Kuhu on kadunud teooriapõhine arhitektuur?

Intervjueeris Kaja Pae

Andres Sevtsuk on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi urbanistika osakonna linnaplaneerimise professor, kes ühtlasi juhib seal ka linnauuringute laborit City Form Lab. Maroš Krivý on Eesti Kunstiakadeemia urbanistika professor. Nad jagasid oma tähelepanekuid Eesti arhitektuuri praegusest seisust ja väljavaadetest.

Andres Sevtsuk

Kuidas iseloomustaksid viimase aja Eesti arhitektuuri?

Minu arvates on Eesti arhitektuur viimase kümnendiga tublisti küpsemaks saanud. Suur hüpe on toimunud põhjalikkuse ja ehituse kvaliteedi osas. Kui 1990ndaid ja ka uue sajandi esimest kümnendit iseloomustasid kontseptuaalselt huvitavad tööd, kuid kehvem tehniline kvaliteet, siis nüüd kohtame projekte, mis on põnevad nii ideelt kui ka teostuselt.

Eesti arhitektuuril ja linnakujundusel on palju ühist Põhja-Euroopa regionaalsete iseärasustega. Suur huvi on hea väliruumi ja avaliku funktsiooniga ehitiste – raamatukogude, koolide, lasteaedade, spordikomplekside, kontserdisaalide jm – vastu, millele ehitatakse uusi ja väljapaistvaid hooned. Selle taga on suuresti riiklikud tellimused ja rahastus, sedalaadi projektid aitavad väikelinnades kaasa ka kaasaegse maastiku kujunemisele. Kuid erinevalt Skandinaaviast õhkub meie projektidest ka huvitavat suhestumist nõukogudeaegse pärandiga, näitena võib tuua Eesti Rahva Muuseumi, Aparaaditehase või Tiit Silla garaažiboksi maja. Tundub, et hakkame viimaks väärtustama või vähemalt eksponeerima nõukogude aja viimaseid aastakümneid kaasaegse disaini kaudu. 

Ajaloolised viited ja aina teravam kontekstitundlikkus on leidnud tee tagasi arhitektuuri ja linnakujundusse. Kõige markantsemad näited pärinevad ehk Kavakava tööde seast – paljusid nende projekte näib ajendavat soov astuda dialoogi antud paiga ajalooga (nt Tartu tervishoiukõrgkool, Narva kolledž, Tallinna peatänav). Kuid erinevalt postmodernistliku arhitektuuri ajaloolistest motiividest on meil nüüd tegemist tunduvalt nüansirikkama arhitektuuriga, kus on vähem ikoonilist keerukust ja vastuolulisust. Mulle tundub, et tee selleks sillutasid Alveri, Trummali ja Kaasiku lähenemised 1990ndatel, nagu näiteks De la Gardie kaubamajaja Vabaduse väljak.

Ka turuhuvide pinnalt on sündinud arhitektuuri, mis püüab väljendada ajalugu ja keerukust. Näiteks Rotermanni ja Noblessneri kvartalid on visuaalselt köitvad ja ajalooliselt keerukad, kuid neid kannustab siiski kapitalistlik kasujanu. Nende arhitektuurse mitmekesisusega ei kaasne sotsiodemograafilist ega funktsionaalset mitmekesisust. Pigem on sotsiaalselt kõige mitmekesisemad ruumid arhitektuurselt läbini ilmetud kaubanduskeskused linna servas.

Kas Eesti arhitektuuris ja ruumikultuuris on mingeid unikaalseid omadusi, mida sooviksid välja tuua?

Minu arvates tuleb Eesti linnade juures kindlasti välja tuua nende ajaloolised lõpetamata megaprojektid. Iseäranis on Tallinna keerukas linnamuster täis ajaloolisi katkestusi – Rävala puiestee, Linnahall, piisava kasutuseta bastionivöö ning vastuolulised paneelelamurajoonid nagu Lasnamäe.

Viimasest kümnest aastast tõuseb tugevalt esile valitsuse keskendumine pigem virtuaalsele kui füüsilisele ruumile. Eestit tuntakse kõikjal maailmas e-riigi lahenduste poolest, mis hõlbustavad igapäevast asjaajamist inimeste, asutuste, ettevõtete ja valitsuse vahel. Samas on aga füüsilised avalikud ruumid prioriteetide seast välja jäänud. Kui eelnevalt mainisin, et suur hulk peamiselt riigi tellimusel valminud arhitektuuriprojekte on aidanud linnakeskusi kaasaegsete maamärkidega taaselustada, siis sama ei saa öelda tavapäraste tänavate ja avalike ruumide kohta.1 Eeskätt iseloomustab Eesti tänavaruumi aina suurenev autostumine ja autokultus. Tänavate renoveerimisprojektide puhul jääb viimane sõna liiklusinseneridele ja valdav enamus avaliku sektori transpordiinvesteeringutest on suunatud mootorsõidukiliiklusele, mitte ühistranspordi või kergliikluse arendamisele. Just neil kahel põhjusel on maastikuarhitekti ametit Eestis siiani alahinnatud.

