Liina Jänes. Väikse maja suur mõju väikelinnas

PAIDE RIIGIGÜMNAASIUM
Asukoht: Posti 12, Paide
Arhitektuur: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean (Salto AB OÜ)
Sisearhitektuur: Birgit Palk, Tarmo Piirmets ja Raul Tiitus (OÜ Pink)
Tellija: haridus- ja teadusministeerium
Tellija esindaja: Riigi Kinnisvara AS
Ehitaja: AS Megaron-E
Üldpind: ajalooline hoone 935 m2, juurdeehitus 1922 m2
Võistlus: 2019
Projekt: 2019–2022
Valmis: 2022

Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist. Liina Jänes avab väikese koolihoone kujunemise kompleksset tausta ja näitab, kui mitmeplaaniline on ruumiloome.

Detsembris 2021 alustas Paide gümnaasium tööd uues majas. Õigupoolest asub kool korraga nii vanas kui ka uues majas. Arhitektuurivõistlusega leiti lahendus, kuidas tekitada 1910. aastal ehitatud historitsistlikule koolimajale lisaruumi juurdeehituse abil, et ära mahutada tänapäevane riigigümnaasium. Koolimaja asub Paide vanalinnas otse vallimäe nõlva all. Põhja poole jäävad ordulinnuse varemed ja vallitorn, bastionid ja vallikraav, linnulennult 100 meetri kaugusele Paide keskväljak koos kiriku ja raekojaga. Kesksemat ja vastutusrikkamat asukohta uue maja jaoks on Paides raske leida. Lisaks on tegu muinsuskaitsealaga ja kaitsealuse hoonega, mille vastu on kohalikel tugevad tunded – endist tütarlastekooli peeti ka räämas olekus Paide üheks kaunimaks majaks.

Eelneva taustal näib, et uus maja asetub justkui pingutuseta oma vastutusrikkale asukohale, äratab ellu mälestise ja annab elujõudu vanalinnale. Gümnaasiumi näol ei ole Paide mitte ainult saanud üle aastate uue, tänapäevase arhitektuuriga maja, vaid linna kultuuriloos oluline koolihoone on restaureeritud ja vanalinn on tänu kooli asukohale saanud tihedama kasutuse. Kuidas üks väike maja seda kõike teeb? Siin on ära kasutatud võimalus sekkuda ühe maja abil laiemasse linnaruumi. Kui teha korda linnakeskuses asuv maja ja anda sellele avalik funktsioon, meelitab see vanalinna uusi kasutajaid ja mõjub linnaruumi käivitajana. Sellisel hoonel on mitu ülesannet: ta tihendab ja elavdab keskust, parandab linnapilti ja elukeskkonda, süstib optimismi ja võib mõjuda turgutavalt naaberhoonete korrastamisele.

Avaliku funktsiooni kolimine vanalinna, sealjuures tühjana seisnud vanasse majja, ei peaks olema vägitegu, ometi sündis see otsus alles pärast pikka lobitööd (1) ning tõi kaasa vargamäelikke vaidlusi ja kohtuasju. Paide riigigümnaasiumi (saamis)lugu näitlikustab Eesti ruumiloome seisu: tervikpilti ei halda keegi ja see pole otseselt kellegi vastutus. Samal ajal illustreerib see ka pärandikaitse kõige akuutsemat murekohta, milleks on kasutuseta hooned.

Use it or lose it
Tühjad majad ja see, et meil on suur osa hoonefondist kasutuseta, samal ajal kui teisest otsast ehitatakse kogu aeg juurde, on muidugi muinsuskaitsest laiem probleem. Statistika järgi on 23,4% ehitismälestistest kasutusest väljas ja rohkem kui kolmandik (36,5%) kaitsealusest ehituspärandist on halvas tehnilises seisukorras. Paide statistikat moonutab see, et seal on väga vähe eraldi muinsuskaitse alla võetud maju: vanalinn on kaitse all tervikliku linnalise keskkonnana ehk muinsuskaitsealana. Paraku on just väikelinnade muinsuskaitsealadel kasutuseta hoonete arv väga suur. Sellel on mitmesuguseid põhjuseid. Asustuse ümberpaiknemine, demograafilised arengud ja regionaalpoliitika (puudumine) on ühiskondlikud protsessid, mis mõjutavad hoonefondi, tegemata vahet, kas hoone on väärtuslik või mitte. Neid protsesse ühe valdkonna vahenditega ei mõjuta.

Teisalt ei ole muinsuskaitsealade arendamine seni olnud pärandipoliitika fookuses. Nõukogude ajal peeti väga uuenduslikuks, kui üksikobjektide kaitselt liiguti keskkonna väärtustamisele ja loodi esimesed linnalised kaitsealad, kuid viimased kolmkümmend aastat ei ole nende alade tervikliku arendamisega kuigivõrd tegeletud. Muinsuskaitse igapäev on käinud ikka üksikute hoonete restaureerimise taktis. Linnade arendamise pädevus ja vastutus on kohalikel omavalitsustel, kuid riik on siin jätnud pikaajaliselt kasutamata mõned pehmed vahendid, mida muinsuskaitse pakub: promoda vanalinnu kui mõnusat inimmõõtmelist elukeskkonda, kohalikku pärandit kui regionaalset arengumootorit või lihtsalt vanade majade taas- ja uuskasutust kui säästlikku ja rohelist mõtteviisi. Sellist renessansi oleme näinud vaid miljööaladel. Alles viimasel kümnendil, kui kahanemisest ja tühjadest majadest on saanud päevauudiste teema, on muinsuskaitse strateegiliseks suunaks võetud hoonete kasutuselevõtt – sellele aidatakse igatpidi kaasa lahenduste, kompromisside ja toetustega.

/…/

Edasi saab lugeda Maja suvi-sügis 2022 numbrist (109-110).

LIINA JÄNES on arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitseekspert, kes töötab kultuuriministeeriumis muinsuskaitsenõunikuna.

1 – Paide gümnaasiumi asukohavalikust on kirjutanud Andro Mänd artiklis „Paide protsessi skelett“, Maja 106 (sügis 2021)