kohal. Kõik investeeringud, toetusmehhanismid ja asjakohased EL-i rahastusprogrammid (ühtekuuluvuspoliitika fondid, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, Euroopa Horisont ja selle asjakohased missioonid, Loov Euroopa ja Erasmus+ jt) ning riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud rahastus- ja investeerimisvõimalused, peavad teenima elukeskkonna kvaliteedi eesmärke. Seda saab teha, tuginedes suunistes ja lähteülesannetes Davosi hindamissüsteemile ja rakendades väärtuspõhist hankemudelit. Ülioluline on tervikliku kvaliteedikäsitluse lisamine kõikidesse ruumiloome otsustusprotsessidesse.

Eestis tuleks muuta ka protsendiseadust, mis praegu reguleerib kunsti tellimist avalike hoonete juurde. Protsendiseadus peaks laienema linnaruumi- ja taristuprojektidele, nii et osa nende ehituseelarvest kuluks maastikuarhitektuurile, nagu see on mitmel pool Euroopas.

Kaja Pae: Too palun välja mõni projekt, mille puhul hindad selle tabavat võimet tegeleda nüüdisaegsete väljakutsetega ja mis oleks visionaarne selle sõna parimas mõttes.

Cité du Grand Parci ümberehitus Bordeaux’s Prantsusmaal näitab, kuidas on võimalik 1960ndate 16-korruseliste paneelmajade renoveerimistöödel järgida 530 korteri elanike huve, keda ehitustöödeks välja ei kolitud. Ümberehitus lähtus interjööri kvaliteedist, tulemusena sai korteritesse rohkem ruumi, valgust, paremaid vaateid, tehnovõrke ja suuremat energiatõhusust üürikulu tõstmata. Projekt pälvis 2019. aastal EL-i Miesi auhinna ja tõi Lacaton Vassali arhitektidele 2021. aastal Pritzker Prize’i tänu ruumikvaliteedile pühendumise ja koosloome mudelile, mida rakendada üle Euroopa.

Eestis vajab rekonstrueerimist u 700  000 eluruumi ja roheleppe kohaselt rekonstrueerimine järgmise kümne aasta jooksul kahekordistub.⁷ Selleks on näiteks paneelelamupiirkondades oluline elanike tegelik kaasamine ja see, et otsused lähtuks elukeskkonna terviklikkusest.

Kaja Pae: Arhitektid kurdavad, et arhitektuurivõistlused ei ole tänapäeval enam koht lennukate ideede esitamiseks. Ka kinnisvaraarendajad ei kipu nüüdisajal visioone tellima. Ülikoolides tehtavad uuringud jäävad enamasti prototüüpide tasemele ja parimal juhul näeme neid arhitektuurinäitustel. Kus ja kuidas ruumiloome visioonid nüüdisajal sündida saavad? Kuidas mõtestab Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskuse oma rolli ruumiliste visioonide kujundamisel?

Tallinna ruumiloome kompetentsikeskus on interdistsiplinaarne ruumilise planeerimise ja arhitektuuribüroo. Töötame mitmes mõõtkavas: regioonidevahelisest koostööst ülelinnalise mõjuga teemadeni (sinirohevõrgustiku planeerimine), üldplaneeringute koostamisest objekti tasandil nõustamiseni. Linnaehituslike visioonide loomine ja arhitektuurikonkursside korraldamine on meie juhitud tegevused, mille abil saab linnaruumi kvaliteeti tõsta lähiajal. Tiimi juhtmõte on, et ühtmoodi oluline on tegeleda nii pikalt ettevaatava strateegilise planeerimisega kui ka igapäevaste ruumiotsustega. Teeme rahvusvahelist koostööd teiste linnade ja teadusasutustega ning arendame uudseid kaasamisvahendeid, nagu kaasamisäpp AvaLinn ja liitreaalsusäpp AvaLinn AR. Meil on mitu projekti, kus koostöö ülikoolidega ei jää prototüüpide tasemele: Põhja-Tallinna mustermaja-lasteaiad (mille ideekonkurss algab peagi), jätkuv koostöö EKA-ga „Lõpetamata linna“ tähe all ja ka Tallinna tehnikaülikooliga koostöös sündiv Tallinna kaasamiskeskus.