Millised on sinu jaoks kõige huvitavamad kaasaegsed Eesti hooned/linnaehitusprojektid/ arhitektuurialased tegevused või sündmused ja miks?

Mainin siinkohal kuute projekti, mis on mind isiklikult viimase kümne aasta jooksul kõige enam mõjutanud, need ei ole tähtsuse järjekorras.

Balti jaama turg (KoKo Arhitektid) armastatud ja ajaproovi läbi teinud tegevuse – vabaõhuturu – taasloomise pärast, millele on antud kaasaegne käsitlus suurepärases asukohas.

Eesti Kunstiakadeemia hoone (Kuu Arhitektid ja Eik Hermann) loova ja tundliku lähenemise pärast ajalooliste hoonete taaskasutusel, mis ei ole hingetud muuseumid, vaid kaasaegsele mõttemaailmale sobivad söakad keskkonnad.

Tartu Annelinna renoveeritud avalik promenaad (Tajuruum, visiooniprotsessi kuraator Kaja Pae), mis tõendab, et ükski paik pole lootusetu.

Tallinna peatänava projekt (Kavakava Arhitektid ja Toomas Paaver, eelnenud protsessi kuraator Tiit Sild), mis näitab, millise hoolega peaks ideaalis iga linnatänavaga tegelema.

Pärnu keskraamatukogu (3+1 Arhitektid) kompromissitult kaasaegse, kuid avalike väärtuste kontekstitundliku ja delikaatse lisamise eest ajaloolisse linnasüdamesse.

Toomas Tammise kodumaja Tallinnas, kuna mõtestab ümber avaliku ja privaatse suhted ajaloolise perimetraalse kvartali tüüpilises siseõues.

Mis on Eesti arhitektuuri praegused proovikivid?

Minu arvates eeldab hea ruumiloome nii ehituslikku asjatundlikkust – reaalset oskust kvaliteetseid objekte teha – kui ka intellektuaalset alust, mis esemetele identiteedi ja tähenduse annavad. Mens et manus, nagu ütleb minu koduülikooli MIT tunnuslause. Mulle tundub, et arhitektuuri ehitusliku poolega on Eestis praegu päris hästi. Ka kontseptuaalselt on viimase kümnendi arhitektuur sageli huvipakkuv ja mõjus. Kuid ma arvan, et meil on veel üksjagu minna, et jõuda arhitektuurini, millel on tugevamad teoreetilised alustalad. Muidugi on meil vedanud erakordselt andekate kohalike arhitektuurikriitikutega – sealhulgas Andres Kurg, Ingrid Ruudi, Carl-Dag Lige, Triin Ojari –, kuid meil on vähem praktiseerivaid arhitekte, kes oma töö üle ka teoretiseeriksid. 1990ndatel kirjutasid Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik ja ka Vilen Künnapu mingil määral teoreetilisi tekste2 ja nende vaated on kindlasti mõjutanud Eesti arhitektuuri kulgu viimase kahe kümnendi vältel. Kuid kes on kaasaja praktiseerivad arhitektuuriteoreetikud? Eesti arhitektuuri seisukohast oleks minu arvates äärmiselt oluline edendada intellektuaalsemaid lähenemisi ja ühtlasi ka teoreetilisi töid.

Samuti arvan, et meil on veel ka ühiskonnana kasvuruumi linliku kultuuri kujundamisel – vajame ühiseid põhiarusaamu ja tõekspidamisi, kas ja kuidas tehiskeskkonna projekteerimine meile korda läheb ja millised disainikäsitused kõige paremini kaasaegsete linnaprobleemide lahendamisel toimivad. Liigagi sageli tundub, et ka meie poliitilistel juhtidel on raskusi mõista, kuidas linnakujunduslikud otsused omavahel põimuvad ja millised laiemad mõjud või tagajärjed võivad teatud otsustel pikas perspektiivis olla. Arvan, et aeglaselt, ent järjekindlalt õnnestub meil siiski jõuda kaalutletuma linnakultuurini, kus ka keskmisel informeeritud arutelus osalejal on üsna rikkalik ja läbinägelik arusaam linnakeskkonna nähtustest. Riigid nagu Holland, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Šveits on meist selles osas veel üsna kaugel ees, kuid küll meie ka sinna jõuame. Kindlust sisendavad mulle siinkohal jõulised avalikud debatid, mida tänapäeval Eesti meedias suurprojektidega seoses kohtame. 

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. kevadnumbrist (nr 100).

1 Euroopa Liidu rahastatud EV100 linnakeskuste renoveerimisprogramm on siinkohal mainimisväärt erand.

2 Aandres Alver, Veljo Kaasik, Tiit Trummal, Üle Majade. Alver & Trummal Arhitektuuribüroo, 1999.

LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.