MÕTLUS
See artikkel, mille autorid on geoloog Rein Einasto ja insener Hubert Matve, ilmus esimest korda 13. juulil 1987 ajalehes Sirp ja Vasar. Ka 40 aastat hiljem on Rein Einasto veendunud, et kohaliku kivi mitmetahuline säästlik kasutamine on alternatiivita vajadus, mille suunas on meil avar tee minna.
Helena Keskküla meenutab keerukaid otsinguid leidmaks kiviraidurist õpetajat. Eesti mütoloogia, inimelude märkimis- ja mäletamisviisid, koduigatsus ja tohutu väsimus ekraanidest vormusid perfomance-iks "Sammal ei kasva...", mille fotojäädvustused leiab MAJA 1-2024/116 teemanumbrist "Kivi".
Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
„Keegi vallast“ küsis poe ees arhitekt Johan Talilt: „Millisena teie saart tulevikus näete?“ Meie saarte numbris kirjutab ta millisekundite vältel peast läbi käinud mõtetest: kitsedest tagaaias, mastaapsetest tuuleparkidest, utoopilistest vabakaubandustsoonidest, sildadest ja sadamatest, möödanikust ja mädanikust, nostalgiast ja kuuluvustundest, piiritust üleilmsest linnastumisest ja ületamatust mõttelisest merepiirist.
Illustratsioonide loomisel on kasutatud Midjourney-nimelist tehisintellekti, mille ainus sisend on vabavormiline tekst. Selle tulemusel sünteesib algoritm kujutise, mida võiks nimetada ainulaadseks. Nende illustratsioonide lähtepunktiks oli küsimus, kuidas kirjeldada rutiinseid ruumilisi lahendusi ja objekte ainult nende funktsioonide ja omaduste kaudu. Mismoodi võiks erineda algoritmi loodud kujutis sellest arhitektuurielemendist, mis on ajaloos juba kinnistunud?
Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.
Lõpmatus on nulli idee saada rohkem nulle.
Järgnevad 1096 tühikut koos tähemärkidega turgatasid mulle tervikpaketina pähe viimase jääaja järgsetes toredates liivaluidetes peituva Restorani 0 iidse savilaua taga meeldivat small talk’i veeretades ja enda väljavalitud filosoofistaatust meeliskledes ja pärast vastleitud toredate kaaslastega ööd veetes. Really big gang bang! Aitäh, Restoran 0!
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
