PAIDE RIIGIGÜMNAASIUM
Asukoht: Posti 12, Paide
Arhitektuur: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean / Salto AB
Sisearhitektuur: Birgit Palk, Tarmo Piirmets ja Raul Tiitus / Pink
Tellija: haridus- ja teadusministeerium
Tellija esindaja: Riigi Kinnisvara
Ehitaja: Megaron-E
Üldpind: ajalooline hoone 935 m2, juurdeehitus 1922 m2
Võistlus: 2019
Projekt: 2019–2022
Valmis: 2022
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist. Liina Jänes avab väikese koolihoone kujunemise kompleksset tausta ja näitab, kui mitmeplaaniline on ruumiloome.
Detsembris 2021 alustas Paide gümnaasium tööd uues majas. Õigupoolest asub kool korraga nii vanas kui ka uues majas. Arhitektuurivõistlusega leiti lahendus, kuidas tekitada 1910. aastal ehitatud historitsistlikule koolimajale lisaruumi juurdeehituse abil, et ära mahutada tänapäevane riigigümnaasium. Koolimaja asub Paide vanalinnas otse vallimäe nõlva all. Põhja poole jäävad ordulinnuse varemed ja vallitorn, bastionid ja vallikraav, linnulennult 100 meetri kaugusele Paide keskväljak koos kiriku ja raekojaga. Kesksemat ja vastutusrikkamat asukohta uue maja jaoks on Paides raske leida. Lisaks on tegu muinsuskaitsealaga ja kaitsealuse hoonega, mille vastu on kohalikel tugevad tunded – endist tütarlastekooli peeti ka räämas olekus Paide üheks kaunimaks majaks.
Kui teha korda linnakeskuses asuv maja ja anda sellele avalik funktsioon, meelitab see vanalinna uusi kasutajaid ja mõjub linnaruumi käivitajana. Sellisel hoonel on mitu ülesannet: ta tihendab ja elavdab keskust, parandab linnapilti ja elukeskkonda, süstib optimismi ja võib mõjuda turgutavalt naaberhoonete korrastamisele.
Eelneva taustal näib, et uus maja asetub justkui pingutuseta oma vastutusrikkale asukohale, äratab ellu mälestise ja annab elujõudu vanalinnale. Gümnaasiumi näol ei ole Paide mitte ainult saanud üle aastate uue, tänapäevase arhitektuuriga maja, vaid linna kultuuriloos oluline koolihoone on restaureeritud ja vanalinn on tänu kooli asukohale saanud tihedama kasutuse. Kuidas üks väike maja seda kõike teeb? Siin on ära kasutatud võimalus sekkuda ühe maja abil laiemasse linnaruumi. Kui teha korda linnakeskuses asuv maja ja anda sellele avalik funktsioon, meelitab see vanalinna uusi kasutajaid ja mõjub linnaruumi käivitajana. Sellisel hoonel on mitu ülesannet: ta tihendab ja elavdab keskust, parandab linnapilti ja elukeskkonda, süstib optimismi ja võib mõjuda turgutavalt naaberhoonete korrastamisele.
Avaliku funktsiooni kolimine vanalinna, sealjuures tühjana seisnud vanasse majja, ei peaks olema vägitegu, ometi sündis see otsus alles pärast pikka lobitööd1 ning tõi kaasa vargamäelikke vaidlusi ja kohtuasju. Paide riigigümnaasiumi (saamis)lugu näitlikustab Eesti ruumiloome seisu: tervikpilti ei halda keegi ja see pole otseselt kellegi vastutus. Samal ajal illustreerib see ka pärandikaitse kõige akuutsemat murekohta, milleks on kasutuseta hooned.
Use it or lose it
Tühjad majad ja see, et meil on suur osa hoonefondist kasutuseta, samal ajal kui teisest otsast ehitatakse kogu aeg juurde, on muidugi muinsuskaitsest laiem probleem. Statistika järgi on 23,4% ehitismälestistest kasutusest väljas ja rohkem kui kolmandik (36,5%) kaitsealusest ehituspärandist on halvas tehnilises seisukorras.2 Paide statistikat moonutab see, et seal on väga vähe eraldi muinsuskaitse alla võetud maju: vanalinn on kaitse all tervikliku linnalise keskkonnana ehk muinsuskaitsealana. Paraku on just väikelinnade muinsuskaitsealadel kasutuseta hoonete arv väga suur. Sellel on mitmesuguseid põhjuseid. Asustuse ümberpaiknemine, demograafilised arengud ja regionaalpoliitika (puudumine) on ühiskondlikud protsessid, mis mõjutavad hoonefondi, tegemata vahet, kas hoone on väärtuslik või mitte. Neid protsesse ühe valdkonna vahenditega ei mõjuta.
