MÕTLUS
Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast.
Majandusmulli lõhkemine oli vaid sümptom, mis tõi esile pikemaajaliste probleemide iseloomu. Suured nihked ei toimu praegu mitte üksnes majanduses, vaid ka geopoliitikas, ökoloogias ja demograafias. Viimastel aastatel järjest teravamalt ka religioonis, mille tasakaalu maailmas kõigutavad äärmusliikumised. Raamatu autorid vaatlevad globaalseid muutusi Lääne(-Euroopa) perspektiivist, näidates uute raskuskeskmete kaldumist Itta ja Lõunasse.
Mis iganes järeldusi me füüsilisest ruumist teha saame, võivad need ühes kohas kehtida, mujal aga kehtetud olla. Näiteks kui miski on Belgias loogiline, võib see Eestis vaid osaliselt kehtida ning Hongkongi kinnisvaraarenduse kontekstis täiesti kasutu olla. Seal võib olla ennetamine hoopis loogilisem kui hetkeolukorda sekkumine või tagajärgedega tegelemine.
Aga missugune on see ruum, millest me räägime, mida planeerime, mille poolt oleme või mille vastu protesteerime? Mis on seal praegu?
Fotod seeriast “Shanghai, viimane lennuk”, mis dokumenteerivad Tartu Hiinalinna aedasid, 2017.
Kõikjal Euroopas leidub vanu tehasehooneid, mis tänu kultuurile on saanud uue hingamise. Tühjad, sageli ülisuured ruumid lausa kutsuvad kunstnikke.
Saatesari „Ruum” märkab seda vähemust, kes armastab linna.