Praktiseerivate arhitektidena mõistame arhitektuurikonkursside kriitikat. Näeme mitut probleemi. Esiteks on võistlused muutunud väga reglementeerituks, mis ei jäta palju ruumi ülesandeid loominguliselt tõlgendada, teiseks on arhitektuuribüroodel majanduslik surve konkursse võita. Eesti keskmisele arhitektuuribüroole on konkursil osalemisse panustatud aeg investeering, mis suure tõenäosusega ei too mingit tulemust, ja selleks, et riski maandada kasutatakse lahendusi, mis on tuttavad ja varem toiminud. Arhitektuurikonkursse on viimasel ajal väga palju ja tihti ei saa konkursi organiseerija kvaliteetset tulemust, kuna osalejaid on vähe. Mis on kõige hullem: arhitektuurikonkursid on tihtipeale saanud halbade strateegiaotsuste legitimeerimisrituaaliks.

Üks võimalusi saada kaasaegseid ja kvaliteetseid lahendusi ongi alustada kõrgemalt tasandilt, ehk olla arhitektidena nende arutelude juures, kus otsustakse, mida planeerida ja kuhu ehitada. Üks Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome meeskonna ülesandeid on poliitikute toetamine läbimõeldud ruumiotsuste tegemisel: nii avalike hoonete asukohavalikul kui ka ulatusliku arenguala mõtestamisel enne konkursi algust. Tallinna keerukus ja kasvu kiirus nõuab nii strateegilist valdkonnapõhist vaadet, üks– ühele mõõtkavas sekkumist kui ka teadvustamist, et pealtnäha väljaspool ruumiloome valdkonda tehtaval otsusel (näiteks kui suur riigigümnaasium rajada) võib olla väga tugev ja kompleksne mõju ehitatud keskkonnale.

Kaja Pae: Millised uudsemad ruumiloome teemad ja projektid on praegu Tallinna strateegiakeskuses arutlusel? Tooge palun välja mõni Tallinna strateegiakeskuse käimasolev projekt, mille puhul hindate selle tabavat võimet tegeleda nüüdisaegsete väljakutsetega ja mis oleks visionaarne selle sõna parimas mõttes.

Lähiaja tegevusi mõjutab vajadus sisustada rohepööret ja kliimamuutustega seonduvat, seega on kõik tähtsamad ettevõtmised kuidagi nende teemadega seotud. Rohekoridoride mõtestamine nii säästvate liikumisviiside kui ka elurikkuse vaatepunkist on seni olnud üks edukamaid töösuundi. Näiteks Putukaväil, mis ühendab täispikkuses bastionaalvööndi rohealad Hiiuga, aitab putukatel leida tee linnasüdamesse. Sellest on kujunenud omamoodi sümbolprojekt, kus koostöö toimub nii kohalike kui ka rahvusvaheliste partneritega ja mis on ohtralt huvi ja positiivset vastukaja saanud. Märkasin, et ka mu naaber kasutab Putukaväilaga propageeritavaid võtteid: kui küsisin, miks ta osa aiast niitmata jättis, sain vastuseks, et Putukaväilal tehakse niisamuti.

Lisaks on strateegiakeskuses töös Klindipark, mis jookseb piki Lasnamäe paeklinti Tartu maanteelt linna piirini. Taolised projektid, kus täpsematele projekteerimistöödele eelneb linna põhjalik eeltöö ja üheks sisendiks on ka linnaelanike soovid, annab lootust, et tulevikus võiks selliselt kavandada ka teisi suuremahulisi ja keerulisemaid projekte. Samavõrd olulised tööd on rattastrateegia rakendamine, visioon Tallinna-sisesest pendelrongist, kontseptsioon Tallinna trammiliinide pikendamiseks ning plaan luua eri liikumisvahendeid: ronge, tramme, busse, jalg- ja tõukerattaid ühendavad hub’id ja mikrohub’id ehk sõlmjaamad.

Kaja Pae: Milliseid ruumiloome teemasid, mis vajaksid lahendamist ja ühtlasi looksid uusi võimalusi, sooviksite eriliselt rõhutada? Nii globaalses mastaabis kui ka Eesti ja Tallinna jaoks?

Olukord, kus linn näeb vajadust teatud kohtades, kus kinnistustruktuur ja ruumiline areng on segane, olla ise aktiivne ja planeerida linnaruumi, tuleb omanikele ja arendajatele tihti ebameeldiva üllatusena. Seda nähakse kui kiusamist, liberaalsesse turumajandusse sekkumist. Raske öelda, mis on selle põhjuseks – kas senine harjumuspärane linnavalitsuse passiivsus muutustesse, kus ametid pigem reageerisid linnaarengu suundadele, või siiani kestev hirm Nõukogude plaanimajandusest, kuid selge on see, et keegi peale linna või riigi pole tänapäeva Eestis võimelised ruumilises planeerimises suuremaid muudatusi tegema. Praegune olukord, mil ruumilisi visioone koostab linn, on Eesti kontekstis innovatiivne. Seni oldi harjutud, et ametid vaid menetlevad ja nende nägemus lõppeb üldplaneeringu ja projekteerimistingimustega. Näiteks avaliku ruumi kõige tähtsama algosa, linnatänava kvaliteedi eest seismine on ruumiloome meeskonna üks põhilisi igapäevaseid võitlustandreid.

