INTERJÖÖR
Vananev elanikkond ei vaja midagi vähemat kui territooriumi radikaalset ümberseadistamist, transformatsiooni, mille eestvedajad on arhitektid ja linnaplaneerijad.
Koolide, vallamajade ja muude ühiskondlike hoonete puhul on arhitektuurivõistlus muutunud tavapäraseks nähtuseks. Võistlusega otsitakse uusi ideid ja hoonetele senisest teistsugust lähenemist. Ruumi, mis saab paljude inimeste viimaseks elupaigaks, selles loos aga eraldi mõtestamist väärivaks ei peetud. Ühiskond ülistab noorust ja ilu ning vananemine – see võiks silma alt ära olla. Kui elu on juba elatud, siis mis seal enam muud tarvis kui koridoriveeres kohta, kus pikali visata ja vaikselt lõppu oodata.
Kui kuulsin uudist, et Niguliste kirikusse on rajatud lift, tuli kohe meelde kuulus Gustave Eiffeli õpilase Raoul Mesnier du Ponsardi projekteeritud Santa Justa lift Lissabonis. Kui asja süveneda, siis on see muidugi pisut teistlaadne: Santa Justa lift ühendab seitsmele mäele ehitatud linna kahte eri tasandit, olles küll samal ajal vaateplatvorm ja turismimagnet. Analoogse lifti kavandas Nunne tänava Kitsepargi ja Toompea vaateplatvormi vahelisele alale 1935. aastal arhitekt Herbert Johanson. Samuti on lifti (tõstetooli) proovitud joonistada Patkuli trepi tsooni ja seda juba möödunud sajandi 20-ndatel ja siis 50-ndatel ning kolmas kord 90-ndatel. Mida aga ikka pole, on tõstetool!
Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikoolis Hiiumaal pole õuevahetund ideoloogiline ponnistus, vaid lihtsalt üks tavaline ja loomulik mõte. Nii kirjutab Kadri Klementi põhikooli uuest majast. Kobaratesse paigutatud klasside vahele jääb ruumi õppimiseks, õpetamiseks, lõõgastumiseks ja mitmekülgseks liikumiseks – ainult läbiliikumiseks kõlbavat koridori peaaegu et polegi.
Arhitektuuri ja ruumiloomepraktika feministlik teooria saab toetada hädavajalikku pööret, et murda lahti ülalt alla suunatud masselamute mudelist, mis taastoodab turustatud korteriplaane. Tänapäeval on (Taani) tüüpiline koduinterjöör nii jäik, et seal saab õigupoolest ainult ühel kindlal viisil elada. See osutub aga probleemiks mitmekesises ühiskonnas, mis hõlmab erinevaid kultuure ja elustiile, ning võib halvata elanike identiteedi- ja kuuluvusvajaduse. Taani arhitekt Mette Johanne Hübschmann analüüsib läbi näidete tuumperele suunatud korteriplaani mõjulepääsemist ning tänapäevaseid katsetusi suurema paindlikkuse suunas.
Kuidas avastada siseruumi ehedust? Semele Kari kolib Tondi kasarmusse ja kirjeldab hüljatud ruumides vahekasutusena rändavat sisearhitektuuribürood kui metoodikat ruumile kohaseima uuenduse leidmisel.
Tallinna elanikele loob promenaadiala meelelahutusliku sihtkoha, kus nautida vaateid Läänemerele ning jälgida kruiisilaevade ja -reisijate saabumist ja lahkumist. Terminaliala annab neile võimaluse mängida aina olulisemat rolli külaliste suunamisel otse hoogsasse linnakonteksti, mitte pelgalt tühja sadamasse.
Saatesari „Restoran 0“ kajastas Põhjaka peakokkade Ott Tomiku ja Märt Metsalliku eksperimenti rajada Viljandisse ühe nädala jooksul kontseptuaalne restoran. Esitati küsimus selle kohta, kuidas on võimalik maailmas jätkusuutlikult ja rahulikult elada ajal, mil ökokatastroof on parajasti pärale jõudmas. Kas restorani on võimalik rajada nulleelarve ja -jalajäljega? Selleks, et luua ruumiline lahendus, kutsuti appi stuudio kuidas.works.
Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.
