Gordon Matta-Clarki looming ärgitab mõtlema arhitektuuri ja kunsti suhete ning arhitektuuri olemuslike küsimuste üle.
Mis tunne see on, kui soojustussõelmed jäävad krae vahele kipitama, limaskestad on tihkelt kaetud tolmuga, krohvipuru kõdistab nahal söövitavalt ja varsti on nahk kätel paks, kuiv, vakstutaoline; nii et maailm tundub kompamisel teistsugune?
Kõigile, kes on kunagi hooneid lõhkunud, on need tunded hästi tuttavad. Erimaitselised tolmud, mõned kergemini talutavad, teised ebameeldivamad. Ülevaade ehitise kihtidest: võõrad, pentsikud või sõgedad ehitusvõtted. Kihtide alla unustatud, peidetud või laokile jäänud esemed. Vahel kannavad need kaasa kujutlustesse, panevad imestama, kuidas siis ometi nii elada sai, niisuguseid asju valmistada. Mõlemat pidi – et kuidas nii abitult või kuidas nii viimistletult.
Erinevad seened, hallitused, muumiaks kuivanud loomad, sageli kassid, vahel närilised, mõnikord nii pelutavad, et ei taha kättegi võtta ja lähemalt uurida ning jääbki selgusetuks, millega tegu. Või ka elavad loomad, oleneb aastaajast. On tulnud ette ka haruldasemaid leide, aga need on üksikud, rahvas on siinkandis ikka vaesem olnud, millelgi väärtuslikumal niisama põrandapraost läbi ei ole lastud imbuda. Leiab seda, mida on silma eest peidetud – nartsutäis revolvreid, jumalaema kuju.
1960. aastatel Cornelli ülikoolis arhitektiks õppinud Gordon Matta-Clarki looming on mitmekülgne, kõige rohkem aga tuntakse teda hoonete seintesse tehtud jõuliste purustuste, iseäranis poolitatud maja järgi.
Need mõistatuslikud ja lummavad kujundid muudab võimsaks muidugi tõeliselt rikkalik tõlgenduste hulk, mida nende külge ehitada annab (arhitektuur kui piiramine; arhitektuur kui vaadete avamine; elamine kui barjääride läbimine; pilguheit pragmaatilise maailma taha; pilguheit varjatule …). Esmapilgul on teda lihtne tõlgendada mässumeelse avangardi esindajana.
Ent selleks, et otsida Matta-Clarki tegevusest teateid ja märke tegutsemisest arhitektina – inimese ja ruumi suhete uurija ja kohendajana –, tasub silmas pidada ka tema ülejäänud loomingut ja samuti seda, mis Matta-Clarkil veel plaanis oli, kuid mille teostamiseni ta ei jõudnud. Samas võib muidugi küsida, kui õigustatud on autori, kes Anarhitektuuri nime kandvasse rühmitusse kuulus ja muuhulgas Ameerika arhitektuurilegendi Peter Eisenmani juhitud arhitektuuriosakonna aknad õhku lasi (1), tegevust vaadelda arhitektuuriloome perspektiivist.
Arhitektuuri vallas on olnud teisigi piirikompajaid, kes on pikalt hoidunud arhitekti tavapärasest tööst, hoonete projekteerimisest, või pole neil lihtsalt olnud selleks võimalust.
Nii on näiteks Daniel Libeskindiga, kes joonistas väheste äratuntavate kujunditega joonerägastikke, mille sügavalt arhitektuurset olemust hakati laiemalt märkama alles hiljem. Või Zaha Hadid, kelle maalid kujutasid ebamaise ruumilisusega atmosfääre.
Projekteeriva arhitekti rollist leidsid nii Libeskind kui ka Hadid end tavapärasest hilisemas eas, kuid rännakutelt ehituskunsti hämaratele aladele olid nad kaasa võtnud ainulaadse loomingulise keele. Ehkki Matta-Clarki tegudes pole raske näha jõulist kriitikat oma kaasaegse, 1960. ja 1970. aastate arhitektuurimaailma vastu, võib seda sorti tõrksus või esmapilgul vähekonstruktiivne kriitilisuski olla samahästi ka märk sügavale ulatuvast arhitektikutsumusest.