Linn peaks aktiivselt osalema koos teistega ruumi kujundamises, kuid mitte seadusandluse kaudu protsesside pidurdajana, vaid pigem novaatorina. Linnaametid on suuremad ja potentsiaalselt võimekamad kui teised osapooled ning linnavõim on see partner, kes saab muudatusi päriselt ellu viia. See eeldab aga suhtumise muutumist nii linnavõimudelt, kes käituvad tihti, nagu asuksid piiramisrõngas, kui ka ühiskonnalt laiemalt, kus tihti ei saada aru, miks ja kust otsused tulevad, samuti muudatusi seadustes, mis võimaldaksid iga otsuse juures ruumikvaliteeti jõulisemalt nõuda.

Kaja Pae: Arhitektid kurdavad, et arhitektuurivõistlused ei ole tänapäeval enam koht lennukate ideede esitamiseks. Ka kinnisvaraarendajad ei kipu nüüdisajal visioone tellima. Ülikoolides tehtavad uuringud jäävad enamasti prototüüpide tasemele ja parimal juhul näeme neid arhitektuurinäitustel. Kus ja kuidas ruumiloome visioonid nüüdisajal sündida saavad?

Ühiskonda kujundavad tõsiseltvõetavad ruumivisioonid ei ole projektipõhised juhtumised, mida on võimalik luua lühiajalise protsessi käigus. Ideestik valmib pika aja peale ning ideestiku komponente tuleb katsetada, inkubeerida ja lihvida kõikvõimalikes arhitektuurimeediumites, nii koostöös arhitektuuri tellijatega, arhitektuurivõistlustel, ülikoolide stuudiotes kui ka arhitektuurist kirjutades. Kõigil nendel meediumitel on omad nõrkused: praktilises töös domineerivad liiga lühiajalised eesmärgid ja hetke reaalsus, näitustel ja akadeemilise töö forsseeritud stsenaariumites on reaalsus tihti subjektiivselt nihestatud. Ruumiliste lahenduste kõrval on pinnase ette valmistamine vahest olulisemgi, et visioonil oleks kuhu maanduda.

Selleks, et pinnast ette valmistada, on tähtis avalik tegevus: näitustel osalemine, arhitektide kirjutised, avaldatud ideeprojektid, erialaliitude töö, projektide lähteülesannete kujundamine, arhitektuurikriitika. Arhitekt Mustas tegutsedes oleme korduvalt peitnud meie arhitektuurivõistlustööde tegelikke eesmärke, kuna pinnas soovitud eesmärkidele ei ole veel loodud. Beeži kastmega projektide ülevalamine on aidanud võistlusi võita. Edasise projekteerimise ja kommunikatsiooni käigus beež kaste muidugi sujuvalt eemaldatakse ja tehakse kõik, et ehitatuna hakkaks idee selgelt soovitud positsioone genereerima.

Kaja Pae: Milliseid ruumiloome teemasid, mis vajaksid tähelepanu ja ühtlasi looksid uusi võimalusi, sooviksid sa ise eriliselt rõhutada? Nii globaalses mastaabis kui ka Eesti jaoks?

Kliimamuutustele reageerimises ei ole arhitektuur veel oma käiku tegelikult teinud – see on koht, kus projektides on vaja kultiveerida hoopis teistsugust mõtlemist, kui seni on tehtud. Küsimus on ajaperspektiivis: praegu arvestatakse hoone elueaks endiselt 50 aastat, kuigi vajaksime dialoogi perspektiividega, mis vastaksid 500 või 1000 aastale. Arvestades hoonete ehitamise jaoks kuluvat ressurssi, on 50 aastase elueaga funktsioonist juhinduv hoone justkui kiirmood, mis põhimõtteliselt ei saagi pikale ajaperspektiivile vastata, olgu ta tehtud puidust, betoonist või terasest. Energia kokkuhoid ja energia tootmine on palju lihtsamini lahendatavad küsimused kui hoone enda funktsionaalne ja moraalne vastupidavus. Usun, et vajame siinkohal uut sõnavara, et kirjeldada hoonete funktsionaalsust lähtuvalt muutuvast ja muutumatust programmist. Kui sellest veel paar sammu edasi mõelda, siis peaksime uuesti asuma tegelema pika plaani küsimustega – mis defineerib linna läbi sajandite, millest koosneb koha vaim ja milline peaks olema arhitektuurne kujund, kui sisu on pidevas muutumises?

