Eva Kedelauk: hüljatud pühakojad

Eestis on kokku ligi 50 kasutuseta või varemeis kirikut. Need valdavalt Eesti Apostliku-Õigeusu kirikud on unustusse jäänud linnastumise ja religiooni rolli taandumise tagajärjena. Mujal maailmas on sarnase saatusega kirikuid rekonstrueeritud kontserdisaalideks, restoranideks, büroodeks jms.

Magistritöö pakub välja idee rajada Eesti hüljatud pühakodadesse kolumbaariumid ehk tuhaurnide matmispaigad. Kolumbaarium on vaimses mõttes pühakojale lähedane funktsioon ega eelda seetõttu ka suuri ümberehitusi. Minimaalne sekkumine hoonete seisukorda on teadlik eesmärk maetavate hingede ja neid ümbritseva pühakoja eluaeg on läbi saanud.

Piiskop Philippe Jourdan on avaldanud ilusa mõtte pühakoja olemusest. Selle järgi koosneb kirik lisaks ehituskividele ka elavatest kividest, milleks on mõtted ja tunded, andes kirikuhoonele tähenduse.

Sellest inspireerituna võiks iga kolumbaariumisse lisanduv lahkunu nii ideeliselt kui ka füüsiliselt saada kiriku ehituskiviks. Vastava disainiga tuhaurnid või tuhast sünteesitud kivid asendaksid lagunenud ja puuduolevaid kive kiriku seinas. Urniriiulite asemel kasutatakse põrandapinda ja tuhk asetatakse sobiva mahuga kiviplaadi sisse, mis tähistab inimese kehale kuulunud ruumi tema eluajal. Aegamisi teiseneb kirikuhoone religioosne tähendus mälestuspaigaks.

Lihula õigeusu kiriku kõrvale lisanduks rekonstrueerimise käigus Lääne-Eestis puuduv krematoorium koos matusekeskusega. Krematoorium püüab arhitektuursete võtetega saavutada pühapaiga kuvandit, et sobituda kiriku kõrvale asula keskuses. Kompleksi seob tervikuks seda läbiv tuhastusmatuse protsess.

Juhendajad Markus Kaasik ja Andres Ojari (Eesti Kunstiakadeemia).

Üleval: Lihula Õigeusu kiriku sisevaade

Failid:

Avaldatud 2018.a. talvenumbris.

LOE VEEL

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajapikku saavad päevakajalistest ajakirjanumbritest olulised ajastu dokumendid, mis oma valikute ja teemade tõstatamisega loovad pildi sellest, kuidas Eesti arhitektuuri mõistetakse ja hinnatakse ka aastate pärast. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.