Püüan heita valgust sellele, mis Matta-Clarki puhul mind nii arvama paneb.
EHITIS MUUTUB ARHITEKTUURIKS
Ehitised, millesse Matta-Clark auke lõhkus või sisselõikeid tegi, olid justkui oma ajastu arhitektuursed ülejäägid. Tema tegevuse üheks fookuseks olid hüljatud kortermajad. Neist tuntumad tööd on sisselõiked põrandatesse („Bronxi põrandad“ (2)) ja kogu hoone konstruktsiooni („Kooniline lõige“(3)). Kõige ikoonilisemaks võiks aga pidada pooleks lõigatud kahekorruselist 1930. aastatel New Yorgi kasvamise tulemusel kerkinud eeslinnaelamut (4).
Kõik need hooned on arhitektuurses mõttes vaesed, omamoodi pragmaatilised sõelmed, mis sisaldavad hädapärast ja iseloomustavad pigem kaasaja odavaimat ehitustehnoloogiat. Nende lugu seisneb selles, et nad on loodud hädapärasena, aga osutunud lõpuks ikkagi tarbetuks. Lõigatud seinakihtidest avaneb vaade konstruktsiooni lihtsakoelisusele. Need hooned on justkui märk ehitamise ja ühiskonna suhte nurjunud põimimisest ja muutunud millekski häbenemisväärseks või jäänud ehitistena nii väheoluliseks, et on muutunud justkui nähtamatuks.
Matta-Clarki jõulised ja robustsed sisselõiked hoonete kehandisse annavad ehitistele kunsti mõõtme, mis algsetes, esmaseid vajadusi katma mõeldud projektides puudub. Ehitistest saab arhitektuur. Iganenud hoone ajaline haare avardub, ta muutub igavikulisemaks, jõulisemaks – sellesse ilmub mõistatuslikkus, mis hakkab kõnetama ja küsimusi esitama.
Seeläbi saavad ehitised, mida nende ebaolulisuse tõttu enam ei nähtud, uuesti nähtavaks. Valmis hoonetest saavad uuesti pooleliolevad, kerkib taas küsimus arhitektuuri mõjujõust, jätkub vastasseis võimaliku ja kujutlusliku vahel, jätkuvad muudki ruumiloome vastasseisud – tihti lepitamatud, aga seda selgemalt kaasaegset kultuuri väljendavad.
Matta-Clarki tehtud sisselõiked ja purustused ei muutnud ehitisi küll n-ö kasutatavaks arhitektuuriks, ei päästnud neid (enamasti) varem määratud lammutamisest, aga järgnenud hävitamine ei olnud enam diagnoos lammutamisele minevale objektile – rambivalgusse asetusid enne lammutamist hoopis uued ja tähelepanuväärsed objektid. Algselt silmapaistmatud ehitised omandasid sekkumise tulemusel köitvuse arhitektuuriobjektidena ja võibolla isegi jumaliku mõõtme, mida seal varem mingilgi kombel ei olnud.
/…/
KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, alates 2017. aastast ajakirja Maja peatoimetaja.
Edasi saab lugeda 2019.a. suvenumbrist (MAJA nr 97). Osta number Apollo e-poest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.
VIITED
1 - Window Blow-Out, 1976 (New York).
2 - Bronx floors, 1972-1973 (Bronx).
3 - Conical Intersect, 1975 (Pariis).
4 - Splitting, 1974 (New Jersey).
Üleval: Gordon Matta-Clark, Kooniline läbilõige, 1975. The Estate of Gordon Matta-Clark’i ja David Zwirneri galerii (New York / London) loal. Foto: Harry Gruyaert
