MÕTLUS
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
Sellest, kuidas selged piirid suuri ideid inspireerivad.
Illustratsioonide loomisel on kasutatud Midjourney-nimelist tehisintellekti, mille ainus sisend on vabavormiline tekst. Selle tulemusel sünteesib algoritm kujutise, mida võiks nimetada ainulaadseks. Nende illustratsioonide lähtepunktiks oli küsimus, kuidas kirjeldada rutiinseid ruumilisi lahendusi ja objekte ainult nende funktsioonide ja omaduste kaudu. Mismoodi võiks erineda algoritmi loodud kujutis sellest arhitektuurielemendist, mis on ajaloos juba kinnistunud?
Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.
Lõpmatus on nulli idee saada rohkem nulle.
Järgnevad 1096 tühikut koos tähemärkidega turgatasid mulle tervikpaketina pähe viimase jääaja järgsetes toredates liivaluidetes peituva Restorani 0 iidse savilaua taga meeldivat small talk’i veeretades ja enda väljavalitud filosoofistaatust meeliskledes ja pärast vastleitud toredate kaaslastega ööd veetes. Really big gang bang! Aitäh, Restoran 0!
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
Viimastel aastatel on Eestis praktilistel põhjustel ehitatud ootamatu funktsioonide kooslusega avalikke hooneid ja tulekul on rida riigimaju, mis hakkavad väiksemates asulates koondama kaleidoskoopilist valimit ametkondi. Kuidas need avalikud hooned nüüdisaega iseloomustavad ja kuidas nad võiksid seda teha?
Graafiline essee. Paco Ulman.
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Küsimusele „Mis on õhus?" vastavad Roland Reemaa, Urmo Mets, Juhan Kangilaski ja Andra Aaleo ning Keiti Kljavin.
