MÕTLUS

Linn on avaliku ruumi metonüüm, seda kujundavad iga linna selle elanikkonna moraalinormid ja vastupidi, linn kujundab seda, millist elu inimesed elada saavad ja tahavad. Väljendamaks solidaarsust ja enda globaalselt positsioneerimiseks on mõned linna(valitsuse)d hakanud oma linnaruumi kväärima.
Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.
Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst"?
Postitused otsas