„Eesti Vabariik 100“ juubeliprogrammi raames on Eesti Arhitektide Liit koostöös kohalike omavalitsustega korraldanud seeria linnaväljakute arhitektuurikonkursse. „Hea avaliku ruumi“ võistlused on ajaloos pretsedenditu väärtusega – nii süsteemselt ei ole majadevahelise ruumi kvaliteedi parandamisele veel lähenetud. Esimesed väljakud nende 15 hulgast on realiseeritud ja kasutamiseks valmis.
Kuidas välja pakutud uuendused konkursitööst projektiks ning paberilt ruumi jõuavad? Väikelinnakontekstil on ilmselt alati mõnevõrra redutseeriv, ent loodetavasti mitte lõdvendav-labastav mõju. Hästi sõna-sõnalised kujundid ja äratuntavad narratiivid (lilled, loomade ja tarbeobjektide siluetid, vapi- ja rahvussümboolika) lähevad rahvale küll peale, aga on ruumi sisulisel korraldamisel äärmiselt kaheldav tee.
TÕRVA KESKVÄLJAK
Arhitektuurivõistlus algas: 18.11.2014
Tulemused avalikustati 19.02.2015
Võidutöö “Mulgi kuurort“
Autorid: Novarc Group ja Arhitekt Must ühiskollektiiv koosseisus Mari Rass, Ott Alver, Alvin Järving, Illimar Klammer
Peaprojekteerija: Novarc Group
Ehitaja: AS Merko Ehitus Eesti
Väljaku avamine toimus 2018.a. kevadtalvel
Arhitektuurivõistluse korraldajad otsisid lisaks Tõrva keskväljakule lahendust ka kontaktalas paiknevatele Nooruse pargile ja Tõrva veskijärve haljasalale – või õigupoolest nende sidumisele üheks toimivaks süsteemiks, nn turismiteljeks.
Ajutisele tõrvakale, kelle suvemaja asub näiteks Koorküla kandis, on Tõrva Konsum (suurlinlikuma alternatiivina Patküla poele) koht, kus kord või kaks nädalas inimesi näha, linnamelu tunnetada, kohvikukohvi juua ja pirukaid võtta.
Ajaloolise kõrtsimaja ette kujunenud parkla oli aastaid just selliste pikaajaliste külaliste kogunemiskoht, kus parkivate autode vahel juttu ajada ja jäätist süüa. Ebamugav küll, aga ruumiliselt ja funktsionaalselt ainuloogiline. Seega ütles juba esimene, isiklikust kogemusest treenitud pilk võidutööle: õige valik.
Võidutöö alusel välja ehitatud Tõrva keskväljak ongi ennekõike väga loogiline: ruumi kasutamine on selge ilma liigsete suunisteta. Ilmselt seetõttu, et hoonestust on ümber suure väljaku siiski vaid osaliselt, nii et selle toetavatele seintele väljaku moodustumisel lõpuni loota ei saanud, jaotati olemasolev ruum mitmeks väiksemaks kohaks. Osadeks lõhkumine ja funktsioonide vahel jaotamine mõjub enamikel juhtudel halvasti ja pigem tõrjub kui soodustab suhteid, kuid Tõrva kontekstis on see ainuõige lähenemine.
Väiksemateks alamplatsideks nihutamine välistab kivise ja ebaproportsionaalselt välja venitatud üldmulje, mis muidu kahtlemata oleks võinud tekkida. Uue väliala ruumi poolitab igasse külge avatud uus bussijaamapaviljon, mis oli tingimusena sees võistluse lähteülesandes. Taoliselt on siiani toiminud geriljaväljak ehk parklas aset leidnud sotsiaalsed episoodid said jääda samasse loogilisse asupaika, ebamugavusi põhjustav parkimine ise aga nihkus bussijaamast teisele poole.
Uude struktuuri on lülitatud ka maavalitsuse hoone, mis muidu kogu keskväljaku alast irduma kippus. Lihtsa ja selge teedevõrgustikuga on väljakutesüsteemi külge kinnitatud Nooruse park ja järv, silmapaistvaks liitekohaks skulpturaalne tõrvakorsten ning hästi toimiv järvevaatega trepistik.
