Gordon Matta-Clarki looming ärgitab mõtlema arhitektuuri ja kunsti suhete ning arhitektuuri olemuslike küsimuste üle.
Mis tunne see on, kui soojustussõelmed jäävad krae vahele kipitama, limaskestad on tihkelt kaetud tolmuga, krohvipuru kõdistab nahal söövitavalt ja varsti on nahk kätel paks, kuiv, vakstutaoline; nii et maailm tundub kompamisel teistsugune?
Kõigile, kes on kunagi hooneid lõhkunud, on need tunded hästi tuttavad. Erimaitselised tolmud, mõned kergemini talutavad, teised ebameeldivamad. Ülevaade ehitise kihtidest: võõrad, pentsikud või sõgedad ehitusvõtted. Kihtide alla unustatud, peidetud või laokile jäänud esemed. Vahel kannavad need kaasa kujutlustesse, panevad imestama, kuidas siis ometi nii elada sai, niisuguseid asju valmistada. Mõlemat pidi – et kuidas nii abitult või kuidas nii viimistletult.
Erinevad seened, hallitused, muumiaks kuivanud loomad, sageli kassid, vahel närilised, mõnikord nii pelutavad, et ei taha kättegi võtta ja lähemalt uurida ning jääbki selgusetuks, millega tegu. Või ka elavad loomad, oleneb aastaajast. On tulnud ette ka haruldasemaid leide, aga need on üksikud, rahvas on siinkandis ikka vaesem olnud, millelgi väärtuslikumal niisama põrandapraost läbi ei ole lastud imbuda. Leiab seda, mida on silma eest peidetud – nartsutäis revolvreid, jumalaema kuju.
1960. aastatel Cornelli ülikoolis arhitektiks õppinud Gordon Matta-Clarki looming on mitmekülgne, kõige rohkem aga tuntakse teda hoonete seintesse tehtud jõuliste purustuste, iseäranis poolitatud maja järgi. Need mõistatuslikud ja lummavad kujundid muudab võimsaks muidugi tõeliselt rikkalik tõlgenduste hulk, mida nende külge ehitada annab (arhitektuur kui piiramine; arhitektuur kui vaadete avamine; elamine kui barjääride läbimine; pilguheit pragmaatilise maailma taha; pilguheit varjatule …). Esmapilgul on teda lihtne tõlgendada mässumeelse avangardi esindajana.
Ent selleks, et otsida Matta-Clarki tegevusest teateid ja märke tegutsemisest arhitektina – inimese ja ruumi suhete uurija ja kohendajana –, tasub silmas pidada ka tema ülejäänud loomingut ja samuti seda, mis Matta-Clarkil veel plaanis oli, kuid mille teostamiseni ta ei jõudnud. Samas võib muidugi küsida, kui õigustatud on autori, kes Anarhitektuuri nime kandvasse rühmitusse kuulus ja muuhulgas Ameerika arhitektuurilegendi Peter Eisenmani juhitud arhitektuuriosakonna aknad õhku lasi1, tegevust vaadelda arhitektuuriloome perspektiivist.
Arhitektuuri vallas on olnud teisigi piirikompajaid, kes on pikalt hoidunud arhitekti tavapärasest tööst, hoonete projekteerimisest, või pole neil lihtsalt olnud selleks võimalust.
Nii on näiteks Daniel Libeskindiga, kes joonistas väheste äratuntavate kujunditega joonerägastikke, mille sügavalt arhitektuurset olemust hakati laiemalt märkama alles hiljem. Või Zaha Hadid, kelle maalid kujutasid ebamaise ruumilisusega atmosfääre.
Projekteeriva arhitekti rollist leidsid nii Libeskind kui ka Hadid end tavapärasest hilisemas eas, kuid rännakutelt ehituskunsti hämaratele aladele olid nad kaasa võtnud ainulaadse loomingulise keele. Ehkki Matta-Clarki tegudes pole raske näha jõulist kriitikat oma kaasaegse, 1960. ja 1970. aastate arhitektuurimaailma vastu, võib seda sorti tõrksus või esmapilgul vähekonstruktiivne kriitilisuski olla samahästi ka märk sügavale ulatuvast arhitektikutsumusest.
Püüan heita valgust sellele, mis Matta-Clarki puhul mind nii arvama paneb.
