EESTI SUURSAATKOND LONDONIS
Arhitektuur: Pelle-Sten Viiburg (Doomino Arhitektid)
Sisearhitektuur: Margit Argus, Margit Aule ja Kaur Käärma (KAOS Arhitektid)
Valgusdisain: Priit Tiimus, Tipriit Valgusdisain
Lühtrid: Margus Triibmann, Kard Männil (Keha3)
Loodusfotod: Arne Ader (Loodusmees Ltd)
Renoveerimistööd: MY Construction & Carpentry Ltd
Pindala: 600m2
Projekt: 2013-2014
Valmis: 2015
Auhind: Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia 2016
Isiklikus võtmes on Eesti saatkond Londonis minu jaoks täiesti erandlik. Aadressil 18 Chepstow Villas hakati tegutsema juba noil kaugetel aegadel, mil Eesti Instituut tegeles riigi taasiseseisvumisel tekkinud kiireloomulise ülesandega avada saatkonnad Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Hoone, kus praegugi asub Eesti Maja, ei vastanud pea ühelegi tänapäeva saatkonnale esitatud nõudele, ometi saadi seal võimalus viivitamatult tegutsema asuda, mis oligi toona kõige tähtsam. Nood olid ajad, mil ma Eesti Instituudis töötades pidasin saatkonnaga regulaarset telefoniühendust, mis kinnistas minusse igaveseks nii ajavahe tajumise kui ka arusaamise kahepoolsest töörütmist, mida need, kes saatkonnas või saatkondadega töötavad, nii hästi mõistavad.
Ajal, mil saatkond kolis Hyde Park Gate’i majja, sain mina sisse Londoni Majandus- ja Poliitikateaduse Kooli, kus sukeldusin rahvusvaheliste suhete õpingutesse. Teekond koolist saatkonda ‒ piki Piccadilly tänavat ja Hyde Parkiga külgnevat Kensingtoni linnaosa ‒ kujunes omamoodi kiirkäigutrenniks, mida tuli üsna tihti teha. Eriala, mida õppisin, nõudis pidevat andmetäpsustust. Pealegi polnud veel internetiajastu, ajalehtedes ilmuvat oli aga oluline teada, ning Eesti saatkond tuli tudengitele ses osas lahkesti vastu.
Nüüd on Eesti Suursaatkond Londonis juba enam kui aasta töötanud oma uues asupaigas 44 Queen’s Gate Terrace ‒ ühes neist küljetsi kokku ehitatud viktoriaanlike elumajade pikas reas, mis päikesepaistelistel päevadel on lausa silmipimestavalt valged. Iga maja algab külastajale fassaadist. Selle maja fassaad, kujundatud oma aja parima disaini vaimus, pärineb 19. sajandi keskpaigast. Linna selle piirkonna planeerimisel mängis olulist rolli William Jackson ning ehitus sai hoo sisse ajal, mil inglased olid 1851. aasta maailmanäituse korraldajad.
Londonis on palju hooneid, mille puhul lisaks fassaadile on enam-vähem säilitatud ka näiteks omaaegne köök, vannituba ja tualettruum. Probleemiks polegi alati see, et muinsuskaitse esitab renoveerimiseks jäigad tingimused. Eks armastusest vanamoodsa vastu räägi kasvõi asjaolu, et nii mõneski majas jooksevad tänapäevani soe ja külm vesi eraldi kraanidest, et siis valamus kokku saada ja leigeks pesemisveeks muutuda. Ajal, mil mina neid ridu kirjutan, käib sotsiaalmeedias RIBA (Royal Institute of British Architects) alustatud elav debatt selle üle, kas lisaks fassaadile säilitada võimaluse piires ka edaspidi ajalooliste hoonete sisu või mitte. Praeguse seisuga tundub mulle, et niinimetatud fassadism on võitmas, mis tähendab seda, et edaspidi võivad majade sisemust puudutavad uuendused saada praegusega võrreldes palju rohelisema tee.
