ERM – intervjuu Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidtiga

Intervjuu Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidtiga

Küsis Katrin Koov

Kõigepealt meeldetuletuseks – kuidas ja millal te projektiga liitusite?

Tomo: Autorid käisid pärast võistluse võitmist väga tihedalt Eestis oma eskiisi näitamas, aga esimese aasta jooksul ei tekkinud tellijal nende suhtes kindlust ja samuti arhitektid ise nägid, et ei saa kohaliku partnerita hakkama. See oli vist 2007. aasta lõpus, kui Villem Tomiste kutsus mind ühte vanalinna restorani DGT-ga kokku saama. Pärast võttis DGT uuesti ühendust ja rääkis, et nad otsivad ERM-i projekteerimiseks kohalikke partnereid ja on juba mitme bürooga rääkinud.

Hanno: Paralleelselt otsis muuseum ka ise arhitekte. Krista Arule olevat soovitatud meid, aga otsustas ikka DGT. Lepinguni läks veel ligikaudu aasta. Algul oli muuseum üldse veendunud, et seda projekti peaks tegema keegi teine – kohalik arhitektide tiim, mitte autorid ise –, sest autoritel ei olnud tegelikku hoone projekteerimise kogemust, eriti veel välisriigis.

Kas DGT valikul võis rolli mängida see, et teie büroo on n-ö rahvusvaheline, teil oli lihtsam üksteist mõista?

Hanno: Ma usun küll. Meil mõlemal Tomoga on Ameerikas töötamise kogemus. Lisaks on meie büroos tegutsenud kümmekond välismaalast, mis võis anda kindluse, et keeleprobleemi ei ole. Pidime ju projekteerima kahes keeles (kuni esimese tööprojekti lõpuni).

Tomo: Minul oli õnneks kogemus ka suure projektiga töötamisel ja seetõttu oli mul aimu, kuidas asi peaks toimuma. USA-s Viñoly juures töötades olin seotud megasuure projektiga ehk 140 000 m2 pindalaga Pittsburgh Convention Centeri projekteerimisega. Seal sain ettekujutuse suure meeskonnaga töötamisest, ülesannete jaotusest ja projekti ülesehitusest.

Kuidas te oma „reviirid” paika panite ja tööjaotuse tegite?

Hanno: Ülesanded olid selgelt ära jaotatud. Eelprojekti staadiumis oli meie rida seletuskiri, tuleohutuse osa ja kooskõlastamised. Nemad tegid põhijoonised, aga meie konsulteerisime. Põhiprojekti staadiumis tegelesime spetsifikatsioonide ja siselahenduste joonistamisega. Nõustasime autoreid ka kohalike ehitusmaterjalide ja tarnijate osas. Samuti oli meie ülesanne eelarvet jälgida – et suur kunst saaks teostatud etteantud eelarve piirides.

Tomo: Suur ja keeruline osa tööst oli arhitektuuri ja inseneriosade vahendamine ­– läbirääkimine, tõlgendamine ja tõlkimine.

Hanno: DGT arhitektid olid töötanud varem suurtes büroodes ja nende suhtumine oli algul selline, et nad tulevad siia ja ütlevad, kuidas asju peab tegema. Aga esiteks on siin teine kliima, teiseks teised seadused ja kolmandaks teistsugused suhted ehituse valdkonnas. Prantsusmaal on arhitekt alati peatöövõtja, aga siin tuli käituda vastavalt riigihangete seadusele. Arhitekti positsioon meeskonnas on teistsugune. Lisaks oli esindushoonele hankega valitud kõige odavam eriosade projekteerija, mis omakorda tekitas probleeme.

Kas teil loomingulist konflikti ei tekkinud, et peate teiste autorite tööd aitama realiseerida?

Tomo: Minul alguses küll tekkis. Aga pidin endale selgeks tegema, mis kasu me oma büroole saame. Sain aru, et saame katsetada uusi ehitusviise, uusi tooteid, teha koostööd uute inimestega. Samas oli see masuaeg ja meil oli rohkem aega pühenduda. Kui olin juba sisse elanud, siis mõistsin, mis on selle projekti iva. Ka koostöös inseneride ja arhitektidega tekkis oma dünaamika ja mulle hakkas see meeldima.

Hanno: Tööprojekti staadiumis vastutasime juba meie kogu projekti eest.

Tomo: Esimene ehitushange DGT koostatud tööprojekti joonistega ei õnnestunud. Siis pidime projekti üle võtma teise ehitushanke korraldamiseks. Kogu projekti ülesehitus tuli ringi teha.

