Kujutan ette, kuidas Londoni mustas taksos saabunu tõttab traditsioonilisest trepist üles, teeb peatuse maja kohta ootamatult avaras garderoobis, märkab ehk mittepealetükkivaid maastikufotosid, mis on visiooniks tuunitutena seintel, ka kõrvalruumi kardinatel. Astub ehk sisse ninapuuderdamisruumi, kus teda üllatab linnulaul. Jah, muusika ja meeldivad aroomid poleks teda kui kogenud londonlast üllatanudki. Ent linnulaul viktoriaanliku maja tänapäevases tualettruumis? Ometi langeb see nii hästi kokku siinsetes majades kunagi elanud inimeste kohta öelduga, et nad elasid kui linnud puuris, liikusid oma suhteliselt kitsastes, ent kõrgetes majades nagu linnud puuris, ikka üles-alla lennates.
Millega üllatab ja kui palju uuenduslikku lisab Fahle Pargi galeriitänav senistele tööstusarhitektuuri rekonstrueerimise viisidele?
Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Göteborgi Juubeliparki kavandades sõidetakse käed ja hõlmad lahti: ruumiliste sekkumiste koht ja iseloom on esialgu jäetud muudatustele avatuks, sõltudes mitme osapoole reaktsioonidest.
Ruum pole otsene ja antud, vaid tekib ülekandest ja muundumisest. Tegelik ruum pole kunagi ühetaoline, vaid selles on eelissuunad, mis on seotud meie tegutsemisvajadustega. Samas üksikute vajadustega viivitamine loob võimaluse ruumiliseks ümbermänguks, ruumi kujundamiseks. See annab võimsaid tulemusi, mille imetlemisse ei maksa siiski üleliia takerduda. Need tulemused on vaid muundumise pidepunktid.
