Kaja Pae: hea maitse kataloog

XVI Veneetsia arhitektuuribiennaali „Vabaruum“ kuraatorid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara esitavad rea projekte, mis näitavad hea arhitektuurse loomingu sotsiaalseid ja humanistlikke külgi. 

MITTEUTILITAARNE SUHE MAAILMA

Selleaastast, järjekorras XVI Veneetsia arhitektuuribiennaali kureerivad iiri arhitektid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara büroost Grafton Architects.

Biennaali teema on „Vabaruum“ („Freespace“), mida kuraatorid avavad hella ja humanistliku sõnastusega – biennaali eesmärk on rääkida lahkest, nii kohalikku kui võõrast kasutajat kõnetavast arhitektuurist. Kuraatorid mõistavad vaba ruumi kui sotsiaalsust pühitsevat, n-ö avatud mängureeglitega ruumi. Arhitektuurset tuge selle saavutamisel nähakse traditsioonilistel arhitektitöö väärtustel: materjali ja vormi kooskõlal, vormi väljenduslikkusel, täpsel tööl ajaloolise pärandiga, oma loomingu konteksti ja selle kasutaja täielikul teadvustamisel ja oskusel see poeetiliseks, kultuuri mitmekülgsust hõlmavaks tervikuks siduda. Suuresti jäävad kõrvale digitaalsed ja ajastuomased küsimused.

Eelnevatel biennaalidel on olnud enamasti probleemikeskne teematõstatus ja on uuritud, kuidas arhitektuur võiks panustada kaasaegse ühiskonna probleemide lahendamisse. Oleme sageli kohanud retoorikat: „Arhitektuur on kasulik, sest…“. Sedapuhku me niisugust enese tõestamist ja neoliberaalses võtmes arhitektuuri kasulikuks vahendiks rääkimist ei kohta. See on ütlemata rahumeelne ja leebe näitus. Kuraatorid küll ütlevad, et tegelevad voorustega, mida toob endaga kaasa hea disain, ent neid voorusi ei selgitata kuigi palju sõnadega ja jäetakse vaatajale omal käel projektidest avastada. Küll aga kumab 60. eluaastates kuraatorite valikust läbi lisaks mainitud rahumeelsusele ambitsiooni vaoshoitus, pühendunud kohalolek ja üldiste ideoloogiate ja kontseptsioonide sõnastamise vältimine.

KUIDAS TEHA NÄITUST ARHITEKTUURIST?

Kellele see näitus on, kellega ta kõneleb? Ta ei ütle peaaegu midagi otsesõnu, eeldab süvenemissoovi ja pakub võimaluse süüvida projektide uurimisse. Kergesti võib tekkida küsimus, miks just need projektid kõigist maailma headest projektidest? Kuraatorid jätavad tegemata töö, mida võiks pidada kuraatori põhiülesandeks – luua oma uurimisobjektil liigendus, mis paljastaks midagi uuritava toimemehhanismide kohta, seaks fragmenteeritud teadmised süsteemi või oleks viljakas edasisteks mõttearendusteks. Võetud on ka keerukas ülesanne – vaadelda (ruumilisi) lisandväärtusi, mida pakub hea arhitektuur. Paraku tuleb tunnistada, et me ei näe näitusel verbaliseeritud mõtlemistööd. See on kindlasti üks põhjus, miks kriitikud on tõstatanud küsimuse, kas head arhitektid (mida Yvonne Farrell ja Shelley McNamara kahtlemata on) on ka head kuraatorid? Alessandro Bava biennaali artikkel kannab pealkirja „See ei ole näitus“.1 Ja tõepoolest, jääb alles võimalus vaadata näitust kui hea maitse kataloogi ja süveneda üksikutesse projektidesse, otsida neist seda ainulist ja konkreetsele projektile eriomast, mida puuduv üldistus varjutamata jätab.

Patrick Schumacher on heitnud arhitektuuribiennaalile ette, et see on muutunud alternatiivseks kunstibiennaaliks. „Rahvuspaviljonides nägime kas 30 sekundiga hoomatavaid installatsioone või tegelemist teemadega, mis pole õigupoolest disaini ega arhitektuuri küsimused.“2 Brittide tühjaks jäetud paviljoni peab Schumacher ei millekski muuks kui laiskuseks ja kahetsusväärselt raisatud võimaluseks arhitektuuri näidata. 

Kuldlõvi võitnud Šveitsi paviljon (kõige ülemisel fotol) ja äramärgitud Briti paviljon on ruumilises mõttes tõesti lihtsad ja selged, kergesti hoomatavad, kuid flirdivad ka minu jaoks liiga palju lihtsakoelisuse ja lakoonilisusega.