Hanno: Joonestamise viis, viitesüsteem ja jooniste tasandid olid erinevad. See tuli kõik algusest peale ümber teha. Neil oli kuueastmeline struktuur ja viited puudu. Meil on joonised kolmeastmelised ja viitesüsteemiga.

Tomo: Seal tuli välja Prantsuse ja Eesti süsteemide erinevus – kui kaugele ulatub arhitekti vastutus. Meie praktikas annab arhitekt ka kõik sõlmed insenerile ette.

Hanno: See oli meie jaoks nii suur õppimise kui ka õpetamise projekt. Näiteks ei tea prantsuse arhitektid midagi külmasillast, pidime neile seda probleemi selgitama.

Tomo: Tegelikult polnud külmasilla probleemiga ka mina kursis enne Eestisse tulekut. Olin kuulunud USA-s „thermal bridge’i” ehk pigem „heat bridge’i” nime, aga mitte „cold bridge’i”. Eri kohades on erinevad asjad olulised.

Kas suhtlemisel oli sellest abi, et mõlemas tiimis on üks jaapani taustaga arhitekt?

Tomo: Võib-olla … Suhtlesime küll alati inglise keeles. Nüüd, kui maja on valmis, suhtlen temaga ka jaapani keeles.

Hanno: Minu meelest klappisid teie iseloomud väga hästi. Eriti siis, kui tekkis mõni konfliktolukord, said jaapanlased omavahel rahulikult asja edasi arutada. Teised enam ei suutnud, läksid väga tuliseks. Kultuuride erinevus tuli siin küll välja.

Tomo: Dan läks mõnikord kiirelt põlema (võib-olla oli see tema taktika läbirääkimisel), Lina oli ratsionaalsem, Tsuyoshi jäi rahulikuks. Läbirääkimised olid alati kahetasandilised – üks toimus laua taga ja teine koridoris. Mõnikord tekitas konflikte see, et võtsime vastu otsuseid ilma nende loata. Need olid küsimused, mis vajasid kiireid vastuseid.

Hanno: Kuigi olime nende alltöövõtjad ja huvide esindajad, pidime ikkagi arvestama sellega, kes on lõpptellija ja tegutsema kogu ürituse huvides.

Kuidas te koos töötasite – kui tihti kohtusite ja milliseid kanaleid suhtlemiseks kasutasite?

Hanno: Leppisime alguses küll kokku, et teeme igal nädalal aruande toimunust, aga selgus, et see oli mõttetult töömahukas. Eriti siis, kui hakkasime millegi üle arutama, kuidas midagi teha, läks see arutelu mitu korda pikemaks, kui oleks vajalik olnud. Toimis see, kui panime neile ette konkreetsed valikud: üks või teine.

Tomo: Igal nädalal toimusid siin projekteerijate koosolekud, nemad osalesid üle nädala või kord kuus. Pidime neile üle kandma vahepealsete koosolekute protokollid ja siis nägime, et me ei suuda kõiki viimse detailini tõlkida ja iga asja kohta nõusolekut küsida. Algul tegime küll paar protokolli, aga saime kohe aru, et see pole efektiivne.

Hanno: Siis me ütlesime, et kui meil on eesmärk projekt õigeks ajaks valmis saada, siis te peate meid usaldama.

Tomo: Muidugi oleksid autorid tahtnud kõike palju rohkem kontrollida ja ma saan sellest aru, sest see projekt oli nende jaoks väga tähtis „laps”. Aga nägime, et seal on vaja rohkem reaalsusega arvestada. Krista Aru ütles samuti, et peame natuke rohkem neid aitama, muidu seda muuseumi ei tule kunagi.

Pakkusime näiteks välja, et laadimisala võiks tõsta esimesele korrusele ja tellijale see sobis, aga siis pidime serveerima selle ettepaneku nii, nagu oleks lahendus tulnud autoritelt. Sõitsin siis koos Urmasega (kes oli EARengi poolne arhitekt) Pariisi ja istusime autoritega kolm päeva koos, kuni jõudsime sellise lahenduseni, milline see võiks olla.

Mis veel muutus võrreldes võistlustööga?