Dekoratiivseid elemente on väljakul parajas koguses, nad kõik on ühest stiiliperekonnast ja mõjuvad seetõttu terviklikult. Siiski tekitab nii otsene sümbolistlik lahendus Tõrva = tõrv ja katendis kulgev Mulgi muster kerget kahtlust: kas üks-ühele väliruumi objektistatud sümbolid ei kipu mitte ruumikasutajat liiga ühekihiliseks pidama?
Samamoodi nagu paadikujulised pingid mere ääres või roosipõõsad Roosi tänaval mõjuvad tõrvatilgad kas nimemaagiat tögava paroodia või publikut alahindava literatuurse lihtsustamisena. Kvaliteetne väliruum, mida Tõrva keskväljak koos kontaktalaga kahtlemata on, ei moodustu mitte tänu sümbolismile, vaid sellele vaatamata, sest avaliku ruumi struktuur on ainuõige.
Sel aastal pandi esimest korda uuele keskväljakule jõulupuu, õigupoolest mitu. Üks keskväljaku ilusamaid elemente (ja kogu Eestis erandlikult mõjus) on nn valguskatus – väljakuosa võrgustikuna katvad laelambi-tüpoloogiaga välisvalgustid. Ka valgel ajal defineerib taevast filtreeriv võrk ruumi mõnusaks, justkui poolprivaatseks; pimeduses „ehitab“ valgusest koosnev katus enda alla omaette kiirgava ruumi, mis tegeleb uudsel moel meie väliruumi põhilise probleemi – kliimaga. Selline kutsuva soojusillusiooniga, valgust täis ja muust ruumist eralduv, kuid piireteta „tuba“ loob kindlasti tõrvalaste jaoks uue sündmusruumi.
PÕLVA KESKVÄLJAK
Arhitektuurivõistlus algas: 30.10.2014
Tulemused avalikustati: 29.01.2015
Võidutöö “Puulinn”
Autorid: Egon Metusala (Metusala Arhitektid), Kaie Kuldkepp ja Helen Rebane (Nüüd Arhitektid); võistlustöö kollektiivis lisaks Liis Uustal ja Vilve Enno
Eriosade projekteerija: Keskkonnaprojekt
Ehitaja: YIT Infra Eesti
Väljaku avamine toimus 2018. aasta suvel
Põlvas on keskväljakuvõistlus 1999. aastal korra juba toimunud. Toonase Põlva keskosa detailplaneeringu ettepaneku ja keskväljaku eskiislahenduse leidmiseks korraldatud võistluse võidutöö poolt välja pakutud platsi ei realiseeritud ning mõnevõrra üllatavalt on probleemidki pea 20 aasta möödudes ümbruskonnas samaks jäänud. Võidutöö autor Toomas Paaver tõi siis välja rea kitsaskohti, mis olid ka uue võistluse tingimustes taustainfona välja toomiseks täpselt parajad.
Nimelt mõjub väljaku asukoht endiselt linna tagamaana, kuna hoomatav kesklinn saab just seal otsa – edasi tuleb Orajõgeümbritsev vesine org, mille lõpetab metsane kalmistupiir. Läbikäiku ei ole ning lähipiirkonna hooned on aktiivsete ja esinduslike fassaadidega suunatud kvartalist väljapoole, näidates sisemuse ehk väljakuala suhtes vaid selgasid. Väljaku loomisel ei saa lisaks tugineda ka ühelegi võtmerolliga hoonele, kuna nii avaliku kui ärifunktsiooniga hooned paiknevad mujal. Samal ajal on uushoonestuse tekkimine aktiivse investeerimishuvi puudumise tõttu olnud probleemne.
Võistluse lähteülesanne on intrigeerivalt püstitatud: võistlusalaks on märgitud oluliselt suurem territoorium kui tulevane keskväljak ning osalejatele on väljaku täpse asukohavaliku osas jäetud vabad käed. Kaasnevalt oodatakse visiooni väljakut ümbritseva linnaruumi ja mahtude kohta.
Võidutöö pakub väljaku asukohaks Kesk ja Võru tänava ristmikku ning oja ühendava suuna kvartali sees, mille ühendusena toimimist žürii küll esialgu kritiseerib, ent mis lõplikus projektis hästi toimima on pandud. Või õigupoolest, nii hästi kui võimalik: plats jääb linnast läbi kulgeva võõra jaoks nurga taha peidetuks. Kohaliku liikuja on uus sündmusruum siiski selgelt ja arusaadavalt olemasolevaga kokku nõelutud.