Ehitis muutub arhitektuuriks
Ehitised, millesse Matta-Clark auke lõhkus või sisselõikeid tegi, olid justkui oma ajastu arhitektuursed ülejäägid. Tema tegevuse üheks fookuseks olid hüljatud kortermajad. Neist tuntumad tööd on sisselõiked põrandatesse („Bronxi põrandad“2) ja kogu hoone konstruktsiooni („Kooniline lõige“3). Kõige ikoonilisemaks võiks aga pidada pooleks lõigatud kahekorruselist 1930. aastatel New Yorgi kasvamise tulemusel kerkinud eeslinnaelamut.4
Kõik need hooned on arhitektuurses mõttes vaesed, omamoodi pragmaatilised sõelmed, mis sisaldavad hädapärast ja iseloomustavad pigem kaasaja odavaimat ehitustehnoloogiat. Nende lugu seisneb selles, et nad on loodud hädapärasena, aga osutunud lõpuks ikkagi tarbetuks. Lõigatud seinakihtidest avaneb vaade konstruktsiooni lihtsakoelisusele. Need hooned on justkui märk ehitamise ja ühiskonna suhte nurjunud põimimisest ja muutunud millekski häbenemisväärseks või jäänud ehitistena nii väheoluliseks, et on muutunud justkui nähtamatuks.
Matta-Clarki jõulised ja robustsed sisselõiked hoonete kehandisse annavad ehitistele kunsti mõõtme, mis algsetes, esmaseid vajadusi katma mõeldud projektides puudub. Ehitistest saab arhitektuur. Iganenud hoone ajaline haare avardub, ta muutub igavikulisemaks, jõulisemaks – sellesse ilmub mõistatuslikkus, mis hakkab kõnetama ja küsimusi esitama.
Seeläbi saavad ehitised, mida nende ebaolulisuse tõttu enam ei nähtud, uuesti nähtavaks. Valmis hoonetest saavad uuesti pooleliolevad, kerkib taas küsimus arhitektuuri mõjujõust, jätkub vastasseis võimaliku ja kujutlusliku vahel, jätkuvad muudki ruumiloome vastasseisud – tihti lepitamatud, aga seda selgemalt kaasaegset kultuuri väljendavad.
Matta-Clarki tehtud sisselõiked ja purustused ei muutnud ehitisi küll n-ö kasutatavaks arhitektuuriks, ei päästnud neid (enamasti) varem määratud lammutamisest, aga järgnenud hävitamine ei olnud enam diagnoos lammutamisele minevale objektile – rambivalgusse asetusid enne lammutamist hoopis uued ja tähelepanuväärsed objektid. Algselt silmapaistmatud ehitised omandasid sekkumise tulemusel köitvuse arhitektuuriobjektidena ja võibolla isegi jumaliku mõõtme, mida seal varem mingilgi kombel ei olnud.
Ehitis muutub lähedaseks
Aga liikumine ülevuse suunal pole kõik. On ka teistsugune, mõnes mõttes vastupidine liikumine. Hoone lõhkumine on vist kõige lihtsam ja vähem teadmisi nõudev viis sellega lähedase suhte tekitamiseks. Matta-Clarki töödes eksisteerib justkui kaks suunda: ehitatu õilistamine mõistatuslike sisselõigetega ja teiseks purustamine ise kui tegevuse taandamine kõige algelisemale tasandile. Kuidagi on läinud nii, et mul on kogunenud hea hulk kogemusi ehitiste lõhkumisest: kohendamist vajavad hooned või hooneosad minu lapsepõlvekodus, mõned suvised praktikad arhitektuuritudengina, hiljem sõprade soetatud ümberehitamist vajavad korterid ja lõpuks minu enda katusealune korter 1870. aastatest pärinevas majas. Ühe keskmise eestlase jaoks ei ole see ilmselt sugugi haruldane – Leonhard Lapin on rääkinud ehitamisest 1970. ja 1980. aastate Nõukogude Eestis kui vastupanu vormist5. Järelikult, 1979. aastal ilmavalgust näinuna, võib see olla mulle kaasa sündinud – komme ise lõhkuda, ise ehitada ja ümber ehitada on siinmail pikalt juurdunud ja endiselt elujõuline. Käsitsi lammutades võib seda praktiseerida erinevalt: tuimalt ja ökonoomselt, järjest kihte purustades ja heitmed ühte hunnikusse lükates. Või siis vastupidi, sortida kõik, mis eemaldatakse, omaette kategooriatesse – erinevad kruvid eri purkidesse, naelad hoolikalt välja kangutada ja sirgeks lüüa, lauad tervena eemaldada ja kuuri virna laduda, telliskivid mördi vahelt ettevaatlikult välja loksutada ja pinutada. Kannatada saanud puit küttematerjaliks saagida. Elektrijuhtmed rulli keerata, vee- ja kanalisatsioonitorud ning liitmikud sorteerida. Niisugune üksikasjalik sõelumine loob omamoodi lähedase suhte hoone ehitusaja ja ehitajaga: üks teeb, teine võtab lahti, ja teeb siis omakorda midagi uut, ehk kasutades vanu materjalegi. Sedasorti lõhkumine ja ehitamine on olemuslikult põimunud, nad ei ole sugugi vastandid. Ja on see uus siis parem? Sellega on tegijal isiklik ja lähedane suhe. Mis illustreeriks seda paremini kui Plinius Noorema paar tuhat aastat tagasi kirjapandu enda ehitatud ruumide kohta: „Need toad on mu armastatud, tõepoolest armastatud, sest ehitasin nad ise“.6
Ehkki Matta-Clarki tegudes pole raske näha jõulist kriitikat oma kaasaegse, 1960. ja 1970. aastate arhitektuurimaailma vastu, võib seda sorti tõrksus või esmapilgul vähekonstruktiivne kriitilisuski olla samahästi ka märk sügavale ulatuvast arhitektikutsumusest.