Hanno: Eskiisiga võrreldes on üldine kontseptsioon küll sama, aga mis puudutab läbiprojekteerimist, siis on see hoopis teine maja. Võistlustöös oli maja üleni klaasist. Nüüd on klaasiga kaetud betoonmaja. Võistlustöös olid siseseinad massiivsed boksid – kõik betoonist, nüüd on need postidel karkass-seinad. Ümber sai tehtud kogu keldrikorruse ladude logistika. Kelder tõsteti veepiirist kõrgemale. Katus oli algul käidav betoonväli, aga see tähendanuks seda, et kogu konstruktsioon kuni vundamendini välja oleks pidanud olema poole võimsam. Kontseptsioonina oleks see äge olnud, aga selle eelarvega ei oleks seda hoonet ehitatud. Praktikas ei tea samuti, palju seda kasutust tegelikult oleks – ruumipuudust seal ümberringi ju pole.

Tomo: See oli suur otsus katus mittekäidavaks teha. Tellija pidi selleks Pariisi lendama ja selgitama DGT-le otse, et nii jääb. Kõik olulised otsused tehti silmast silma ja tellija pidi need esitama ultimaatumina.

Muuseum jõudis mitu korda sellisesse seisu, kus oldi valmis leping DGT-ga katkestama, aga see ei peatanud arhitekte edasi projekteerimast. Neil oli suur tahtmine. See on hea näide sellest, et teose elluviimiseks on loojal vaja palju kannatlikkust ning usku iseendasse ja oma kavandisse.

Hanno: Sellest on muidugi kahju, et praegu ei näe seda kesklinnale avanevat ägedat vaadet. Maastikuliselt on see koht kõrgem kui Toomemägi. Kui keskajal Tartut piirati, siis väejuhid jälgisid just siit mängu. Raadi lennuväli oli ka Nõukogude Liidu ajal kõige uduvabam lennuväli. Koht on kõrge, aga kohapeal sellest väga aru ei saa.

Üks suur saavutus oli see, et katus on täiesti tühi ja puhas – seal ei ole ühtegi korstnat, toru, antenni, piiret vms.

Kui te nüüd distantsilt vaatate seda muuseumihoonet, kuidas te seda kirjeldaksite?

Hanno: Minu arvates on see väga tulevikku vaatav muuseum. Sageli on nii, et tehakse minimaalne esmavajadusi rahuldav objekt, aga siin on lisaks sellele suur perspektiiv edasisteks arenguteks.

Tomo: Sellel objektil on kandekonstruktsioonide eluiga 200 aastat. See on Eestis erakordne.

Hanno: Kuna majal on postkarkass-süsteem, siis võib vajaduse korral võtta kõik tühjaks ja siselahenduse hoopis teisiti teha. Praegu me ju ei tea, milline on muuseum 50 või 100 aasta pärast, aga ma kujutan ette, et selles hoones saab muuseum ka 100 aasta pärast olla.

Mulle tundub samuti, et küsiti küll rahvamuuseumi, omades sellest mingit kujutluspilti, aga saadi hoopis midagi enamat. Aga mida te arvate ekspositsioonist?

Tomo: Minul on sellega natuke probleeme. Ilmselt arvati, et eksponaadid üksikuna ei hakka hästi tööle ja seetõttu loodi jutustav taust. Püsiekspositsiooni osa peamine idee „ajatelg” ei ole kahjuks kergesti tajutav.

Hanno: Hästi palju on tausta, mis pole ise eksponaat ega haaku hästi ka majaga, vaid jutustab oma lugu. Tulemus on veidi sigrimigri, aga teisest küljest arusaadav, et soov on pakkuda üllatusi ja igaühele midagi. Soome-ugri näitusel tundub olevat paremini paigas keskkonna ja eksponaatide suhe.

Tomo: Püsinäituse projekteerimisel oleks pidanud kaasama rohkem hoone arhitekte. DGT oli väga pettunud, et neile isegi ei näidatud konkursile saadetud variante. Alles siis, kui hakati juba ehitama, küsiti, kas soovite ka näha. Võib-olla oli põhjus selles, et hoone ehitamine läks vahepeal üle RKAS-ile, kellega suhtlesime meie ja muuseumi ekspositsiooni osaga tegeles muuseum ise, tehes koostööd kujundajatega. Tundub, et muuseum ei tulnud selle peale, et peaks ekspositsiooni osa meie või DGT-ga arutama.

Millega eriti rahule jäite või siis ei jäänud?

Tomo: Mina arvan, et ehituskvaliteet oleks võinud olla parem. See ei ole tavaline laohoone, vaid 200-aastase elueaga avalik hoone, mis vajab rohkem hoolt. Võib-olla ehitushanke süsteem oleks pidanud olema teistmoodi organiseeritud, näiteks hanke võidaks mitte kõige madalama hinnaga, vaid keskmise hinnaga pakkuja.