Briti paviljon „Saar“ viitab Brexitile, tühja paviljoni kohale, Giardini puulatvade vahele on püstitatud biennaalimelust distantseeruv väljak. Jah, see pakub omalaadset kogemust heita Veneetsiale pilk võõrast perspektiivist ja jääb kujundina meelde, kuid mõjub pigem poliitilise illustratsioonina kui vaimutööna.

Šveitsi paviljon „Maja tuur“ pakub erinevates mõõtkavades: 1:5, 1:2, 1:1.6, 1:1.3, 1:1.2, 1:1, 1.1:1, 1.3:1, 1.5:1 ja 2:1 järjestikku läbitavaid eluruumide mudeleid. Suur osa šveitslasi elab üüripindadel ja kolib sageli, mistõttu on nende peamine kokkupuude koduarhitektuuriga maakleri juhitud ringkäik läbi võimalikult universaalse, valgete seintega eluruumi. Loomulikult kerkib küsimus, kas selles paviljonis peitub enamat kui suurepäraselt instagrammitav ja tähelepanu nuiav ruumikogemus, kas see on midagi rohkemat kui näiteks estetiseeritud tagurpidi pööratud maja?

Mõlemad auhinnatud paviljonid oleksid tõepoolest sobinud ka kunstibiennaalile, kuid segi ei tohiks ajada lakoonilist-ühekülgset ja terviklikuna mõjuvat teost.

Taban end mõttelt, et eelmise aasta kunstibiennaali võitnud Saksamaad esindanud Anne Imhofi neljatunnises performance’is „Faust“ olid inimese ning ruumi suhted märksa peenekoelisemalt esil.

Jaapani paviljon pakub väga huvitavat graafilist väljapanekut – kokku on kogutud 42 visuaalset teost üle maailma, traditsioonilist kaasaegset arhitektuurijoonist siin ei kohta. Näitus on kriitiline modernistliku valdkondade kapseldumise suhtes ja püüab jooniste, skeemide ja kunstiteoste abil käsitleda ruumiloomega seonduvaid küsimusi, mis tavapärasel arhitektuurijoonisel ei kajastu. Olles ise hiljaaegu pidanud Jaapanis orienteeruma proportsioonivaba ja koomiksilikult mõjuva skeemi järgi, kuhu olid peale kantud ainult õiged teed, ent mingi ime läbi siiski hõlpsalt kohale jõudnud, mõjus mittekartesiaanlike ruumikujutusviiside uurimine päris värskendavalt.

Rahvusriikide paviljonidest tõstatub alati küsimus, kui palju on seal poliitilist agendat ja mis peaks üldse olema 21. sajandil spetsiifiliselt rahvuslik arhitektuur? 

Soome riik näeb ehtsa vaba ruumina avaliku raha eest rajatud ja kõigile ligipääsetavaid raamatukogusid ning tutvustab Soome raamatukogude projekte. 

Venemaa tõlgendus vabast ruumist on aga ekspansiivne raudteevõrk, raudteejaamad ja reisijatemasside liikumise modelleerimine. 

Hollandi üsna mitmetahuline, töö iseloomu muutumisega ja tuleviku töö formaatidega tegelev näitus pistab ühtlasi rinda Hollandi kolonialistliku mineviku ja orjapidamisega. 

Iisraeli näitus vaatleb viit erinevat Iisraeli-Palestiina pühapaika, muuhulgas Püha Haua kirikut ja Nutumüüri, mille kasutamine 19. sajandil kujunenud status quo alusel on jagatud erinevate religioonide vahel. Näeme, milliste arhitektuursete vahenditega on seda jagamist (ja ka segregeerimist) tehtud ja kuidas kooseksisteerimine on ruumi voolinud. 

Eesti ruumiproblemaatikaga haakuvatest teemadest on Iirimaa ette võtnud väikelinnade turuplatsid ja nende käekäigu linna keskustena, mis mõneti seondub EV100 hea avaliku ruumi projekti raames loodavate keskväljakutega. 

Itaalia uurib Euroopa kultuuripärandi aasta raames võimalusi jõudsalt väheneva ja vananeva rahvastiku, kuid pika kultuurilooga asulate ruumi parandamiseks. Põimunud väikelinlik ja agraarne maakorraldus, avaliku ja privaatse ruumi ähmane suhe ja asulas puuduvad baasteenused on iseloomulikud 60% Itaalia territooriumist, kus elab 25% rahvastikust. See on küsimuste ring, mis on päevakohane paljudele Euroopa riikidele. 

Naabrid lätlased ja ka Rumeenia väljapanek tegeleb paneelelamupiirkondade ja rahvastiku arvu vähenemisega.

Küllap lähtuvalt kuraatorite teematõstatusest on paljud riigid keskendunud avaliku ruumi temaatikale. 92% kruntidest kuulub Luxemburgis erakätesse ja näitus uurib, kuidas luua üldse ühiselt jagatud, sotsiaalseid suhteid soodustavat ruumi turuloogika tingimustes.