Kaja Pae: Kas arhitektuuris on üldse võimalikud revolutsioonilised, st murrangulised muutused? Või saab arhitektuur olla ikkagi pigem evolutsiooniline, parimal juhul malbelt revolutsiooniline, kus samm-sammult toimuvad muutused on osaliste jaoks suhteliselt valutud, tagajärjed aga totaalsed?

Ka nendel näituse-, kooli- või võistlustöödel, mis jäävad vaid paberile, võib lõppkokkuvõttes olla suur mõju hilisematele projektidele ja teiste arhitektide töödele. Kuna arhitektide töö otsene mõju tehtud projektide kaudu on tänapäeval suhteliselt väike, ongi arhitektidel targem mõelda pigem kaudse mõju kaudu. Pakun, et arhitektuuris võiks olla käibel mõiste nõrk revolutsioon (analoogne mõistega nõrk koht, ingl weak place). Selliselt saab arhitektuur anda ruumi kaudu muutuste produtseerimise seemne, mitte ei pea ise hakkama looma revolutsiooni kui sellist. Arhitektuur saab olla põhjus ja alguspunkt tegudeks, kuid selleks peaks arhitektuur teadlikult nõrka ruumi või nõrka visiooni pakkuma, et ärgitada mõttekonstruktsioonide konflikti ning kutsuda esile kasutamist ja tegutsemist, täiendavat koostööd ja muutust.

Kaja Pae: Too palun välja mõni projekt, mille puhul hindad selle tabavat võimet tegeleda nüüdisaegsete väljakutsetega ja mis oleks visionaarne selle sõna parimas mõttes. Pean silmas projekte, kus uus pole uus mitte moepärast, vaid see on uus kvalitatiivses mõttes.

Meie büroo on eelmainitud teemadega tegelenud mitmes projektis, kuid võib-olla kõige asjakohasemalt hetkel ehituses olevas Mustamäe riigigümnaasiumis. Ühtepidi on see väga tavapärane projekt: tegu on Tallinna tehnikaülikooli linnakusse plaanitava koolimajaga, kus on palju üsna tavapäraseid ruume ja kasutusviise. Teistpidi on see aga projekt, mis on kujundatud linnaruumiliselt ja programmiliselt kestma teistel alustel kui tänapäeva koolid: hoone ruumidest on programmiliselt muutumatute tüpoloogiatena kujundatud ainult auditoorium, aula sanitaarruumid ja sööklat teenindav köök, kõigi ülejäänud ruumide kujundust on juhtinud võime arvestada muutustega. Selleks on ventilatsioon hoonesse süstitud katuselt ja terve hoone perimeeter lahendatud kergseintest struktuurina, mis saab vastu võtta hoone elukaare jooksul väga erinevat ruumiprogrammi. Sealjuures ei järgi hoone vorm funktsiooni nagu tavapäraselt, vaid on kantud kujundist ja liikumiste mustrist, mis linnaruumiliselt võiks ala määratleda pikka aega. Kosmoselaevalik kujundus tõukub kooli tehnikakallakust, kuid on loodud kujundama hoone kasutajate mõttemudeleid ja esile kutsuma kriitilist mõtet (ehitatud) keskkonnast ja teadmistest kui inimkonna peamisest sõidukist tulevikku. Kõik need ideed olid võistlustöö tegemisel ajal pehme ja beeži visuaali taha varjatud, kuid on edasises projekteerimises rõhutatult fookustatud.

AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?

1  Euroopa Komisjoni teatis Uue Euroopa Bauhausi kohta, 2021, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=COM%3A2021%3A573%3AFIN&qid=1631781368249
2  Ruumiotsust hinnatakse kaheksa põhikriteeriumi põhjal: protsessi juhtimine, otstarbekohasus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus ja ilu. „Davosi ehituskultuuri kvaliteedisüsteem“, 2018, https://davosdeclaration2018.ch/quality-system.
3  Vt EL-i Nõukogu järeldused 14534/21, https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-14534-2021-INIT/en/pdf. Samuti EL-i ruumiloome eksperdirü
4  „Kultuuri arengukava 2021–2030“ arhitektuuri teemaleht https://www.kul.ee/kultuur2030.
5  EL-i ruumiloome eksperdirühma raport „Towards a shared culture of architecture: investing in a high-quality living environment for everyone“ (peatükk „Case studies, Education and awareness raising“, lk 65), 2021, https://data.europa.eu/doi/10.2766/88649.
6  Vt Eesti taaste- ja vastupidavusrahastu ehk RRF-i kava siit: https://rrf.ee.
7  „Hoonete pikaajalise rekonstrueerimise strateegia“, 2020, https://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/documents/ee_ltrs_2020.pdf.