Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
MAJA artiklipreemia laureaat on Ingrid Ruudi, „Ralf Lõoke: Ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska“. Sirbi artiklipreemia laureaat on Krister Kruusmaa, „Arhitektuuri looduslugu“
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
MAJA 2025.a. artiklipreemia pälvis artikkel „Sõnumeid inimloodud kiviplatoolt“, mille autor on Roland Reemaa. Nominendid ja laureaadi valis žürii Jürgen Einpaul.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab? Lõpuks jõuab kõik, mida oma keskkonnas korda saadame ka meie toidulauale ja see, mis on meie
toidulaual, mõjutab otseselt meid ümbritsevaid maastikke. Topeltnumbri teises osas keskendumegi osale maailmast, mis meie keredest läbi käib. Vaatleme ruume ja rituaale, mis toidu manustamist saadavad ja materiaalseid planeeringulisi praktikaid, mis toidu lauale toovad. Need paigad ja söömaajad toetuvad aga suuresti hiiglaslikele tööstuslikele süsteemidele, mis oma praegu levinud kujul jätavad meid kestlikkusejärgsel ajastul küll tõenäoliselt nälga. Ent toidul, selle kasvatamisel, valmistamisel ja jagamisel on ka võime olla eelkujundav praktika, st kompida ruumiloogikat ja ühiskondlike võimaluste piire.
Kust läheb piir tegeliku arengu ja mõttetu ehitamise vahel? Kuidas kasutada betooni otstarbekalt ja mitte raiskavalt? Millisel kujul võiks betoon tänasel päeval arhitektuuris esineda?
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