Ümbermõtestuva kommunaalsuse ja sotsiaalsuse ning tavade teisenemisega tegelevad mitmed riigid, kelle ruumistruktuuris on käimas olulised linnastumisest kantud muutused, sealhulgas Hiina, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia.

INIMESE SIDUMINE MAAILMA VÄÄRIKAMAL VIISIL

Kuraatorinäituse projektidest kerkib esile huvi vana arhitektuuri vastu. Vanades hoonetes ja kompleksides peituvaid võimalusi avatakse (tihtipeale pikaaegsete) ümberehitusprojektidega justkui ajas samm-sammult lahti rullides. Näeme mitmes projektis täpset ja kannatlikku hoolitsemist ruumi eest, siin pole küsimuse all n-ö uue, algusest lõpuni välja mõeldud maailma visandamine, vaid tohutult tähelepanelik suhe reaalsusega. Nagu hästi kasvatatud inimene, taandub ka niisuguses tagasihoidlikkuse ja napisõnalisuse võtmes mõtestatud hea arhitektuur tähelepanu keskpunktist – laseb end peaaegu unustada, aga seob inimese maailma ometi väärikamal viisil. 

Kuldlõvi parima projekti eest läks just niisugusele tööle – selle sai portugali arhitekt Eduardo Souto de Moura, kes renoveeris endise nunnakloostri öömajaks, näitusel kõrvutatud aerofotodel on muutused vaevumärgatavad: „Liiga palju muutes rikume olemuse, liiga vähe tehes ei hakka uus toimima. /… / Ainus viis pärandit säilitada on selles elada ja seda kasutada – üksnes igapäevane kasutamine muudab vana arhitektuuri eluliseks ja annab pärandile väärtuse.3 

Ka noore arhitekti Hõbelõvi võitis sarnase loomusega projekt. Belgia arhitektid Jan de Vylder, Inge Vinck ja Jo Taillieu tegelesid Belgias Melles asuva vana psühhiaatriakliinikukompleksiga. Poolenisti lammutatud, mitte kuigi nägus historitsistlikus stiilis hoone sisaldas ometi eeldusi hubaselt liigendatud meeldiva ruumi loomiseks. Pärast renoveerimist ei moodustu enam piiritletud siseruumi. Hoone kehand liigendab õueruumi ja loob avalikud kohad kohtumiste, teraapiasessioonide ja töötubade korraldamiseks: seinad on konserveeritud, lisatud valgustus, taimed ja kasvuhooned kohtumisteks halvemate ilmadega.

Need kaks projekti, aga eriti just viimane tõestasid, et kuraatorite nägemusele sõbralikust, programmeerimata, vabast ja kasinast, väärikalt taanduvast ruumist on võimalik vastata ja arhitektil seda ka nüüdisaegses maailmas ellu viia. Ajaloolisest pärandist väärtuste otsimine ja ülejäänud ballasti süümepiinadeta üle parda heitmine annab ka üleüldiselt edasi, mida kuraatorite valitud projektid esindavad – see on raskesti artikuleeritav ja raskesti üldistatav kvaliteedikogemus, mida kuraatorid, paraku, kommentaarivadki üsna tagasihoidlikult.

2018. AASTA VENEETSIA ARHITEKTUURIBIENNAALI PREEMIAD

Osales 63 rahvuspaviljoni, esmakordselt 6 riiki. Kuraatorinäitus „Vabaruum“ koosnes kokku sajast projektist või muust teosest.

Kuldlõvi – Šveitsi paviljon, autorid Alessandro Bosshard, Li Tavor, Matthew van der Ploeg, Ani Vihervaara

Äramärkimine – Suurbritannia paviljon, kuraatorid Caruso St John Architects, Marcus Taylor

Kuldlõvi elutöö eest – arhitektuuriajaloolane ja kriitik Kenneth Frampton

Kuldlõvi kuraatorinäituse projektile – Eduardo Souto de Moura (Souto Moura Arquitectos)

Noore arhitekti Hõbelõvi kuraatorinäituse projektile – Jan de Vylder, Inge Vinck, Jo Taillieu (architecten de vylder vinck taillieu)

Kaja Pae. Foto: Renee Altrov

KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, ajakirja Maja peatoimetaja 2017. aastast.

VIITED:

1 https://www.e-flux.com/architecture/positions/202487/this-is-not-an-exhibition/

2 https://www.dezeen.com/2018/05/29/patrik-schumacher-venice-architecture-biennale-2018-attack-national-pavilions/

3 Biennale Architettura 2018. Exhibition catalogue. La Biennale di Venezia: 2018, lk 264.

Üleval fotol: Šveitsi näitus “Šveits 240: Maja tuur”, foto autor Italo Rondinella.

Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).

LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.