MÕTLUS
Kuidas pensionisambad aga üldse kasvavad? Kuhu seda kogutuvat summat liigutama pead, et see kasvõi inflatsiooniga sammu peaks? Ja mis rolli need minu säästud ilmaelus praegu mängivad?
„… kui humanistid kaebavad, et inimesi koheldakse kui objekte, on nad täielikult ebateadlikud, et nad kohtlevad objekte ebaõiglaselt.“ Bruno Latour
Aprilli lõpul võttis minuga ühendust üks vana tuttav, kes on Szolnoki poe alaline klient. Ta kirjeldas sealset olukorda, kus kõik kassapidajad on koondatud ning kauba eest saab tasuda vaid makseautomaatidele. Kuna Rimis on kokku hoitud ka konsultandi või abistaja arvelt, tunnevad paljude vanemad inimesed end seal äärmiselt ebamugavalt, et mitte öelda alandatult.
Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks.
See artikkel, mille autorid on geoloog Rein Einasto ja insener Hubert Matve, ilmus esimest korda 13. juulil 1987 ajalehes Sirp ja Vasar. Ka 40 aastat hiljem on Rein Einasto veendunud, et kohaliku kivi mitmetahuline säästlik kasutamine on alternatiivita vajadus, mille suunas on meil avar tee minna.
Helena Keskküla meenutab keerukaid otsinguid leidmaks kiviraidurist õpetajat. Eesti mütoloogia, inimelude märkimis- ja mäletamisviisid, koduigatsus ja tohutu väsimus ekraanidest vormusid perfomance-iks "Sammal ei kasva...", mille fotojäädvustused leiab MAJA 1-2024/116 teemanumbrist "Kivi".
Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