Teisalt ei ole muinsuskaitsealade arendamine seni olnud pärandipoliitika fookuses. Nõukogude ajal peeti väga uuenduslikuks, kui üksikobjektide kaitselt liiguti keskkonna väärtustamisele ja loodi esimesed linnalised kaitsealad,3 kuid viimased kolmkümmend aastat ei ole nende alade tervikliku arendamisega kuigivõrd tegeletud. Muinsuskaitse igapäev on käinud ikka üksikute hoonete restaureerimise taktis. Linnade arendamise pädevus ja vastutus on kohalikel omavalitsustel, kuid riik on siin jätnud pikaajaliselt kasutamata mõned pehmed vahendid, mida muinsuskaitse pakub: promoda vanalinnu kui mõnusat inimmõõtmelist elukeskkonda, kohalikku pärandit kui regionaalset arengumootorit või lihtsalt vanade majade taas- ja uuskasutust kui säästlikku ja rohelist mõtteviisi. Sellist renessansi oleme näinud vaid miljööaladel. Alles viimasel kümnendil, kui kahanemisest ja tühjadest majadest on saanud päevauudiste teema, on muinsuskaitse strateegiliseks suunaks võetud hoonete kasutuselevõtt – sellele aidatakse igatpidi kaasa lahenduste, kompromisside ja toetustega.
Kooli süda asub uues majas
Väidetavalt on Paide riigigümnaasiumidest kõige väiksem (250 õppekohta). Kuigi ajaloolises tütarlastekoolis on kunagi õppinud 200 last, vajas maja juurdeehitust. Uue ja vana maja kombinatsioon istub linnaruumi valatult. Hooneosad on teineteise suhtes nihkes, kuna üks on paralleelne Posti ja teine Valli tänavaga. Neid ühendab viltune galerii.
Koolipere peab kooli südameks uut maja, kus asub enamik ühisruume. Kooli sisenemine toimub ajaloolise hoone kaudu, mille kõrgete võlvlagedega fuajee sisendab rahu ja traditsioonide tähtsust, ning läbi kergkonstruktsioonis klaasgalerii jõutakse uude majja. Siinne ruum on inspireeriv: liigendatud ja mitmekesine ruum kulgeb eri tasapindadel, kutsub end kasutama, seal liikuma ja teiste kasutajatega suhtlema. Üks funktsioon läheb üle teiseks ja ruume saab mitmeti kasutada.
Salto arhitektide majadele on iseloomulik otsida ja luua uusi liikumisteid, mis panevad vanu tuttavaid kohti uue pilguga vaatama (mõeldes näiteks viimati valminud Tallinna kruiisiterminalile). Seda teeb ka Paide kool, kus juurdeehitus organiseerib ära terve krundi, tekitab mõnusa hooviala ning loob Posti ja Valli tänavate vahele ühendustee, mis on avatud kõigile. Sümpaatse võttena markeerib uusehitis Valli tänaval vallikraavi välisnõlva ja vormistab senise jalgrajaliku tee tänavalikumaks. Tagantjärele konkursitöid vaadates torkab silma, et võidutöös oli juurdeehitus ajaloolisest hoonest kõige eraldiseisvam. Alati ei ole selline uue ja vana eristumine vajalik, aga sedavõrd aktiivsete punasest tellisest fassaadidega maja puhul on termotöödeldud männipuiduga kaetud uus osa hea valik. Kahe hoone erinev iseloom ei tähenda, et need omavahel ei suhtleks või tervikut looks.
Salto varasemast loomingust kohtab siin tuttavat maja sidumist maastikuga ja treppidena lahendatud katusemaastikku. Ralf Lõoke on öelnud, et püüab läheneda hoone kavandamisele krundi loodusliku kvaliteedi kaudu.4 Kui mõne varasema hoone juures on pidanud maastikku n-ö tekitama (nt maaülikooli spordihoone Tartus), siis Paide kooli krunt pakkus loomupäraselt igati huvitavat reljeefi – kõrguste vahe vallikraavi suunas on lausa viis meetrit. See lubab uuele hooneosale kõrguseks kolm korrust, ilma et see kahekorruselise vana osa üle domineeriks. Ajalooline koolimaja on igast suunast hästi vaadeldav.
Uus hoone on astmeline ja koosneb kolmest plokist, mille katused tõusevad ja langevad vaheldumisi vallimäe ja Posti tänava suunas. Ruumipaigutus on väga hästi tabatud ja loob suurepäraseid vaateid nii majas sees kui ka majast välja. Võrreldes konkursitööga on plokid peegelpilti tõstetud. Nii on trepistik, mida saab kasutada nii õuesõppeks kui ka niisama mõnusaks olemiseks, silmsidemes tänavaruumiga. Trepistikule viib ka õpetajate toa evakuatsioonipääs, mis muul ajal pakub hoopis kadestamisväärset puhkevõimalust. Trepistiku all on söökla, mis jääb Valli tänavaga ühte tasapinda ja suhtleb tänavaruumiga maani akende kaudu. Uue osa kõrgemas plokis asub saal, mis on ümbertõstest kõige rohkem võitnud – saali aknast avaneb piltpostkaartvaade otse vallitornile.