Lähteülesande tõttu on lahendus esialgu kontekstita: väljak ei moodustu hoonete vahele tekkivast või jäävast ruumist, nagu oleks loogiline, vaid maandub esimesena, harjutab inimesi endaga ja ootab tegelikku ruumi järele. Sellistes raskendavates oludes ainult tasandist (liikumiste ja katendite korrastamisest) väljaku moodustumiseks ei piisaks, seega on väljak kergelt raamistatud. Turritav raamistus (see vist ongi „puulinn“?) on ruumitunnetuse tekkimiseks päris hea alternatiiv. Võib-olla pisut liiga närviliste nurkade all längu vajutatud tahukate kontuurid pole siiski laitmatud: nende sees seistes mõnusa tunde tekitamiseks on nad pisut liiga suured, aga hoomamatute mõõtmetega ümbruse artikuleerimiseks samas liiga väikesed – keskmiselt seega peaaegu parajad.
Nende arhitektoonide juhuslikkus ja kergus mõjub võistlustöös sümpaatsemalt kui välja ehitatud kujul. Kuubikutele lisatud kergkatused annavad siiski platsile kõvasti praktilisust juurde, olgugi et vihma eest kaitstes jäävad nad päriselt liiga kõrgele. Jääb loota, et väljakuäärte hoonestamisel on võimalik see algne vaheruumi idee alles jätta – konstruktsioonid kasvavad justkui hoonest välja. Lõpplahenduse ühe tugevama joonena tuleb tunnustada kuubikuridade vahele moodustuva platsi keskosa ruumilist aktiveerimist. On tõsi, et väikeses kohas ei täida linlased platsi igapäevaselt iseendi ja oma tegevustega. Haljastus ja väikevormid täidavad siin vajalike statistide rolli väga hästi.
Uue sündmusruumi tekkimiseks on niisiis raamistik olemas, aga kogu asja kontekstitus on siiski ootamatu. Väljak ei näi ka hoonete ilmudes jäävat platsitunde tekkimiseks piisavalt kesksele asukohale: igapäevased loomulikud liikumised siin ei ristu. Lähteülesanne on seega loonud eeldused mitte praktilise olmeruumi, vaid vaatamisväärsuse tekkimiseks. Kui mööduja jalad teda juhuslikult platsile peaksid viima, on üllatus tõesti täitsa tore – nagu oleksid saladuse teada saanud.
VALGA KESKVÄLJAK
Arhitektuurivõistlus algas: 30.02.2015
Tulemused avalikustati: 8.05.2015
Autorid: Gianfranco Franchi, Chiara Tesi ja Rea Sepping Itaalia arhitektuuribüroost FRANCHI ASSOCIATI
Eriosade projekteerija: Keskkonnaprojekt
Ehitaja: YIT Infra Eesti
Väljaku avamine toimus 2018. aasta augustis
Valga on üks kõige eeskujulikumalt kahanev väikelinn Eestis. Pärast Jiří Tintěra asumist linnaarhitekti ametipostile on vähenevast rahvastikust tingitud hüljatud linnaruumiga süstemaatiliselt ja kindlakäeliselt tegeletud. Toimunud on arhitektuurivõistlused, et omavalitsuse asutused, näiteks kool, linnakeskmesesse tagasi tuua, valminud on julge ja ainulaadne plaan arhitektuuriliselt väheväärtuslikud hooned lammutada ning omajagu on investeeritud linnaruumi kui elukeskkonna parendamisse. Valga keskväljak on osa kesklinna tihendamise plaanist, et elu võiks tee äärelinnast kesklinna tagasi leida.
Keskväljaku uuest lahendusest rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber selle asukohast: ajaloolise 8. kvartali südamest. Valik on väga julge ja tulevikku vaatav. Igal juhul kindla kirurgi käega tehtud südameoperatsioon. Räämas ja veidi ebamäärase olekuga tagahoov on nüüd korrastatud, nüüdisaegne avatud ruum. Tasku on tagurpidi pööratud, karmani sisemus kõigile vaatamiseks toodud, vooder lapitud ja kauni kangaga kaunistatud – ääreala muudeti keskmeks.