Ja on veel üks võimalus lammutamiseks – aina muutuvat tervikpilti silmas pidades –, võttes kord siit ja sealt, luues liikumist või vaateid võimaldavaid läbimurdeid, mängida nagu lõhkumine oleks ehitamine, teostada seda, mis ei mõlkunud ehitusmeistril kunagi meeleski, aga ometi oli see eos; kuni massiivsest lahmakast on saanud värelev sõrestik. Ja kui tuuleiil või lume raskus ei tee äkitselt oma tööd, võib kogu konstruktsioon rippuda mõnda aega justkui õhus, nagu ime.
Eestis on 2017. aastani kehtinud halduskorra järgi kümneid valdu, kus on ühe elaniku kohta kaks kuni kuus ehitist7. Meie võimaluste põld ehitada lõhkudes on avar ja väljakutsuv. Kujutledes Matta-Clarki tegutsemas praeguses Eestis, oleks ta võibolla Tallinna või Tartu asemel mänguväljaks valinud näiteks Viivikonna või Valga, millest esimese elanikkond on kahanenud kümneid kordi, teisel kolmandiku võrra. Meeleheite hõng ja lootusetus ehitatud keskkonnas olid need, mis panid Matta-Clarki tegutsema ja mis annab omakorda tunnistust tema sotsiaalsest ja arhitekti närvist – mida teha siis, kui tundub, et kõik on kadunud? Valga-taoliselt kahanenud linnu on Eestis palju, ehitised kehastavad seal ühtlasi etteheidet ja lootusetust; ikka ja jälle jõuavad kahanevate linnade juhid järeldusele, et parem on need etteheited hävitada, hooned lammutada.
Gordon Matta-Clarki tegevus tahab justkui meenutada, et lammutamine on võimalus luua ehitatud keskkonnaga lähedane suhe – panna otsesõnu käsi külge ja saada sellest isiklik kogemus. Nii saab destruktiivsus küll mitte näiliseks, ent kõrvaliseks osaks tema ettevõtmisest. Bronxi hüljatud kortermajad, mis pakuvad kasutajale justkui isiklikuks muutmata, universaalset eksistentsi miinimumi, on kasutaja ja ruumi võõrandumise üks selgekujuline ilming. Matta-Clark näitab, et olgugi, kui tavakasutaja oskused ehitatud keskkonnaga sügavamalt suhestuda on modernses ja spetsialiseerunud maailmas kahanenud, nii et jäänud on vaid lahtivõtmise oskus, on võimalik selle suhte taastamisega kusagilt alustada. Nii võib Matta-Clarki tegevust tõlgendada manifestina arhitektuurist distantseerumise vastu ja osalemise poolt. Ta ei löönud kirvest seina seal, kus olnuks veel muul moel lootust. Ent leidis selle uuesti kõige primitiivsemale tasandile asudes, vihjates, et meie loomuomased, võibolla esialgu destruktiivsed oskused on paremad kui ükskõikne taandumine. Hästi lammutades hakkad objekti järk-järgult paremini mõistma.
Kas avalik ruum võiks olla kunstiteos?
