Teos on reaktsioon Los Angelese kesklinna kõrghoonete isiklikule ja hirmutavale kogemusele. 2010. aastal LA-s elades ja õppides kujutasin ette düstoopilist degenereeruvat linna, mida iseloomustab nõrgemaid väljatõrjuv monofunktsionaalsus, kõrgemad ja veel tihedamalt paigutatud ärihooned ning tänavaruumi pimedusse vajumine. 2110. aasta utoopilisse LA-sse loodud vertikaalne megastruktuur on minu vastus sellele.
Monofunktsionaalsuse vastu võitlesin eri liikidest kasvude ja võrsete istutamisega. Paindliku ruumiprogrammiga kultuurifunktsioonid pakuvad galeriide ja ateljeede kujul alternatiivi kontoriruumidele, luues vertikaalset tänavaruumi, mis ulatub taas päikeseni. Ehituslikud vohandid kasvatavad end olemasolevate hoonete külgedele ja kinnituvad tehnilistele korrustele.
Vaadates visiooni üle kümne aasta hiljem ja nähes Tallinna Maakri kvartali tihenemist ning sama kindlat üheülbastumist, võib kultuurivohandit vaja minna varem, kui plaanitud.
„Vohand“ on loodud 2011. aastal Lõuna-Kalifornia arhitektuuriinstituudi (SCI_Arc) kursuse raames Benjamin Brattoni megatoopia tekstide põhjal ning Hernan Alonso vormiloogikast inspireerudes.
PÄISES: hoone lõige.
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
LOE KA:
Sahtliprojekt. Harjuoru visioon „Heliorg” – Villem Tomiste
Sahtliprojekt. Digipark – Lauri Eltermaa
Sahtliprojekt. Tumeaine – Ahti Sepsivart
Sahtliprojekt. Sümbiootiline aed-raamatukogu – Kadri Kerge
Sahtliprojekt. Arktika looduskaitsevägi – Mari Hunt
