Summer-Autumn 2022 (109-110): Built Heritage and Modern Times

CONTEXT
A Small Building’s Great Impact in a Small Town 〉Liina Jänes
Radical Contextualism 〉Eik Hermann
Rethinking Preservation 〉Kaija-Luisa Kurik

SPATIAL DIVERSITY
The Patterns of Shrinking 〉Kristi Grišakov, Damiano Cerrone
Tropics in the City 〉Helin Kuldkepp
The Enabling Heritage Space 〉B210 arhitektid
Controversial Modernist Heritage 〉Carl-Dag Lige
The Unmarked Virtues of Interior Architecture 〉Semele Kari
Things Left Unnamed 〉Paco Ulman + Midjourney AI

GREEN TURN
Spatial Heritage and Green Transition 〉Helen Sooväli Sepping
From Lender to sLender 〉 Sille Pihlak

SOCIAL CONNECTIONS
Aesthetics, Buildings & Conservation 〉Ewa Effiom
Heritage and the Culture of Volunteering in Norway 〉Espen Openhaug
Norwegian Strategic Heritage Practices 〉Vignir Freyr Helgason

OLD TOWNS
What is Heritage-Based Development? 〉Kaija-Luisa Kurik
A Linear Square or a Street? 〉Karisma arhitektid
The Living Souls of Vallikraavi 〉Grete Tiigiste
A Building That We Need
A New Life for the Old Town 〉Johan Tali

Built Heritage and Modern Times

Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond. Seda võib selgitada paljudel viisidel, näiteks keskkonnapsühholoogiast pärit tähelepanu taastamise teooriaga, mis ütleb, et rikkalik ja avastamisrõõmu pakkuv ruum loob vaimset kosutust. Vastuoluline tekst ei toimi, ent ruumis saavad seista kõrvuti erinevatest ajastutest ja erinevaid ideoloogiaid kandvad ehitised ja objektid. Ajalooliste kihistuste vahel võivad säriseda vastuolud ja konfliktid. Nende kõrvutamine ja esiletoomine annab eri ajastute ühiskondadele hääle. See vastuolu on ergastav, kainestav ja annab eelduse olla täpne. See meenutab, et ükski ideoloogia pole eneseküllane, ning loob skepsist kõikehõlmavate lahenduste suhtes. Vastuoluline ruum hoiab meid arukana. Viibides Veneetsia üürikorteris, on itaalia humanist Anton Francesco Doni kirjeldanud, kuidas teda ümbritseva ruumi argihelid, kunstiteosed ja ehitised viivad ta mõtted rändama; liikudes igapäevastelt esemetelt ajalooliste objektideni sünnib integraalne kogemus: „Viibin korraga igal maal ja näen kogu inimkonda, kui seisatun aknal.“

Eestis on arvukalt asulaid, kus hoonete arv ületab mitmeid ja mitmeid kordi elanike arvu. Pea olematu elektritarbimine näitab, et umbes kolmandikus Eesti omavalitsustes on iga kuues eluruum tühi. Eriti silmatorkav on ruumi „ülejääk“ maapiirkondades ja vanalinnades, kus ka tähelepanuväärsed ehitised, nagu kultuurimälestised, alles ootavad uut kasutust ja oma tähenduse nüüdisaegset avastamist. Ruumiloojatel on ütlus, et parim viis hoone säilitamiseks on kohandada see tänapäevaseks kasutuseks. „Muutes liiga palju, rikume olemuse, muutes liiga vähe, ei hakka uus ruum toimima. [..] Üksnes igapäevane kasutamine muudab vana arhitektuuri eluliseks ja annab pärandile väärtuse,“ kommenteeris oma hoolikat ja pikaajalist tööd konvendihoone renoveerimisel võõrastemajaks 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Kuldlõvi pälvinud portugali arhitekt Eduardo Souto de Moura. Mõeldes siit edasi, saame küsida, kuidas näha meile pärandunud ruumilises rikkuses võimalust toime tulla nüüdisaegsete väljakutsetega? Kõige teravamad küsimused, millele ruumiline pärand võib vastuse anda, on rohepööre ja ärgas, sotsiaalne ühiskond. Vajadus õppida ehitama tervislikumalt ja täpsemalt seisab meil ees nii ehk naa. Kuid sageli leidub ehitatud keskkonnas näiteid ajas ära proovitud praktikatest, mille ideid saab tänapäevases mõttes taaskasutada, näiteks Tallinna Lenderi maja projekteerimissüsteem; või oskame kunagi planeeritud ruumist üles leida toona välja ehitamata jäänud unistused. Sellisel viisil laseb pärand meil osa saada kvaliteedikogemusest, mida saame taasluua oma ajastu võtmes.

Pärandipõhine areng on üks vana arhitektuuri mõtestamise viise, mis ei vaata ruumilist ülejääki kui ballasti, vaid kui võimalust kohalikuks arenguks. 2021. aastal avatud Paide riigigümnaasiumi saamislugu hõlmab ruumilise pärandiga tegelemise mitmetahulisust ja näitlikustab, kuidas suurepärase tulemuse puhul on läbi põimunud nii detailsed kui ka linna mastaabis tehtud otsused. Kunagine Eestimaa südame südames asunud ja viimased paarkümmend aastat tühjana seisnud koolimaja on saanud nüüdisaegse juurdeehituse ning lõimib linna kogukonda ja kujundab Paide nägu. Kooli ehitamisele eelnesid tulised arutelud hoone asukoha üle paljude organisatsioonide vahel, kes silmapaistva tulemusel nimel tegid mööndusi oma senistes praktikates. Paide kooli taassünni lugu näitab, et kogu ruumilise pärandiga tegelemise varasalv alles ootab avamist ja võimalikult lennukat mõtestamist!

Editor-in-chief Kaja Pae

Guest Editor Kaija-Luisa Kurik

Editor Urmo Mets

The issue was put together with the Estonian National Heritage Board project “Historic Town Centres Revitalised Through Heritage-Led Local Development

Oktoober, 2022

JAGA