Kinnitust sellele, et Matta-Clarki tööd võib tõlgendada kui võitlust ehitatud keskkonnast võõrandumise vastu, leiab tema projektides, mis kutsusid osalema n-ö tavatut kunstipublikut: 24 tundi avatud galerii 112 Green, söögisaalis asuva köögiga restoran Food (1971–1973), keskkonnateadlikkusele viitav performance Fresh Air Cart (1972), New Yorgi tänavakunsti koguv Graffiti Truck (1973). 1976. aastast hakkas ta aga tegelema projektidega, mis võimustaks New Yorgi marginaliseeritud piirkondade elanikke ja kutsuks neid suunama oma elukeskkonna arengut (näiteks kunstikeskus Lõuna-Bronxis ja kogukonnakeskus Loisaidas8). Need projektid jäid tal paraku lõpule viimata9. Tänapäeval on kohalikku kogukonda kaasata püüdvad praktikad arhitektide seas üsna populaarsed, ka Eestis. Enamasti kõnetavad nad kohalikke elanikke siis, kui elukeskkonna pakutava ja kaasaegse kasutaja soovide vahele on kärisenud mingil põhjusel suuremat sorti lõhe, st ühiskonnas on toimunud äkilised muutused; väljakujunenud (projekteerimis)normid ei ole enam kooskõlas kaasaegsete väärtustega.
Eestis on selliseid kogukondlikke ja elukeskkonda muutvaid tegevusi juhtinud enamasti asumiseltsid, kuhu on sageli kuulunud ka mõni kohalik arhitekt või muu ruumiharidusega inimene. Telliskivi seltsi toel on muutunud Soo tänav ja seistud Kalaranna kui intiimse ja omameheliku supluskoha eest, Karlova selts on püüdnud Emajõe äärde luua oma supluskohta ja sekkunud jõuliselt tänavate kujundusse. Paljud asumiseltsid on korraldanud ruumi kasutamist ja iseloomu ajutiselt muutvaid üritusi – avatud on aedu ja katuseid, liikluseks suletud tänavaid. Need ettevõtmised on olnud pigem näited pehmest ja demokraatlikust tegutsemisest. Enamikus neist (aga erandid on siiski õnneks olemas!) pole avangardsust ega kunsti mõõdet, ja neid pole sellisena ka plaanitud. Pigem peitub neis esmaste ambitsioonidega hillitsetud mõistuspärasus.
Võib ju öelda, et neoliberaalses keskkonnas on teisiti keeruline – hõlpsam on läbi viia arvuloogikale tuginevaid muutusi. Toimivad argumendid: see on odavam, see on lihtne, see on selgitatav. Muidugi ei tekita rahutust siin hiiliv mõistuspärasus, vaid loomingulise ambitsiooni puudumine. Hiiliv on see mõistuspärasus ses mõttes, et tegeleme ruumiga ruumipsühholoogia ja teiste teaduste (üksikute) tõendite alusel. Muidugi oleks sõge mitte kasutada tõenduspõhiseid teadmisi ruumi kavandamisel, aga pelgalt neist ei piisa – haarates kinni üksnes neist, on modernistlik mõtlemine – ratsionaliseeriv, mõistuspärasusse uskuv – uuesti tagauksest sisse lipsanud, ehkki fassaad võib kõneleda inimmõõtmelisusest ja inimkesksusest. Seesugune üldistus võib olla peaaegu alatu ja mitte piisavalt nüansiteadlik; aga tõsi on see, et on tekkinud väljend „igav Põhjamaine (avalik) ruum“, mis on projekteeritud justkui õigesti ja demokraatlikult, kuid selles puudub üllatav, loominguline võlu.
Ma tahaksin, et kaasamisprotsesside kõrval,mille mõte on luua kasutajale hingemööda ruum, ei ununeks avangardne mõõde. Tahaksin, et ka avalikku ruumi võiks vaadelda kui kunstiobjekti, lisaks sellele, et on leitud või püütud leida demokraatlik ühisosa.
Mis on sellel pistmist Matta-Clarkiga?
Ma tahaksin, et kaasamisprotsesside kõrval, mille mõte on luua kasutajale hingemööda ruum, ei ununeks avangardne mõõde. Tahaksin, et ka avalikku ruumi võiks vaadelda kui kunstiobjekti, lisaks sellele, et on leitud või püütud leida demokraatlik ühisosa. Avaliku ruumi väärtustes kokkuleppimine võib nadimal juhul olla põhjatu ja anda pika aja peale kesise tulemuse. Tabav kunstiline kujund saab haaret laiendada, see võib ühendada ja kõnetada rohkem kui ühised huvid. See ei tarvitse ega pruugi sugugi vastasseise lahendada, kuid võib seada nad ilmekalt kooseksisteerima. Mis oleks, kui Reidi tee seljanärviks selle ökonoomses selgroos oleks hoopis loominguline idee? Või lausa selgrooks eneseks? Reidi tee kui kunstiobjekt? Miski, mis liidab, loob, kõnetab laialt, mitte ei rahuldu vähima ühise osaga. Tänapäevasel avalikul ruumil on potentsiaali kujuneda täiesti uudseks nähtuseks.