Ajaloomälestis ja pärandikaitse valikud
Varem suurte puudega varjatud ajalooline maja on nüüd tänavaruumi esinduslik osa. Koolimajana kasutuse jätkamine on hoonele kahtlemata kõige valutum lahendus. 2001. aastal tühjaks jäänud maja ostis 2004 toimunud enampakkumisel Paide linnalt eraomanik, kes planeeris sinna eri aegadel küll majutus- ja konverentsiruume, küll kontoreid ja buumiaegseid kortereid, kuid tegudeni ei jõudnud. Kõik need plaanid tähendanuks maja põhjalikku ümber ehitamist, kõrgete ja suurte ruumide poolitamist vahelagede ja -seintega. Alles pärast aastaid kestnud vaidlusi jõuti kokkuleppele, et ajaloolisesse koolimajja tuleb Paide riigigümnaasiumi uus kodu ja riik ostis maja eraomanikult tagasi.
Kaitsealune maja seab küll tänapäeva koolile teatud piirid, nagu selge ruumiplaan, mille pidi säilitama, kuid sellele vaatamata on sinna ära paigutatud viis klassiruumi ja allahindlust pole tehtud ei moodsas õppetehnikas, valguses ega ventilatsioonis. Kõik tänapäevased vajadused on rahuldatud ja leidnud oma koha ajaloolises ruumis.
Taastamise käigus leiti varem teada olnud seinamaalingutele lisa, ühtlasi leidis kinnitust hüpotees, et nende autor on August Roosileht. Avastus on seda toredam, et tegu on Järvamaalt pärit kunstnikuga, kes pärast õpinguid laias maailmas jäi elu lõpuni truuks Paidele. Tema kujundatud rahvuslikud, ent samal ajal küllalt ekspressiivsed ja moodsa stiliseeritud joonega seinamaalingud lisavad ruumidele pidulikkust. Kõrged laed, suured aknad, saali suurejooneline stukkdekoor, seinamaalingud jm ajaloolise hoone väärtused on olnud lähtekohaks ka sisearhitektkuuri loomisel, mis selles hooneosas on esinduslikum.
Muinsuskaitse vaatest oli riigigümnaasiumi projekti kooskõlastamine üks ülalmainitud strateegilise suuna ilminguid ja selle nimel tehti kompromisse. Et leida tühjale koolimajale funktsioon, nõustuti juurdeehituse rajamisega, mis omakorda tähendas krundil avastatud arheoloogiapärandi, 16. sajandist pärineva lubjaahju lammutamist. Valida tuli kahe väärtuse vahel – kas säilitada Paide vanem ajalugu in situ või dokumenteerida maa alt leitu ja taastada hoopis 20. sajandi alguse koolimaja. Et selles asukohas tähendas koolimaja ühtlasi ka kompaktsemat vanalinna ja elavamat muinsuskaitseala, valiti viimane.
Valida tuli kahe väärtuse vahel – kas säilitada Paide vanem ajalugu in situ või dokumenteerida maa alt leitu ja taastada hoopis 20. sajandi alguse koolimaja. Et selles asukohas tähendas koolimaja ühtlasi ka kompaktsemat vanalinna ja elavamat muinsuskaitseala, valiti viimane.
Väike maja, suur mõju
Linlased on kooli hästi vastu võtnud. Võiks arvata, et moodsa maja lisamine otse ordulinnuse kõrvale ei lähe valutult, ometi on tagasiside üsna üksmeelselt hea. Pigem oodatakse, et maja oleks kohalikele rohkem avatud ja vastaks veelgi enam tänapäeva kooli sisule: kool ei ole ainult koolielu korraldaja, vaid tihti ka kogukonnakeskus.
Rahul on ka õpetajad ja õpilased. Koolijuhi sõnul on ruum väga oluline, aga veel olulisem on see, mis ruumis toimub, pidades silmas õpilaste ja õpetajate suhteid ja ühiseid väärtushinnanguid – avatus, usaldus ja demokraatliku arutelukultuuri arendamine. Paide kooli füüsiline ruum toetab neid väärtuseid. Mulle tundub, et kuigi Paide gümnaasium on uus kool, on sel juba tugev identiteet ja kaalukas osa on selles koolimajal.
LIINA JÄNES on arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitseekspert, kes töötab kultuuriministeeriumis muinsuskaitsenõunikuna.
PÄISES foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Paide asukohavalikust on kirjutanud Andro Mänd artiklis Paide protsessi skelett, Maja 106, sügis 2021)
2 2021. aasta lõpu seisuga. Allikas: kultuurimälestiste register.
3 Esimene muinsuskaitseala loodi 1966 Tallinnas, 1973 kehtestati väikelinnade kaitsealad, sealhulgas Paides.
4 Ingrid Ruudi intervjuu Ralf Lõokesega, „Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska“, Maja, kevad 2021.
5 Hilkka Hiiop, „August Roosileht ja Paide Gümnaasiumi maalingud“, Muinsuskaitse aastaraamat 2021, (Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2022).