Hanno: Me võime oma projektiga rahul olla selles mõttes, et ehituse ajal oli muudatusi minimaalselt ja hoone püsis eelarves. Kui mõelda, et samal ajal projekteeriti ERR, EKA ja Tallinna Linnavalitsuse uus hoone ja kõik need jõudsid hankesse, aga läksid lõhki, siis ERM-i projekt püsis kontrolli all.

Tomo: Kui pidime projekti üle võtma ja oma kirjanurga panema, siis ma tundsin, et see on nii metsik töö, et võime end põlema panna. Pidime opereerima väga piiratud mänguruumis ja see oli väga raske, aga ma tundsin, et kui me praegu ei aita, siis ei tule seda muuseumi jälle sada aastat. Mõtlesin, et ma olen küll jaapanlane, aga siiski kohalik arhitekt ja ma pean aitama seda ideed ellu viia.

Hanno: Eriti veel seetõttu, et lõpptellija polnud mitte RKAS, vaid kogu eesti rahvas.

Tomo: Ilma missioonitundeta poleks me saanud seda projekti lõpuni teha.

Keda või mida veel esile tõsta sooviksite?

Hanno: Indrek Tärno oli väga oluline inimene selle projekti juures. Ta oli kõigepealt tellijapoolne konsultant, kes pani kokku ruumiprogrammi ja hiljem meie, projekteerijatepoolne projektijuht. Tema oli algusest lõpuni asjadega kursis ja mäletas kõike. Ta on ratsionaalne ja tasakaalukas inimene, kes ei lase projekteerijatele liiga teha. Ilma temata oleks ehituse järelevalve olnud väga keeruline.

Tomo: Arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide omavaheline koostöö sujus väga hästi. Projekteerimise lõppu tähistasime aiapeoga Indreku juures. Suhtleme edasi siiani.

Lõpetuseks – jagage lugejaga veidi ERM-i projekteerimise statistikat

Hoone on 355,7 m pikk, 71,7 m lai ja 2,4 kuni 15,3 m kõrge. Katus on ühtlase 3,1% kaldega tasapind. Katus lõpeb kõrgemas otsas kuni 43,5 m pikkuse varikatusega. Keskelt on hoone 40,7 m pikkuselt õhus, ületades sillana Raadi tiiki Raadi järvega ühendava nõo.

Hoone kavandatud tööiga on 100 aastat, kandekonstruktsioonide eluiga 200 aastat, välisseintel 100 aastat, tehnosüsteemidel 50 aastat, välisviimistlusel 40 aastat, sisekujundusel 10 kuni 25 aastat, akendel ja välisustel 40 aastat, vuukidel 15 aastat.

Spetsifikatsioonidest: hoonel on 646 siseust, 480 ruumi, 80 siseseinatüüpi (v.a kandeseina tüübid), 1250 klaasipaneeli fassaadil ehk klaasekraanil.

 

Meile anti lähteülesande osana ruumikaardid, kus iga ruumi kohta oli neljal A4 leheküljel kirjas kõikvõimalikud nõuded. Kokku üle tuhande lehekülje nõudeid ruumidele.

Klaasekraanil on muster. Ühel klaastahvlil (3,5 x 1,75 m) on kokku ligikaudu 22 000 kujundit. Vist oli kaheksa eri tüüpi kujundit suurusega umbes 1,6 x 1,6 cm, mille paigutus oli täiesti juhuslik. DGT tegi kujunduse pildifailina ja see pilt pidi sama jääma. Aga ehitaja jaoks oli vaja vektorfaili. Kogu muster tuli seega üle joonistada. Ühe klaastahvli mustri ülejoonistamiseks läks 40 töötundi, keskmine kiirus seega 10 kujundit minutis. Erineva mustri kujundusega klaase oli 10, mis tuli samamoodi üle joonistada.

Esimeses tööprojektis olid katusekatteks monteeritavad betoonpaneelid mõõtudega 1,4 x 1,4 m, tegime ka nendest kujujoonised. Paneele oli kokku pea 10 000, eri kujuga paneelide arv on kusagil 1000 ringis.

Ka energiatõhususe teemaga sai tõsiselt tegeldud. Passiivne kliimasüsteem hoidlates, maa- ja veeküte, isekustuvad tuled jne. Ühe m2 kohta saadi vist ligikaudu neli korda väiksem energiakulu kui Kumus.

Projektikaustade riiuli pikkus on ca 3,5m.

Foto: Takuji Shimmura.

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?