Koosloome ja kaasamine on saanud justkui hea avaliku ruumi märksõnadeks. See on tarvilik, aga mitte piisav. Gordon Matta-Clarki tähenduslikkus nüüdisajas avaldub tema mõttes, et ka lootusetus ja valmisehitatud olukorras on võimalik ruumiga tegeledes tuua sinna kunsti mõõde. Ja see ei pea tähendama abstraktsust ja distantseerumist, vaid vastupidi – Matta-Clarki versioonis tähendas see peaaegu sõna otseses mõttes distantsi kaotamist ja intiimse sideme loomist. Matta-Clarkil on õnnestunud viidata kaasaegses ehitatud keskkonnas justkui millelegi haruldasele – isiklikkuse ja lihtsuse ning kunsti ja abstraktsuse ühendamisele, visandades ühe võimaliku viisi. Ja tõepoolest ühe, ja tema jaoks toimiva.
Küsimus nende kahe pooluse ühendamisest on tänapäeva arhitektuuris niisama pinevalt esil. Ja kas see pole mitte arhitektuuri kõige üldisem küsimus? Tema märkmetest võib lugeda: „Anarhitektuur ei tegele probleemide lahendamisega, vaid kohta parimal viisil kirjeldavate ja määratlevate tingimuste pühitsemisega, heatahtlikult ja teadlikult. /…/ Anarhitektuur – töötamine mitmes suunas. Arutelu muutmine vaatemänguks ja tööks. Käimasoleva protsessi hoidmine muutustevalmis. Mitte lõpetada, jätkata, alustada uuesti ja uuesti.“10
Niisiis, vaatamata vastanduvale eesliitele oli anarhitektuur Matta-Clargi jaoks arhitektuuri teise, varju jääva ja sügavama poole otsimine – mingisugune mõtlemist käivitav printsiip, milleta ei ole võimalik head ruumi luua. Ruumi kujundamine on abivahend, tegevus, mille käigus saame mõtestada elu, mitte seda pelgalt taasesitada. Gordon Matta-Clarki varane surm 35-aastaselt 1978. aastal jätab meid teadmatusse, milliseid vorme oleks tema looming edaspidi võtnud. Me ei saa kunagi teada, kas ta oleks liikunud projekteerimise ja ehitamise poole. Tänapäeva avalikule ruumile mõeldes aga olnuks väga huvitav näha tema keskkonda loovate kaasamisprojektide arengut – kas ja kuidas oleks neis sisaldunud kõnetav kombinatsioon lähedusest ja mõistatuslikkusest, mille loomine tal hoonete puhul õnnestus ellu viia.
Tekst on valminud 2018. aasta lõpus.
KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, alates 2017. aastast ajakirja Maja peatoimetaja (aastani 2023).
PÄISES: Gordon Matta-Clark, Kooniline läbilõige, 1975. The Estate of Gordon Matta-Clark’i ja David Zwirneri galerii (New York / London) loal. Foto: Harry Gruyaert
AVALDATUD: Maja 97 (suvi 2019), peateema Arhitektuur on ruumikunst
1 Window Blow-Out, 1976 (New York).
2 Bronx floors, 1972-1973 (Bronx).
3 Conical Intersect, 1975 (Pariis).
4 Splitting, 1974 (New Jersey).
5 Leonhard Lapin, Avangard: Tartu ülikooli vabade kunstide professori Leonhard Lapini loengud 2001. aastal. Tartu: Tartu ülikool, 2003.
6 Gaius Plinius, Kiri 2.17. – Maja, 1/2 2016. „[—] diaeta est amores mei, re vera amores: ipse posui.“
7 Anto Aasa diagramm. – Maja, talv 2018, lk 98.
8 Resource Center and Environmental Youth Program for Loisaida, 1977 (New York).
9 Cara M. Jordan Directing Energy. Gordon Matta-Clark’s Pursuit of Social Sculpture – Gordon Matta-Clark: Anarchitect, Toim. Antonio Sergio Bessa and Jessamyn Fiore. Yale University Press, 2017, lk 37, 51.
10 Mark Wigley (loeng), Cutting Matta-Clark: Anarchitecture Investigation, 2018. https://www.youtube.com/watch?v=NoIHCm4wrpk 1:15.