Olemasolevate ajalooliste hoonete vahele on kujunenud mõnus, inimmõõtmeline ja väikelinnaga sobivas mastaabis nurgatagustega väliruum, mille struktuuri annavad ette endised väikesed hoovid. Väljakule tuleb kindlasti kasuks, et see sopilisus on esile tõstetud ja sellega mängitud, funktsioonid neisse ära jagatud, see teeb väljaku nii visuaalselt kui emotsionaalselt mahukamaks. Triibuline sillutis liidab väljaku eri osad tervikuks. Ühest küljest loogiline valik: lapsed, pingpongimängijad, laval esinejad ja väljaku ääres pinkidel lesijad saavad üksteist segamata rahumeelselt tegutseda. Teisalt puudub sellise selgepiirilise funktsionaalse jaotuse korral kasutajate kokkupuutepunkt. Kui väljakule tulla näiteks lastega, siis väikesed peavad minema väljaku ühte serva oma aedikusse ja vanemad teise soppi pingpongi mängima, omavaheline visuaalne side puudub. Eks aeg näitab, kas ja kuidas selline range funktsionaalne jaotus ennast ära tasub. Sopistatud intiimsete taskuväljakute taustal näib keskne väljakuosa suur ja lage, justkui pidepunktita. Suvel on ruumi fookuspunkt purskkaev, talvel hajub aga ruum pisut laiali.
Lahenduse nõrk koht on väikevormid. Kuna tahtlik ruumi kese ja aktsendid puuduvad, saavad selleks ringjalt asetatud pingid, mille seljatoe tagumine, ehituslikult-visuaalselt mitte just kõige parema lahendusega osa muutub muu suhtes liialt domineerivaks. Kuidagi kohatult ja kontekstiväliselt mõjuvad ka kirikuesisel väljaku servas seisvad kurvad ja pisut lääpas turuletid. Haljastust on 8. kvartali hoovis olnud palju enam, osa sellest on säilitatud ja oskuslikult eri liikide ja rinnetega rikastatud, osa aga on pidanud ruumi tegema muudele funktsioonidele, näiteks mänguväljakule. Kahjuks ei saa ka siin üle ega ümber lapsikust sümbolismist, on näha omavalitsuse soovi iga hinna eest väljak templitega enda omaks märgistada. Millest muust võiksid kõneleda sillutisele roostesest terasest välja lõigatud ja prügikastidele sisse lõigatud linavästrik, Valga logo?
Keskväljaku asukohavalikul on ka varjukülg. Endised privaatsed hoovid avanevad nüüd ühtäkki linna kõige olulisemasse paika, ka need on ruumiolukorra pahupidi pööramisega taskust ootamatult välja kukkunud ja sattunud ebaharilikku rambivalgusesse. Liig järsk üleminek avaliku ja privaatse ruumi vahel ilma poolavaliku puhvertsoonita ilmselt väljakuäärsete elanike elu mõnusamaks ei tee ja neile hingamisruumi ei jäta.
Tervikliku lahenduse kiituseks tuleb kindlasti esile tuua, et väljakuga koos on läbi lahendatud ja ühtsesse vormi valatud kuurid, aedade piirdetarad ja tuletõkkemüürid. Kõik kokku moodustab ühtse visuaalse terviku.
2015. aastal toimunud arhitektuurivõistluse tulemuste protokollis tõdetakse, et võidutöö märgusõnaga „Tootem“ võlusžüriid oma lihtsuse, selge idee ja kohatunnetusega, et selles puudub suurejoonelisuse ambitsioon, kuid väga hästi on tajutud olemasolevat ruumi ning linna vajadusi. Täpselt selline see väljak ka on: lihtne, selge ja olemasolevat esile tõstev.
KARIN BACHMANN, MERLE KARRO-KALBERG ja ANNA-LIISA UNT on maastikuarhitektid ja 2019 talvenumbri külalistoimetajad.
PÄISES: Tõrva keskväljak. Foto: Tiit Veermäe
AVALDATUD: Maja 95 (talv 2019), peateema Triiv