Kensingtoni kandis asuvad paljude riikide Londoni saatkonnad. Nii mõnedki neist hoonetest on oma ajaloolise fassaadi laitmatult säilitanud, ka aegade hämaruses käis seal vilgas suhtlemine ühiskonnas otsustajahäält omavate inimeste vahel. Majades, mis peegeldavad edu ja samastumist võimukandjatega. Terrace house ehk ridaelamu on brittidele hoopis avarama, isegi sümboolse tähendusega. Põhimõtted, millel seda tüüpi elumaja projekteerimine rajanes, olid tuttavad igas ühiskonnaklassis ‒ mis sellest, et majad ise erinesid, olenevalt klassist, millesse omanik kuulus, nagu öö ja päev. Tegemist on teatud mõttes klassiülesusega, mis ühendas paljusid. Ning kui uskuda Philippa Lewist (Everyman’s Castle 2014), siis enamik brittidest on tõenäoliselt vähemalt korra elu jooksul sellist tüüpi majas elanud.
44 Queen’s Gate Terrace’i renoveerimistööd lõppesid enam kui aasta tagasi, ning siis avas saatkonnahoone uksed ka külastajatele, kelle arv on tublisti kasvanud. Huvist maja vastu annab tunnistust seegi, et saatkondade iga-aastasel avatud uste päeval oli Eesti saatkonna populaarsus nõnda suur, et seda soovis külastada palju rohkem inimesi, kui piiratud aja jooksul oli võimalik vastu võtta.
Usutavasti on majaga rahul nii need, kes muretsevad vaid fassaadi pärast, kui ka need, kes lahendavad maja sisemusega seotud probleeme tänapäevaselt. Uus ja vana on siin inspireerivas tasakaalus. Kujutan ette, kuidas Londoni mustas taksos saabunu tõttab traditsioonilisest trepist üles, teeb peatuse maja kohta ootamatult avaras garderoobis, märkab ehk mittepealetükkivaid maastikufotosid, mis on visiooniks tuunitutena seintel, ka kõrvalruumi kardinatel. Astub ehk sisse ninapuuderdamisruumi, kus teda üllatab linnulaul. Jah, muusika ja meeldivad aroomid poleks teda kui kogenud londonlast üllatanudki. Ent linnulaul viktoriaanliku maja tänapäevases tualettruumis? Ometi langeb see nii hästi kokku siinsetes majades kunagi elanud inimeste kohta öelduga, et nad elasid kui linnud puuris, liikusid oma suhteliselt kitsastes, ent kõrgetes majades nagu linnud puuris, ikka üles-alla lennates.
Trepil, mis viib vastuvõturuumi, on vaipkate ‒ tumedalt kirju kui samblane mätas. Valgeks värvitud kahe poolega suur puituks avaneb, ning kord juba sisse astunud, ongi külaline kui 19. sajandi keskpaiga Facebooki leheküljele sattunud. See on hea võrdlus, kuna ta seisab ju otse nende maast laeni kõrguvate akende taga, mis pidid vastasmajades olijaile uhkeldades näitama, kes olid peremehe külalised. Pilgu akendelt pööranud, on külaline üllatunud ruumi avarusest, selles valitsevast õrnast õhustikust. Valged seinad-laed, lisaks küllalt hele ja intensiivselt valgust peegeldav puitparkett põrandal. Ning viktoriaanlikud kaunistused seintel-lagedel, mis valge värvi all on ootamatult tagasihoidlikud. Kõik see kokku loob piiride puudumise illusiooni, millele lisavad muinasjutulisust toolid. Iga tooli seljatoel on uduähmane pilt soomaastikust, mis võimendab seda peenelt tuunitud ja kogu maja läbivat loodusvisiooni, millele aitavad kaasa nii materjalivalik kui ka ideelahendused. Muljetavaldav üleminek milleltki väga konkreetselt vaat et hoomamatult üldisele on tähelepanuväärne köietrikk, mis saatkonnahoone renoveerimisel õnnestunud.
ANN ALARI on Londonis resideeruv Eesti ajakirjanik, tõlkija ja autor. Ta on FPA (Foreign Press Association) ja Eesti Kirjanike Liidu liige.
FOTOD: Terje Ugandi
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
